Tegelikult mõtlesin ma alljärgneva jutu anda välja eraldi brośüürina ja müüa kalli raha eest järgmise aasta veebruaris maha neile, kes ennast Valentinipäeva paiku üksi ja õnnetuna tunnevad. Nii lohutuse mõttes, et loe ja vaata, kas on Sinu elu ikka kõige hullem.
Minu romantiline Valentinipäev 2013
Ärkasin 14. veebruari hommikul nii 10 paiku üles (üle pika aja olin tänu haigusele suutnud endale puhkuse smuugeldada) ja otsustasin, et kuna Eestis peetakse Valentinipäeva asemel sõbrapäeva, siis tervitan sõpru läbi fb. Panin arvuti tööle ja kus see hakkas siis venima ja köhima ja mingeid kaste loopima ja krõbisema ja muid hulle tükke tegema. Mõtte juures, et pean vist hakkama arvutipoiste juurde minema oma lutakaga, hakkasin üle kere sügelema (need saavad minu üle alati kõhutäie naerda). Lõpuks õnnestus mul tervitus siiski üles sebida, ehkki aega läks selleks küll nii palju, et oleksin ilmselt jõudnud kõigile ka isiklikult tervitused kätte toimetada. Tõmbasin sügava kergendustundega hinge ja siis... Kõhtu lõi niisugune valu, et anna olla. No ma olin arvamusel, et olen kõikmõeldavad tõved oma pika haigeksolemise aja jooksul ära põdenud, aga kus sa sellega, üks oli veel põdemata. Niisiis veetsin suure osa romantilisest Valentinipäevast kinnises akendeta asutuses, enne kui mulle tuli pähe päästev mõte pipraviinast. (Retsept: 1tl. jahvatatud musta pipart, 1 suur pits valget viina, segada ja juua. Soovituslik Valentinipäeva naps. Võtab ka pipraima eide jalust nõrgaks) Ehkki see hüva rüübe üritas mitu korda ümber pöörata ja tagasi tulla, õnnestus mul kangelasliku jõupingutusega ta makku suruda ja seal hoida. No kus siis läks alles lõbusaks. Minu ja alkoholi suhe on ju teada - klaas veini ja juba lõug viltu. Suur pits viina - purupurjus. Igasugu toredaid mõtteid tuli pähe: näiteks see, et laseks õige (kuna paar nädalat oli veel puhkust jäänud) oma pimesoolika ka profülaktika mõttes välja lõigata, et mis kindel see kindel ja siis veel tuli pähe selline mõte, et võtaks õige teise pitsi viina ka, seekord ilma piprata (hea, et see mõte mööda läks, muidu oleksin ülejäänud päeva samas ruumis veetnud, kus eelmise osa , nüüd juba hoopis teistsugusel põhjusel). Umbes tunnike oli hirmus lõbus, siis läks mööda ja saabus uus etapp - kurbus. No ikka, et miks mina nii üksi ja nii õnnetu ja nii saamatu olen. Kuna pipraviin oli mu päästnud kempsuukse kulutamisest, siis istusin arvuti taha, et vaatan õige, mis toimub. Noh, sõbranna oli mulle saatnud miljon helepunast roosi ja ehkki roosid olid kusagile Soome lahte kukkunud (või oli ta need endale jätnud), siis laul oli nii ilus ja noorus tuli meelde ja siis... Tundsin, et olen üleliia soolane ja on paras aeg magestuda. Luristasin siis nutta, ikka pikalt kohe. Kuni hakkasin tundma, et kõht on ka tühjavõitu, peaks hakkama mingit sööki organiseerima. Kartulipuder hakklihaga tundus selle jama päeva lõpetuseks just paras olema. Aga egas mul pole kapis mingit hakkliha, mul vaid jääs liha, millest tuleb hakkliha tegema hakata. Lasin sel siis natuke sulada, siis hakkasin killukesi lahti raiuma ja, hambad ristis, läbi hakklihamasina pressima. Parasjagu siis, kui ma seal higisena, näost punasena, äranutetuna ja natuke tigedana, juuksed sorakil seda liha raiusin, avanes uks ja sisse astusid mu sõbrannad śampuse, koogi ja kommidega, et sõbrapäeva tähistada. Õnneks ei lasknud nad ennast mu olekust ja väljanägemisest ära peletada - istusid seni kööginurgas ja tuletasid meelde, mis ma veel tegema pidin, kuni sain söögi valmis. Siis korkisime pullu lahti ja selle õnnetu päeva lõpp ei olnudki enam nii õnnetu.
Nii, et kui tundub, et elu on inetu, halb, siis tasub alati mõelda, et kusagil kellelgi võib olla ju veel halvem. Ja kui juba kurtmiseks läks, siis lisan siia juurde asjaolu, et ainsad lilled, mis mulle naistepäevaks kingiti, olid samuti vaid virtuaalsed (et tõsta nende tuju, kes said liiga vähe lilli).
laupäev, 27. aprill 2013
Mida vähem sul on...
