Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ehk verivorst ja piparkoogid, siis saab tuju õiged noodid

Miskipärast mäletan ma lapsepõlvest, et jaaniõhtud olid meeldivalt sumedad ja vahete-vahel olid teeäärsed jaanimardikate helendusest rohekad ja... no üleüldse oli rohi siis palju rohelisem ja taevas sinisem.
Nüüd aga... Mnjah... Jaanituli oli meie vallas 20. juunil juba ära. Tark tegu, sest õigel jaanilaupäeva õhtul sadas ladinal vihma. 20. juunil sadas muidugi ka, aga õnneks hommikupoolikul. Õhtupoole läks ilusaks, aga no külm oli. Kohe kuradi-kuradi külm. Algul läksin tule juurde korraliku kodaniku kombel fliisi ja vestiga, kuid tunnikese pärast käisin kodutripil ja panin talvejope selga. See on juba päris mitmendat järjestikust aastat niimoodi, et jaanipäeval ja vastlapäeval olen täpselt samas kostüümis. Ainukese vahega, et jaanipäeval ei veeta rege lagedale.
Selverist avastasin Rakvere LK verivorstid ja niisugune äravõitmata verivorsti isu tuli peale, et ei saanud kohe muidu, kui ostsin ära. Pohlamoosi ka. Piparkoogitaigna tegin juba varakult valmis (poiss pani enamuse ilma küpsetamata kujul nahka nii et tegin siis teise laari veel). Niisiis, jaaniöö sõnajalaõie otsimise asemel praadisin verivorsti ja küpsetasin piparkooke. Eks jõuludeks tuleb siis śaślõkk marinaadi panna. Verivorstid maitsesid väga head. Jõulude ajal ma verivorsti nagunii ei taha. Põhjus lihtne. Alates oktoobrikuust on erinevate vorstivabrikute tooted igalpool müügil ja siis ma muudkui maitsen ja maitsen ja maitsen... Ja siis jõululaupäeva õhtul ei taha nende pruunide junnide poole enam vaadatagi mitte.
Verivorstid pidid ka grillides head olema.Järgmisel aastal proovin järgi.

Ei üle ega ümber...

No ei saa sellest koolist ma üle ega ümber. Nimelt oli eile kohaliku põhikooli lõpuaktus ja täna jagavad lapsed, nende sugulased ja tuttavad lõpupilte, mille all siis lõpetajaid õnnitletakse. Tegelikkuses aga... Tegelikkuses anti eile põhikooli lõputunnistus kohalikus koolis ainult ühele lapsele. Tegelik lõpupidu ja kooli lõpp oli see ainult ühele neiule. Teised kolm, kes pildil, said peo "oraste peale" ning peavad tunnistuse kättesaamiseks veel tööd tegema (kes rohkem, kes vähem). Ühele lapsele "laval istumist" siiski ei võimaldatud (ega ma tegelikult ei saagi aru, mis süsteemi järgi see lavale laskmine paika pandi, minu meelest oli seal ka noormees, kellel aasta kokkuvõttes oli neli kahte ning kes ehk kuidagiviisi augustis suudab kooli ära lõpetada... LOE: veetakse lihtsalt läbi, et lahti saada).
Ilmselt oleks siiski teine neiu ka oma lõputunnistuse võinud lõpupeol auga kätte saada, kui koolil poleks selle peo korraldamisega nii kohutavalt kiire olnud, et enne lõpupeo toimumist ei jäetud mitte ainsamatki aega järeleksami sooritamiseks (eelmisel aastal oli vähemalt üks järeleksami aeg enne lõpupidu) ning kuna meie kuulsa matemaatikaõpetaja juhtimisel sooritatud matemaatikaeksami neli last viiest puhtalt läbi kukkus, siis... Nojah. Mis siin rääkida. Järeleksami teevad nad ju ära, sest järeleksami koostab kooli õpetaja ning konsultatsioonidel jõuad ju omakoostatud ülesanded lastele vähemalt kolme ette pähe õpetada... See oli ka põhjus, miks mina oma last matemaatika järeleksamile ei lubanud. Milleks? Kui pole kooliajal matemaatikat selgeks saanud, siis selle kolme päevaga ei õpi seda kohe kuidagi... Ning lihtsalt "läbivedamist" minul vaja ei olnud. Seda ma ka direktorile ütlesin eelmisel aastal. Oi seda solvumist - kedagi ei veetavat läbi. Õpilased harjutavad ja õpivad jne... Loll jutt lihtsalt. Selline järeleksami sooritamine on lihtsalt "läbi lohistamine".
Nõnda siis oli tänavune põhikooli lõpetamine tegelikult üks nutune üritus (eelmine aasta oli natuke parem, siis said lõpupeol tunnistused kätte pooled "lavalolijatest", nende seas minu poiss, kellel ma lubasin matemaatika kahega kooli lõpetada). Ja kui arvestada noormeeste õppeedukust, siis ma tahaksin teada, mismoodi motiveerib kooli personal järgmise aasta üheksandikke kooli lõpetamise poole pürgima. Lihtlabaselt ja selgelt oli seeaasta näha, kuidas lõpetamine lihtsalt "ära tehti", ilma et ennast suuremat kokku võtma peaks. Kurb. Kooli tase on niigi allapoole arvestust, iga aastaga langeb maine ka ühe madalamale ja madalamale. Latt on nii maadligi, et enam pole tarvis isegi hüpata, võib vabalt üle roomata. Ei, isegi seda pole vaja, pedagoogid lohistavad üle, kui roomata ei viitsi.
Kurb on... Pildid on kenad, aga käsi ei tõuse õnnitluse kirjutamiseks, sest... Neljast pildilolnust ei ole kolmel kool tegelikkuses lõpetatud.

Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi...

Inimese elu on ikka imelik: esimesed 20 aastat kasvad, siis 10 -15 aastat oled selline kobe ja siis hakkad vaikselt kuluma ja logisema... Üleneljakümnesena hakkad igasugu ihuhädasid juba enda küljes täheldama: juuksed lähevad halliks, hambad lagunevad ära, silmanägemine hakkab vaikselt ära kaduma. Inimkond on hädade leevendamiseks igasugu abivahendeid välja mõelnud. Juuksed võib värvida just seda tooni nagu sobilikuks pead, hammaste aset hakkavad täitma proteesid, silmanägemise teravustamisel pakuvad abi prillid. Teeme näo, et kõik on hästi, aga kui selle peale mõelda, siis teeb ikka nukraks, et vanadus hiilival sammul läheneb... Varsti läheb liikumisel tarvis keppi, siis karku, siis ratastooli... Me kõik jääme vanaks...

Vanas vene multikas "Kaelkirjak ja prillid" laulis kaelkirjak, et prillid peas hea luuuugeda, prillid peas hea uuuuunelda... Lugeda on parem küll. Ei pea enam niipalju silmi pingutama ja näeb ka väikeseid tähti, ilma et peaks lugemiskaugust sättima. Nõeltele ilmusid jälle silmad ja sodi ja tolm paistab ka paremini kätte (see on miinuspool, enne oli elamine palju puhtam). Ma küll püüdsin prille valides leida sellised, mis mulle targa ja tähtsa ilme annavad (no mingit kasu võiks sellest halvast asjast ju ikka lõigata), aga nüüd, pilte vaadates, leian ennast kahtlaselt sarnase olema selle eelpoolnimetatud kaelkirjakuga... Vanadus, vanadus, vanadus...

Üks naeratus...

Meie igapäevane elu koosneb pisitillukestest murekestest ja probleemikestest, millega me madistame ja maadleme. Kogu aeg tundub, et midagi on ikka natuke halvasti. Isegi siis kui momendil oleks nagu kõik hästi. Kuni juhtub midagi pöördumatut ja paratamatut ja selle valguses tunduvad kõik muud mured, tülid või pahandused nii tühised, nii mõttetud...

