No on imelik jah see ilmaelukene. Jõulude ajal lirtsus pori varbavahel. Maikuus tulid jõulud. Kui üleeile õhtul aknast välja vaatasin, hakkas sees ikka tõsiselt keerama ja kõrvus tinisema: "Aisakell, aisakell, kella kauge hüüd". Eile hommikul oli siis lumi maas.
Ilm on küll asi, mille üle ei tasu ei vinguda ega viriseda, sest ilma muuta või parandada ei ole meie võimuses, aga natuke vihane võib ju ikka olla. Kui on ette nähtud, et lund sajab talvel, siis sadagugi talvel, mitte aga kaunil maikuul, mil suur toomepuu on uhke ja õisi täis.
No täna siis jälle kevad. Imelik aeg see kevad. Isegi siis kui oled juba "mitte enam esimeses nooruses", paneb ikkagi hinge kripeldama. Ja tekib igatsus kellegi või millegi järele. Minna kusagile... Sinna kus sinine-sinine silmapiir... Leida kedagi, kellega jagada omi mõtteid... No ühesõnaga kevad. Vinetavad kevadõhtud poevad hinge ja kui siis veel ööbikud laksutavad nii et kõrvad lukus, siis ei ole ju keelatud pisut (no õige natuke) unistada, et ehk... Et kunagi...
Ja siis tuleb võtta hark ja labidas ning minna aiamaale tööle. Kogu romantika.
Ehkki meeleolu on umbes selline: http://www.vly.ee/