Minul on selline naljakas pea, et igasugused tsitaadid ja muu mittevajalik kraam jääb kole kiiresti kusagile ajukäärudesse kinni ja keeldub sealt ära minemast. Niisiis on mul peas kohutaval hulgal luuletusi, laulusõnu, vanasõnu, tsitaate ja muud tarbetut kraami. Pole siis midagi imestada, et vajalikud asjad pähe ei mahu (pea on mul selline väiksemamõõduline) ja kui poodi minnes pole teinud nimekirja sõnaga "SOOL", siis selle paganama soola järgi käin mina kolm korda.
Seesamune ütlus "Mida vähem Sul on, seda rohkem Sa oled" (autor on meelest maha läinud) meeldib mulle ikka väga. Eks muidugi seetõttu, et kui midagi ei ole, siis hakkad endale ette kujutama, et Sa ise oled midagi.
Miks muidu tahaks keegi minu sõber olla - võtta või saada pole minu käest ju nagunii mitte midagi? Ainus, mida mul on pakkuda, olengi mina ise. Ja kui ikkagi tullakse ja ollakse, tullakse ka siis, kui mul ei ole vast kõige parem tuju, tullakse tagasi, kui eelmine kord ei ole ma väga kenasti käitunud, siis hakkadki endale ette kujutama, et mina ja ainult mina olen see midagi, mille pärast mind hinnatakse. Iseenesest on see tore teadmine (ehkki mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui mul oleks peale iseenda ka miskit jagada). Palju hullem oleks tegelikult kui ma ei teaks, kas mind muudab ligitõmbavaks see, kes ma olen või see, mis mul on. Olen väga lähedalt näinud, kuidas inimene, kes tegelikult ise ka mõõtis enda väärtust selle järgi, mida ta omas, kaotas korraga kõik "sõbrad", kui alles jäi ainult tema ise. Kui ei olnud enam midagi anda ega jagada, selgus, et polnud ka sõpru. Ja vot see on küll hirmus. Olla inimesena nii väärtusetu, et sõprade omamiseks pead omama materiaalseid väärtuseid... Niisiis, kuna materiaalsete väärtustega on mul kehvasti, aga mõni sõber mul ikka on, siis järelikult oman ma mingit niisugust väärtust, mida ei saa mõõta materiaalsete mõõtmetega.
Teisest küljest, kui Sul midagi pole, muutud Sa väga leidlikuks. Kui midagi katki läheb või miskit vaja on, aga raha ostmiseks ei ole, siis ärkab minus Jaan Tatika järeltulija ja ma hakkan leiutama. No mingi lahenduse ma ikka leian (ja mõnele oma lahedale leiutisele võiksin vast patendigi võtta).
Niisiis ongi, et kui sul midagi pole, siis pead sa ise olema niipalju rohkemat, et olla üldse keegi. No ma üritan olla (ja samas üritan ka hankida seda muud midagit) vähemalt natukenegi see keegi, keda ei hinnata ainult selle järgi kuipalju mammonat ta on suutnud siin maises ilmas kokku kuhjata. Ja kui mul peaks õnnestuma see mammonakuhi ka ikka kokku ajada, siis loodan, et selleks ajaks olen ma ära tõestanud : ma olen midagi ka siis, kui mul ei ole midagi.
Seesamune ütlus "Mida vähem Sul on, seda rohkem Sa oled" (autor on meelest maha läinud) meeldib mulle ikka väga. Eks muidugi seetõttu, et kui midagi ei ole, siis hakkad endale ette kujutama, et Sa ise oled midagi.
Miks muidu tahaks keegi minu sõber olla - võtta või saada pole minu käest ju nagunii mitte midagi? Ainus, mida mul on pakkuda, olengi mina ise. Ja kui ikkagi tullakse ja ollakse, tullakse ka siis, kui mul ei ole vast kõige parem tuju, tullakse tagasi, kui eelmine kord ei ole ma väga kenasti käitunud, siis hakkadki endale ette kujutama, et mina ja ainult mina olen see midagi, mille pärast mind hinnatakse. Iseenesest on see tore teadmine (ehkki mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui mul oleks peale iseenda ka miskit jagada). Palju hullem oleks tegelikult kui ma ei teaks, kas mind muudab ligitõmbavaks see, kes ma olen või see, mis mul on. Olen väga lähedalt näinud, kuidas inimene, kes tegelikult ise ka mõõtis enda väärtust selle järgi, mida ta omas, kaotas korraga kõik "sõbrad", kui alles jäi ainult tema ise. Kui ei olnud enam midagi anda ega jagada, selgus, et polnud ka sõpru. Ja vot see on küll hirmus. Olla inimesena nii väärtusetu, et sõprade omamiseks pead omama materiaalseid väärtuseid... Niisiis, kuna materiaalsete väärtustega on mul kehvasti, aga mõni sõber mul ikka on, siis järelikult oman ma mingit niisugust väärtust, mida ei saa mõõta materiaalsete mõõtmetega.