Aeg jäi seisma. Tüdrukut, keda ma pisikese põnnina koduhoovil lippamas nägin, ei ole enam...Tüdrukut, kes patsijupatsite lehvides trepikoja treppidest üles alla silkas, ei ole enam... Ma ei suuda ette kujutada, mida tunnevad tema vanemad... Meeletu valu. Ilmselt ka eitus, et juhtunut tegelikult ju ei juhtunudki... Küsimus, millele pole vastust...miks? Küsimused, millele me tahaksime saada eitavat vastust, kui tegemist on meie lapsega: Kas ta jõudis taibata, et see ongi kõik? Kas ta kannatas?

Enamike inimeste jaoks on eile rallil juhtunud õnnetus lihtsalt selline veremaiguline sensatsioon. Kommentaariumites targutavad kõiketeadjad, oodates mahlaseid detaile ja üksikasju toimunu asjaolude kohta. Kolme hukkunu lähedastele on see aga isiklik tragöödia. Eile muutus nende elu: pöördumatut, paratamatult ja pole vahet, kes on selles süüdi. Inimesi ei too enam mitte miski tagasi.
Surmaga lõppenud õnnetused, eriti kui tegemist on noorte inimestega, mõjuvad mulle aastast-aastasse üha rängemini. Aga kui hukkub inimene, keda Sa tead, kelle vanemaid sa tunned, on see kõik veel palju-palju valusam.

Üks naeratus katki läks klirinal,
muutus pisaraks iga ta kild.
Ja teeveeres hakkas õitsema
kurb ära-mind-unusta lill...

Lisaks veel kõigel, õpetaja...