Teisest küljest, kui Sul midagi pole, muutud Sa väga leidlikuks. Kui midagi katki läheb või miskit vaja on, aga raha ostmiseks ei ole, siis ärkab minus Jaan Tatika järeltulija ja ma hakkan leiutama. No mingi lahenduse ma ikka leian (ja mõnele oma lahedale leiutisele võiksin vast patendigi võtta).
Niisiis ongi, et kui sul midagi pole, siis pead sa ise olema niipalju rohkemat, et olla üldse keegi. No ma üritan olla (ja samas üritan ka hankida seda muud midagit) vähemalt natukenegi see keegi, keda ei hinnata ainult selle järgi kuipalju mammonat ta on suutnud siin maises ilmas kokku kuhjata. Ja kui mul peaks õnnestuma see mammonakuhi ka ikka kokku ajada, siis loodan, et selleks ajaks olen ma ära tõestanud : ma olen midagi ka siis, kui mul ei ole midagi.
reede, 26. aprill 2013
Padadest, teklitest ja armastusest
"Iga pada leiab kord oma tekli" ehk siis "Iga pott leiab kord oma kaane". Teadagi...
Ometi on vahete-vahel mõni pada kukkunud välja nii asümmeetriline, et sellist kaant pole kellelgi pähe tulnud tootmisesse võtta. Olles mõned korrad katsunud kaant parajaks kohendada ja selle tulemusel ikka väga suure kolinaga pange astunud, otsustasin, et aitab küll. Kas leian selle päris sobiva, oma ja õige või siis olen pigem üksi (no, kisub selle viimase variandi poole). Aga nii ma enam ka ei tee, et võtan peaaegu sobiva, siis mõtlen puuduoleva ise juurde ja armun ära. Kui aga see enda poolt juurdemõeldud kraam aja jooksul maha pudeneb, siis leian, et seda inimest ei ole ma kunagi armastanud, vähe sellest, pole teisega mitte millestki rääkida ja ega ta eriti ei meeldigi mulle. Nii ka ei taha, et tassin kellegi koju, pesen puhtaks ja hakkan aga elama, sest keegi peab ju olema.
Kogu oma vanuse ja tarkuse juures usun mina endiselt sinisilmselt, et paarisuhtes peab olema ennekõike armastus. Kui on armastus, siis tuleb kõik muu iseenesest - austus, usaldus, teineteisemõistmine. Noh, loota ju ikka võib, ehkki mõne aja eest tuli mulle hoopis selline mõte: mis siis, kui olen seda oma, tõelist ja õiget elus juba kohanud, aga lihtsalt mitte ära tundnud. Nagu ühes venekeelses luuletuses, kus tema vaatas maha, temake aga taevasse. Nad küll kohtusid, aga pilgud ei ristunud, nii nad edasi läksidki, jättes maha jäljed sündimata armastusest...
Nimelt kohtasin ma mõne aasta eest juhuslikult inimest, keda noorusajal tundsin. Ta meeldis mulle ja mina talle ka. Kuid... Mina olin liig uhke, et läheneda ja tema liig arg. Nii see asi sinnapaika jäigi. Elu pööras ja meie teed läksid lahku.Kohtusime juhuslikult 20 aastat hiljem. Juttu ajades selgus, et oleme mõlemad elus väga haiget saanud ja tegelikult väga õnnetud olnud. Ja siis me mõtlesime, et mis siis kui... Noh, me ei saa seda kunagi teada. Võib-olla oleks läinud nii, võib-olla naa. Aga kuna me oleme mõlemad õnnetud olnud ja praegu enam-vähem üksi ka, siis miks mitte proovida nüüd? Sellel on kaks põhjust:
1. Lisaks õigele inimesele, peab kohtumiseks olema ka õige aeg. Mina ei ole enam see tüdruk ja tema ei ole enam see poiss. Tunnet ei ole enam. Koos kasvades oleksime kasvanud kokku, eraldi minnes, aga kasvasime lahku. Ühisosa on jäänud õige kitsukeseks.
2. Kunagi olime me enam-vähem ühepikkused ja ka ühelaiused. Nüüd aga... Tundub nagu oleks ta jupi maad madalamaks vajunud kui mina, aga see-eest laiemaks... Kohe väga laiaks. Kohe nii laiaks, et kuigi mul on hea fantaasia ja kuigi tehti ka vihjeid, siis ei suutnud ma isegi hämaralt ette kujutada asja tehnilist külge. Tore inimene, aga mis liig, see liig!
Nii et võib ju olla, et tema siiski ei olnud see õige ja et päris ja tõeline on ikkagi kusagil olemas (karta on muidugi, et jookseb dźunglis palja tagumikuga ringi ja katsu sa teda sealt siis kätte saada ja ära kodustada). Ja kuna on jube moodne universumilt igasugu kraami tellida, siis ma tegin ka tellimuse ära. Prints hobusega (hobuse lubas sõbranna endale võtta, mul pole seda kuhugi panna). Minu vedamise juures võib kindel olla, et saabub ainult hobune, kuna 2 in 1 tellimusi vastu ei võetud.
Nüüd siis ootan...
Aga kui midagi ei saabu, siis ei ole üldse välistatud, et mingi 10-15 aasta pärast endale siiski mingi taadi sleppi võtan. Vaata, vanas eas on ikka hea kui keegi aitab hommikul hambaid otsida ja juhib tähelepanu asjaolule, et teadmata kadunud prillid on sul tegelikult peas.
Ometi on vahete-vahel mõni pada kukkunud välja nii asümmeetriline, et sellist kaant pole kellelgi pähe tulnud tootmisesse võtta. Olles mõned korrad katsunud kaant parajaks kohendada ja selle tulemusel ikka väga suure kolinaga pange astunud, otsustasin, et aitab küll. Kas leian selle päris sobiva, oma ja õige või siis olen pigem üksi (no, kisub selle viimase variandi poole). Aga nii ma enam ka ei tee, et võtan peaaegu sobiva, siis mõtlen puuduoleva ise juurde ja armun ära. Kui aga see enda poolt juurdemõeldud kraam aja jooksul maha pudeneb, siis leian, et seda inimest ei ole ma kunagi armastanud, vähe sellest, pole teisega mitte millestki rääkida ja ega ta eriti ei meeldigi mulle. Nii ka ei taha, et tassin kellegi koju, pesen puhtaks ja hakkan aga elama, sest keegi peab ju olema.
Kogu oma vanuse ja tarkuse juures usun mina endiselt sinisilmselt, et paarisuhtes peab olema ennekõike armastus. Kui on armastus, siis tuleb kõik muu iseenesest - austus, usaldus, teineteisemõistmine. Noh, loota ju ikka võib, ehkki mõne aja eest tuli mulle hoopis selline mõte: mis siis, kui olen seda oma, tõelist ja õiget elus juba kohanud, aga lihtsalt mitte ära tundnud. Nagu ühes venekeelses luuletuses, kus tema vaatas maha, temake aga taevasse. Nad küll kohtusid, aga pilgud ei ristunud, nii nad edasi läksidki, jättes maha jäljed sündimata armastusest...
Nimelt kohtasin ma mõne aasta eest juhuslikult inimest, keda noorusajal tundsin. Ta meeldis mulle ja mina talle ka. Kuid... Mina olin liig uhke, et läheneda ja tema liig arg. Nii see asi sinnapaika jäigi. Elu pööras ja meie teed läksid lahku.Kohtusime juhuslikult 20 aastat hiljem. Juttu ajades selgus, et oleme mõlemad elus väga haiget saanud ja tegelikult väga õnnetud olnud. Ja siis me mõtlesime, et mis siis kui... Noh, me ei saa seda kunagi teada. Võib-olla oleks läinud nii, võib-olla naa. Aga kuna me oleme mõlemad õnnetud olnud ja praegu enam-vähem üksi ka, siis miks mitte proovida nüüd? Sellel on kaks põhjust:
1. Lisaks õigele inimesele, peab kohtumiseks olema ka õige aeg. Mina ei ole enam see tüdruk ja tema ei ole enam see poiss. Tunnet ei ole enam. Koos kasvades oleksime kasvanud kokku, eraldi minnes, aga kasvasime lahku. Ühisosa on jäänud õige kitsukeseks.
2. Kunagi olime me enam-vähem ühepikkused ja ka ühelaiused. Nüüd aga... Tundub nagu oleks ta jupi maad madalamaks vajunud kui mina, aga see-eest laiemaks... Kohe väga laiaks. Kohe nii laiaks, et kuigi mul on hea fantaasia ja kuigi tehti ka vihjeid, siis ei suutnud ma isegi hämaralt ette kujutada asja tehnilist külge. Tore inimene, aga mis liig, see liig!
Nii et võib ju olla, et tema siiski ei olnud see õige ja et päris ja tõeline on ikkagi kusagil olemas (karta on muidugi, et jookseb dźunglis palja tagumikuga ringi ja katsu sa teda sealt siis kätte saada ja ära kodustada). Ja kuna on jube moodne universumilt igasugu kraami tellida, siis ma tegin ka tellimuse ära. Prints hobusega (hobuse lubas sõbranna endale võtta, mul pole seda kuhugi panna). Minu vedamise juures võib kindel olla, et saabub ainult hobune, kuna 2 in 1 tellimusi vastu ei võetud.