Minu ajal oli koolis legendaarne matemaatikaõpetaja, kelle pandud kaks pluss tähendas seda, et edasiõppima minnes oli sul matemaatika kas neli või viis. Oli selle õpetamise metoodikaga kuidas oli, aga kindel oli üks: kooli lõpetades olid ka kõige hullematel puupeadel matemaatika algteadmised omandatud.
Nüüdne matemaatikaõpetaja on ka legendaarne, kuid kahjuks vastupidises mõttes. Aastast aastasse, klassist klassi, on üks ja sama probleem: õpetaja ei suuda tagada tunnis niipalju korda, et oma ainet õpetada. Lisaks sellele ei oska õpetaja, kes kahtlemata on ise tark inimene, oma ainet lastele niimoodi edasi anda, et lapsed sellest aru saaksid. Kes on süüdi? Nagu mina nende aastate jooksul aru sain, siis süüdi olin mina, minu laps, kõik teised lapsevanemad ja lapsed, aga mitte õpetaja... Põhidogma, millele kooli poolt tugineti, oli selline: kes tahab õppida, see saab õppida igal pool. Jah, ma usun seda, kui asi puudutab humanitaaraineid. Reaalaineid aga... No kui Sa mingi eriline matemaatiline geenius ei ole, siis ei ole võimalik matemaatikat õppida, kui õpetaja ei suuda seda sulle õpetada. Kui matemaatikas põhja pole, siis ei saa ka keemiast ja füüsikast head nahka tulla. Iseenesest ajas naerma asjaolu, et klassides ei ole ju 20 last. Keskmiselt 5 või 6, aga õpetaja ei saa tundi anda ja pool klassist veedab tundide aja veel koridoris... Igal aastal on kuues klass, kus toimub matemaatika riiklik tasemetöö, kooli kõige lollim klass, kellelt midagi ei oodatagi. Loomulikult ei oodata ka seda, et 9 klass teeks täies koosseisus ära matemaatika lõpueksami. Nii lollidelt lastelt ei saa ometi midagi niisugust nõuda.
Pildike koolist.
Ümarlaud, kuhu on kutsutud laps, lapsevanem ja pedagoogid. Arutusel lapse käitumine ja õppeedukus. Jõuame sujuvalt matemaatikani. Matemaatika õpetaja kannab probleemi ette. Lapsed segavad tundi, tema ei saa ainet õpetada ja siis vaatab süüdistavate silmadega minu otsa... Ja mina ei tea, kuidas teda aidata. Luban veelkord lapsega rääkida, aga sisimas tean, et sellel ei ole tulemit. Probleem ei ole minus, probleem ei ole isegi lastes mitte. Probleem on temas, aga seda ei tunnistata. Samas lauas istuv teine õpetaja räägib õppeedukusest, tahtmatusest kaasa töötada, kuid lisab, et klassis korra tagamisega ei ole tal probleeme... Saan aru, et siin on minu tegemata töö ja lapse laiskus põhjuseks. Tunnistan end süüdi ja tunnen ka süüdi. Samas kerkib küsimus, et kuidas siis see õpetaja nendega hakkama saab, kui nad nii hullupöörased on nagu matemaatikaõpetaja väidab? Kui ühe klassiga oleks probleem kõikidel õpetajatel, siis ma nõustuksin väitega, et klass on kole raske. Kui aga ühel õpetajal on probleem kõikide klassidega, siis on viga ju õpetajas. Mida ma teha saan? Hakkan koolis kaasas käima? Tulen töölt ära, lihtsalt seepärast, et keegi teine ei suuda oma tööd teha. Muide, sellel aastal käisid lapsevanemad koolis matemaatikatunnis istumas... Kasutegur? Suur null, ma arvan. Ehk sellel päeval, kui võõras vanem klassis oli, oli kord ka tagatud, aga mis sai nendest päevadest, kui õpetaja klassiga omavahele jäi?
Ja saabub ümarlaua kulminatsioon, kus peetakse loeng teemal, et sa saaksid, kui vaid tahaksid. Võiksid olla klassi positiivne liider kuna omad autoriteeti ja teised joonduvad Sinu järgi jne... jne... Tühipaljad sõnad. Võiks öelda, et näägutamine. Jah ta saaks kui ta tahaks, Ta võiks, aga ta ei TAHA ja selle probleemi lahendamine ei ole minu võimuses. Mina ei suuda kodus motiveerida last olema parim, olema liider, kui tegelikkuses koolis seda ei soodustata. Midagi kusagil on viltu. Mis täpselt ja kus? Mina ei oska vastata. Ehk algab kõik sellest, et pedagoogide meelest on "materjal", millega nad töötavad allapoole igasugust arvestust, jäänuk majandiajal siiakolinud vähese intelligentsiga perede järeltulijatest (see arvamus on välja öeldud, ehkki tegelikkuses ei vasta see tõele). Igatahes ei olnud asi vaid minus ja lapses, sest nagu ma ütlesin, läheb meil sel aastal, teises koolis, väga hästi. Seal on ta see, mida temalt vanas koolis, vähemalt sõnades, oodati. Positiivne liider. Õpetajad ootavad temalt rohkem ja ta pingutab, et olla nende ootuste tasemel, Seda ma ka ta eelmise kooli direktorile ütlesin, kes väitis, et küllap on asi selles, et ta nüüd on vanem ja targem. Seda kindlasti ka, aga arvata, et see tarkus tuli suvevaheajal kahe kuuga, on naiivsus. Miskipärast ta oma vanas koolis ei tahtnud olla see, kes ta on oma uues koolis...
Muide, kui arvata, et lapsed panevad kõik õpetajad, kellega neil on kooliajal probleeme esinenud, ühte patta, siis see ei ole õige. Eesti keele õpetaja, kellega mu lapsel oli tugev isiksuste konflikt ning kelle tõttu ei olnud mu lapse käitumishinne mitte ühelgi veerandil rahuldav, ei kuulu tema silmis siiani halbade õpetajate nimekirja. Alati ütleb poiss, et oma ainet õpetas see õpetaja väga hästi, aga see, et nad läbi ei saanud, see olla hoopis teine teema.

Oh, milleks on vaja koolimaja...