Nüüd siis ootan...
Aga kui midagi ei saabu, siis ei ole üldse välistatud, et mingi 10-15 aasta pärast endale siiski mingi taadi sleppi võtan. Vaata, vanas eas on ikka hea kui keegi aitab hommikul hambaid otsida ja juhib tähelepanu asjaolule, et teadmata kadunud prillid on sul tegelikult peas.
Mustast minevikust
Minu jaoks on minevik üldjuhul lihtsalt minevik. Mis olnud see olnud - muuta ega ümber teha ei saa nagunii enam midagi. Kui tänase tarkusega saaks ajas tagasi minna, siis teeks nii mõndagi teisiti, aga konks just selles ongi, et tänane tarkus läbi toonaste eksimuste minu manu on tulnud. Kahtlustan kõvasti, et kui lihtsalt uuesti otsast alustada saaks, siis korduksid kõik vanad vead. Aga tänu sellele, kes ma kunagi olin ja missuguseid valikuid ja eksimusi tegin, on minust saanud just see inimene, kes ma täna olen (enamasti ma ikka meeldin endale väga). Seetõttu, et ma nii mitmelgi korral olen pidanud end kildudest kokku korjama ja roomama, on minust saanud tugev isiksus. Oh, muidugi meenutan ma lapsepõlve ja kooliaega, kus taevas oli sinisem ja rohi rohelisem, kuid need on ainult ilusad mälestused, mis minuga kaasas käivad. Ma ei igatse minevikku tagasi ega klammerdu selle külge. Koledad, valusad ja piinlikud mälestused olen pannud lukku ja enamasti õnnestub mul neist päris kenasti mööda vaadata. Minu meelest on tähtis see, mida ma olen suutnud õppida, mitte see, mida ma õppetunni saamiseks tegin või üle elasin.
Ja ometi aeg-ajalt kohtan ma inimesi, kes annavad minu tänasele minale hinnangu selle alusel, missugune ma kunagi olin või mida ma kunagi tegin. Oi, kuidas ma ei salli selliseid olukordi. Ma olen siin, ma ei ole enam minevikus - no miks siis teie seal ringi tuhnite. Mina olen ammu edasi läinud ja kusagile mujale jõudnud, aga keegi on klammerdunud minu minevikku ja ei raatsi sellest kuidagi lahti lasta. Hirmus.
Kord, olles sattunud just sellisesse olukorda, tuli mul ilus poeetiline mõte pähe: liblikat kohates ohkame, et oi, kui ilus ja keegi ei hakka mõtlema sellele, et minevikus oli see liblikas lihtsalt vastik tõuk, kes võib-olla puulehti õgis. Miks siis inimese puhul ikka ja jälle talle tema mineviku eksimusi meelde tuletatakse? Ja siis meenus mulle üks nn. "liblikas", kelle nägemisel meile kohe meenub tema must minevik ja vähe sellest, et meenub - me tormame kibekiiresti seda minevikku ka üles otsima ja selles sorima...
Niisiis... Ma olen koiliblikas... Aga vähemasti olen ma kusagile jõudnud. Olla koiliblikas ja omada minevikku on siiski parem kui jääda elu lõpuni mingiks vastikuks vastseks (nagu need tõugud, kes ei suuda mu minevikku kuidagi rahule jätta). Võib loota, et kui pingutan ja ponnistan, saan äkki veel kapsaliblikaks ja võib-olla siis... Päevapaabusilmaks?
Ja ometi aeg-ajalt kohtan ma inimesi, kes annavad minu tänasele minale hinnangu selle alusel, missugune ma kunagi olin või mida ma kunagi tegin. Oi, kuidas ma ei salli selliseid olukordi. Ma olen siin, ma ei ole enam minevikus - no miks siis teie seal ringi tuhnite. Mina olen ammu edasi läinud ja kusagile mujale jõudnud, aga keegi on klammerdunud minu minevikku ja ei raatsi sellest kuidagi lahti lasta. Hirmus.
Kord, olles sattunud just sellisesse olukorda, tuli mul ilus poeetiline mõte pähe: liblikat kohates ohkame, et oi, kui ilus ja keegi ei hakka mõtlema sellele, et minevikus oli see liblikas lihtsalt vastik tõuk, kes võib-olla puulehti õgis. Miks siis inimese puhul ikka ja jälle talle tema mineviku eksimusi meelde tuletatakse? Ja siis meenus mulle üks nn. "liblikas", kelle nägemisel meile kohe meenub tema must minevik ja vähe sellest, et meenub - me tormame kibekiiresti seda minevikku ka üles otsima ja selles sorima...
Niisiis... Ma olen koiliblikas... Aga vähemasti olen ma kusagile jõudnud. Olla koiliblikas ja omada minevikku on siiski parem kui jääda elu lõpuni mingiks vastikuks vastseks (nagu need tõugud, kes ei suuda mu minevikku kuidagi rahule jätta). Võib loota, et kui pingutan ja ponnistan, saan äkki veel kapsaliblikaks ja võib-olla siis... Päevapaabusilmaks?
neljapäev, 25. aprill 2013
Kuidas mu nutikus oleks peaaegu hävitanud sõbrasuhte
Poolteist aastat tagasi tähendas internet minu jaoks kahte asja: panka ja postkasti. 2011. aasta detsembris sebisin ma aga endale fb-konto ja minu teadmised virtuaalmaailma võimalustest hakkasid tasapisi, väga aeglaselt küll esialgu, avarduma. Alguses õnnestus mul ikka igasugu hulle tükke teha. Näiteks läks fb kord nii suureks, et pool oli nagu ekraani taga. Teine kord läks aga jälle väikeseks. Ja kuna mul oli selgelt meeles eelmine pahandus, kus laps mulle ütles, et enam ei saa õues ka olla, muudkui valva esivanema selja taga, et see mingit uut käkki kokku ei sahmerdaks, siis otsustasin ma oma fb suureks tagasi tinistada. Minu uue ponnistuse tulemusena muutus pilt nii väikeseks, et palja silmaga lugeda ei näinud. Pole vaja meenutada, mida ütles kojujõudnud järeltulev põlv. Aga seoses sellega, et tulid mingisugusedki teadmised, hakkasid tekkima ka küsimused ja nendele vastuste otsimine. Sest totu olin ma ju seetõttu, et ma ei osanud küsida. Kui juba tekkis küsimus, siis küll ma vastuse ka leidsin. Näiteks õnnestus mul pika pusimise ja paari restartimise tagajärjel lahti muukida saladus, kuidas kaustast pilte fb-sse tassida ja neist album teha. Oi, ma olin uhke, et ise hakkama sain! Lapse õuduseks muutusin aga koguni nii nutikaks, et suutsin ise endast veebikaameraga pildi teha ja selle fb-profiilpildiks toimetada. Nii, et muudkui aga arenesin. Tasapisi, aga järjekindlalt. Tänu fb-kontole olin leidnud palju vanu tuttavaid ja soojendanud üles nii mõnedki suhted. Siis, nagu fb-s ikka, hakkas mu sõbralisti lisanduma ka selliseid inimesi, keda ma päriselus kunagi tundnud ei olnud, kuid kellega oleksin tahtnud mingilgi moel tuttav olla.
Ühe sellise "tundmatu tuttavaga" tekkis mul kohe esimesel päeval tore mõttevahetus. Tundus, et "haakume" mingil tasandil. Huumorimeel ei tulnud ka just kahjuks. Alguses oli tore-lõbus-lahe ja ma tundsin, et see inimene meeldib mulle. Mingil ajal hakkas mulle aga tunduma, et midagi on valesti. Midagi ei ole enam päris see... Sõnades oleks nagu kõik hästi olnud, kuid ometi ei olnud. Mingi alatoon oli muutunud. Ja mulle hakkas tunduma, et ma olen midagi väga valesti teinud või et mind kahtlustatakse milleski. Aga mis see oli? Mõtlesin nii et aju suitses, aga midagi mõistlikku välja mõelda ei suutnud. Oma meelest olin algusest peale olnud lihtne kui labakinnas, ei keerutanud ega pusserdanud, vaid rääkisin, mis mõtlesin. Peale selle avameelselt aus nagu õpilane Sihvka: olin ära rääkinud oma saamatuse netinduses, teadmatuse foorumlusest ja blogindusest (no, ausalt, ei kujutanud hämaralt ettegi, mis need sõnad tähendavad), tunnistanud puhtsüdamlikult üles, kui tänu intuitsioonile (see on mul tõeliselt hea!) ja pisukesele uurimiskogemusele olin leidnud infi, mida ehk ei oleks pidanud leidma... Ei leidnud oma hingel mitte mingit süüd ja ometi... Ometi oli midagi sellist, mis sundis mind kaitsesse ja päädis sellega, et ma võhivõõra inimese paaril korral ilukirjaliselt, aga inetusti läbi sõimasin (kui rääkides tekib mul mõttepause ja hingetõmbehetki, siis kirjutades - ei iial). Paaril korral olin siiski üsna lähedal sellele, et kasutada fb antud võimalust blokeerida kasutaja. Aga... Ühest küljest ei raatsinud, sest vahete-vahel oli veel tore ka ja teisest küljest, siis poleks ma iial teada saanud, mis läks valesti. (Aga kogu selle jama taustal ma muudkui aga arenesin ja arenesin igasugu asjades ja olin omaette kole uhke, kui suutsin midagi "läbi hammustada" ja ei pidanudki abi küsima). Hiljaaegu sain siis teada, mis toimus teise inimese peas. Minu suureks meelehärmiks põhjustas alusetuid kahtlusi suuresti ka minu võime "kahtlaselt kiiresti areneda". Ise arvan, et ega mu suurepärane nuhiomadus (on inimesele ikka andeid antud) ka just plusspoolele ei platseerunud. Aga et just see, mille üle ma ise omaette nii uhke olin, see, et ma suutsin oma peaga lahendada minu ette tekkivaid küsimusi, tekitas minu aususe suhtes kahtlusi, see tegi mu kurvaks. Imelik on see, et kui ma poleks avameelitsenud, kui oleksin natuke varjanud oma ootamatut osavust või mulle teadaolevat infi, siis oleksin ma tundunud palju usaldusväärsemana. Jah, ütles ka Paunvere kellamees Lible: "Ei usu Sind siin ilmas ükski hing, kui Sa tõtt räägid, aga, vaata, Sina valeta...". Kahjuks on mind sellest suurepärasest oskusest ilma jäetud. Siis peaksin hakkama valede märkmikku pidama.