Nagu ma kusagil eespool mainisin, olen ma olnud aasta aega rahulolev lapsevanem. Seevastu eelmised üheksa õppeaastat olin ma madalam kui muru ja elasin tundega, et olen halb lapsevanem, ebaõnnestuja, läbikukkuja... Nüüd ma tean, et see pole nii ja väga suur osa sellest tundest, mis mind saatis, oli tekkinud välise teguri mõjul. Kool... Ma ütlesin eile oma lapse endise kooli direktorile, et väga palju sõltub suhtumisest. Ka kooli suhtumisest. Kuidas lapsesse suhtutakse, mida temalt oodatakse, just seda ta endast annabki. See ei olnud mul esimene kord seda öelda, kuid kahjuks on jäänud minu arvamus peegeldatud või suunatud käitumisest hüüdja hääleks kõrbes. Kui koolis selle jutuks võtsin, tehti mu arvamus maatasa.
Ma olen näinud selle aasta jooksul totaalset muutumist. Ma näen motivatsiooni. Näen tahtmist olla tasemel. Miks ei näinud ma seda varasematel aastatel? Miks ma ei suutnud oma last motiveerida? Kui viga oleks minus ja kodus (nagu mulle kooli poolt sisendati), ei oleks ju sellist kannapööret toimunud. Kui viga oleks olnud ainult lapses, ei oleks see samuti aset leidnud. Järelikult andis olulise osa sellesse ebaõnnestumisse kolmas osapool ehk kool.
Esimesed neli aastat olid veel nii enam-vähem. Tegime tööd ja nägime vaeva ning saime ka teatud tulemusi, suures osas tänu õpetajale, kes nägi positiivsust ka selles, kui poiss suutis mõne etteütluse või matemaatika töö kolme peale pingutada. Viies kuni üheksas klass aga... Ainus hea, mis ma oma lapse kohta kuulsin, tuli ta klassijuhataja suust, kes korrutas, et poiss on mul väga laia silmaringiga. Sportlikke tulemusi nagu eriti esile ei tõstetud, ehkki ei olnud selle aja jooksul vist küll ühtegi võistlust, kus ta poleks käinud kooli au kaitsmas (üheksanda lõpus, kui nad maakonna jalgpallivõistluse ära võitsid, siis leiti, et ka need spordipoisid on tunnustust väärt). Praegu meenutatakse koolis neid aegu, kui veel oli võistkond välja panna. Enam ei ole. Aga laste jaoks on tunnustus väga oluline. Kasvõi tilluke tunnustus. Kunagi anti veerandi lõpus śokolaad neile, kes olid kõik päevad koolis käinud. Kutsuti kooli ette ja tunnustati. Ma mäletan, et see oli lapsele väga oluline. Vahel, kui ta ka ei tahtnud kooli minna (õppimata vms.), tuletas ta endale meelde, et ma olen kõik päevad käinud, ma ei taha puududa, sest... Ja siis ühel ilusal veerandilõpul tuli ta koju väga löödult. Ilmselt peeti sellist tunnustust liiga magedaks või siis śokolaadikulu liiga suureks, aga enam koolis käimise eest kiitust ei jagatud. Ja ta oli ikka väga pettunud, sest see oli olnud tema ainus võimalus tunnustatud saada, Nii ta siis istus seal ja ootas, et tema nime ka nimetataks ning oli pärast kohutavalt pettunud... Ja mina olin samuti pettunud, sest minu meelest võeti ära võib-olla midagi väikest, samas aga väga olulist. Samas jagati ohtralt tunnustust neile, kes õppisid neljadele-viitele. Kas neist 100% saavutasid selle ainult oma suure tööga. Vaevalt küll. Omast kooliajast mäletan, et mina omandasin aineid väga lihtsalt ja minul oli väga kerge õppida ainult viitele, mõni üksik neli sekka. See ei olnud töö vaid loomuliku intelligentsi tulem. Mõni kolmemees tegi sootuks rohkem tööd ja nägi tunduvalt rohkem vaeva kui mina, aga võimed ei lubanud rohkem. Niisiis sain mina tunnustust loomuliku eelduse eest, kuid tõelist tööd ei tunnustatud ei siis ega tehta seda ka nüüd. Ikka on suhtumine sama: pinguta rohkem. Aga kui kolm ongi mu võimete piir? Või kas on viieline see õpilane, kes parandab oma kolmesid? See on uusim trend. Meie kooliajal see lubatud ei olnud. Kui jooksvates hinnetes oli kolm, oli kokkuvõte neli. Õiglane. Nüüd aga on õiglus ümber jagatud. Kuidas tunneb ennast laps, kes seda kõrvalt näeb? Et ühele on kõik lubatud, aga teisele mitte. Mingil ajajärgul läks oivikute jumaldamine ja teiste laste kõrvalejätmine/maatasa tallamine üle inimlikkuse piiri. Oivikute austamiseks korraldati pidu ning lisaks sellele viidi nad ekskursioonile. Teistele ei olnud ette nähtud, isegi klassiekskursiooni mitte. Ei hakka ometi pedagoogid ennast vaevama selle "karjaga" kusagile minemisega. Istugu aga oma külas ja olgu vagusi. Kurvaks tegi selle juures see, et mõnel perel kindlasti ei olnudki võimalust oma lastega ise kusagile minna. Meie vähemalt käisime Tallinnas muuseumites.
Tegelikult ma imestan isegi, et ma oma lapse sellest kadalipust enam-vähem terve nahaga ja terve psüühikaga läbi lootsisin. Võib-olla oli oma osa ka sellel, et ma mitte kunagi ei ajanud taga hindeid. Ma sisendasin talle, et hinded ei ole olulised. Oluline on see, mis on hinnete taga. Kui hinne on kaks, siis peab seal taga olema kahe jagu teadmisi. Ja veel olulisem kui teadmine, on oskus seda teadmist kasutada, seda siduda, nii et tekiks terviklik maailmapilt. Tundub, et ma sain hakkama. Kui palju või vähe ta ka teadmisi sai, ta oskab neid kasutada.
Ma oleksin oma lapse päevapealt mõnda teise kooli viinud, kuid kahjuks ei olnud mul rahalisi vahendeid ja nii oli ta sunnismaisena kohaliku kooli küljes kinni ning pidi hakkama saama...
Nimelt ei ole pildike, mis kooli poolt meile maalitakse - armas väike maakool, suurepärane kollektiiv ja lastele parim võimalik keskkond - üldse nii idülliline, kui seda näidata püütakse. Miks?
Sellest teen eraldi postituse,