Jah, kohates internetis inimest, on raske teda usaldada, sest sul ei ole tugineda mitte millelegi peale selle inimese enda sõnade. Kuid samas, kohates internetis inimest, ei ole sul ka õigust kahtlustada teda milleski alatus, isegi siis mitte, kui oled enne valusasti kõrvetada saanud. Sest inimesed on erinevad. Ja vahel on asjad just sellised nagu nad välja paistavad - ilma hämarate tagamaade ja alatute mõteteta.
Aga ikkagi - mõelda vaid - toredasti alanud sõbrasuhte (virtuaalne sõprus on ka sõprus) oleks äärepealt lõpetanud minu liigne nutikus. No mis saan mina sinna parata, et ma olen selline tark ja arukas tegelane!
Ja seda, et ma endistviisi muudkui aga arenen ja arenen, tõestab fakt, et suutsin endale ilma kõrvalise abita blogi meisterdada.
Ühe sellise "tundmatu tuttavaga" tekkis mul kohe esimesel päeval tore mõttevahetus. Tundus, et "haakume" mingil tasandil. Huumorimeel ei tulnud ka just kahjuks. Alguses oli tore-lõbus-lahe ja ma tundsin, et see inimene meeldib mulle. Mingil ajal hakkas mulle aga tunduma, et midagi on valesti. Midagi ei ole enam päris see... Sõnades oleks nagu kõik hästi olnud, kuid ometi ei olnud. Mingi alatoon oli muutunud. Ja mulle hakkas tunduma, et ma olen midagi väga valesti teinud või et mind kahtlustatakse milleski. Aga mis see oli? Mõtlesin nii et aju suitses, aga midagi mõistlikku välja mõelda ei suutnud. Oma meelest olin algusest peale olnud lihtne kui labakinnas, ei keerutanud ega pusserdanud, vaid rääkisin, mis mõtlesin. Peale selle avameelselt aus nagu õpilane Sihvka: olin ära rääkinud oma saamatuse netinduses, teadmatuse foorumlusest ja blogindusest (no, ausalt, ei kujutanud hämaralt ettegi, mis need sõnad tähendavad), tunnistanud puhtsüdamlikult üles, kui tänu intuitsioonile (see on mul tõeliselt hea!) ja pisukesele uurimiskogemusele olin leidnud infi, mida ehk ei oleks pidanud leidma... Ei leidnud oma hingel mitte mingit süüd ja ometi... Ometi oli midagi sellist, mis sundis mind kaitsesse ja päädis sellega, et ma võhivõõra inimese paaril korral ilukirjaliselt, aga inetusti läbi sõimasin (kui rääkides tekib mul mõttepause ja hingetõmbehetki, siis kirjutades - ei iial). Paaril korral olin siiski üsna lähedal sellele, et kasutada fb antud võimalust blokeerida kasutaja. Aga... Ühest küljest ei raatsinud, sest vahete-vahel oli veel tore ka ja teisest küljest, siis poleks ma iial teada saanud, mis läks valesti. (Aga kogu selle jama taustal ma muudkui aga arenesin ja arenesin igasugu asjades ja olin omaette kole uhke, kui suutsin midagi "läbi hammustada" ja ei pidanudki abi küsima). Hiljaaegu sain siis teada, mis toimus teise inimese peas. Minu suureks meelehärmiks põhjustas alusetuid kahtlusi suuresti ka minu võime "kahtlaselt kiiresti areneda". Ise arvan, et ega mu suurepärane nuhiomadus (on inimesele ikka andeid antud) ka just plusspoolele ei platseerunud. Aga et just see, mille üle ma ise omaette nii uhke olin, see, et ma suutsin oma peaga lahendada minu ette tekkivaid küsimusi, tekitas minu aususe suhtes kahtlusi, see tegi mu kurvaks. Imelik on see, et kui ma poleks avameelitsenud, kui oleksin natuke varjanud oma ootamatut osavust või mulle teadaolevat infi, siis oleksin ma tundunud palju usaldusväärsemana. Jah, ütles ka Paunvere kellamees Lible: "Ei usu Sind siin ilmas ükski hing, kui Sa tõtt räägid, aga, vaata, Sina valeta...". Kahjuks on mind sellest suurepärasest oskusest ilma jäetud. Siis peaksin hakkama valede märkmikku pidama.