Starost ne radost...

Vanadus pressib sisse uksest ja aknast. Hommikuti on luud-kondid kanged, igasugu vanainimeste tõved kimbutavad ja nüüd siis on hakanud silmanägemine ära kaduma.
Kuna ma juba pikalt tunnen, et õhtuks on pea kui tina täis ja enam ammu ei näe ma poes pakenditelt kirbukirjas infot lugeda, hakkasin ma oma silmanägemise pärast hirmsasti muretsema. Ega ei taha ju iseendalegi tunnistada, et oled juba selline memmeke, kes raamatu lugemiseks peab prillid ninale lükkama. Täna siis otsustasin, et aitab jokutamisest: aeg hakata "nohikuks". Võtsin telefoni ja helistasin silmaarsti kabinetti. Nii tore: esimene vaba aeg oli pakkuda 25. augustiks... Ähh... Kujutasin ette, kuidas ma selle aja peale olen juba sootuks pimedaks ennast pingutanud ja valisin siis teise tee... Maksta tuleb 15 eurot rohkem, aga arstile saab juba reedel. No hea küll... Selle ma kannatan ära. Siis hakkasin uurima prilliraamide ja klaaside pakkumisi ja hindu. Ohissversussverküll... Ühed korralikud prillid lähevad maksma peaaegu 300 eurot. Ma ei uskunud oma silmi... Prillid on mingi luksusaksessuaar?

Niisiis istun siin ja mõtlen... Vanaema vanad prillid või isa omad on ehk kusagil ikka alles. Äkki sobivad? Sellised retrokad. Pruunid, läikivad plastmassraamid...
Pole paha mõte... Vist.