Jah, kohates internetis inimest, on raske teda usaldada, sest sul ei ole tugineda mitte millelegi peale selle inimese enda sõnade. Kuid samas, kohates internetis inimest, ei ole sul ka õigust kahtlustada teda milleski alatus, isegi siis mitte, kui oled enne valusasti kõrvetada saanud. Sest inimesed on erinevad. Ja vahel on asjad just sellised nagu nad välja paistavad - ilma hämarate tagamaade ja alatute mõteteta.
Aga ikkagi - mõelda vaid - toredasti alanud sõbrasuhte (virtuaalne sõprus on ka sõprus) oleks äärepealt lõpetanud minu liigne nutikus. No mis saan mina sinna parata, et ma olen selline tark ja arukas tegelane!
Ja seda, et ma endistviisi muudkui aga arenen ja arenen, tõestab fakt, et suutsin endale ilma kõrvalise abita blogi meisterdada.
Kättemaks on magus
No kes poleks kuulnud, et kättemaks tuleb jätta jumala hooleks. Et küll jumal karistab, kui aeg tuleb. Jah, aga kahjuks jahvatavad taevased kohtuveskid kuidagi eriti aeglaselt ja aeg-ajalt tuleb minul küll vastupandamatu tahtmine jumalat tema raskes töös pisut avitada. Noh, on teine juba vana mees kah ja tundub, et ega seal järjekorras need asjad ka päris õiged ei ole. Mõni inimene teeb terve elu ainult alatusi ja sigadusi, aga karistust ei kusagil. Elab ja õilmitseb. Mõni teine (mina sealhulgas) saab oma karistuse aga viivitamatult kätte. Nõuka ajal olid kangelasemad, Isamaasõja veteranid ja rasedad need, keda väljaspool järjekorda teenindati. Ei tea endal küll mitte ühtegi eelpoolnimetatud omadust küljes olevat, aga taevastes kohtuveskites tundun olevat VIP- klient. Ajab ju õelaks?
Niisiis on elus ette tulnud olukordi, kus ma vaga näoga ütlen, et küll jumal Sind karistab, ise hakkan aga kohe koostama magusat plaani selle kohta, kuidas jumalat natuke aidata. Naljakas on see, et tegelikult, sügaval sisimas ma tean, et plaan, mille ma valmis haun, jääb tegelikkuses realiseerimata. Minu viha läheb ruttu üle ja pärast ei viitsi enam mingi mõttetu inimese peale oma aega niipalju kulutada, et talle sama mõõdupuuga virutada. Aga plaani koostamine iseenesest on magus ja rahuldustpakkuv tegevus, mis vahel on mind nii mõnestki raskest hetkest üle aidanud.
Eelmine suvi aga hakkas mulle tunduma, et enam ei tohi ma isegi mingit alatut plaani sepitseda (täideviimisest rääkimata), juba on jumala käsilased kallal. Nimelt marssisin ühel suvepäeval maruvihasena tööle ja mõtlesin, et aga ma teen seda ja toda ja veel kolmandatki Sulle, torbikule. Kui Sina võid, miks mitte siis mina? Oli eelmise suve kohta enam-vähem ilus ilmake, kui äkki tõusis jube tuul - hakkas metsa ragistama ja puid painutama nii et hirmuga ülespoole vahtisin, et mõni kaigas pähe ei prantsataks. Takkatraavi ilmus mu pea kohale must pilv ja kastis mu läbimärjaks. Ja seda ainuüksi mõtte eest. Mis siis veel saaks, kui ma ka tegutsema asuksin?
Unistada ka enam ei või!
Niisiis on elus ette tulnud olukordi, kus ma vaga näoga ütlen, et küll jumal Sind karistab, ise hakkan aga kohe koostama magusat plaani selle kohta, kuidas jumalat natuke aidata. Naljakas on see, et tegelikult, sügaval sisimas ma tean, et plaan, mille ma valmis haun, jääb tegelikkuses realiseerimata. Minu viha läheb ruttu üle ja pärast ei viitsi enam mingi mõttetu inimese peale oma aega niipalju kulutada, et talle sama mõõdupuuga virutada. Aga plaani koostamine iseenesest on magus ja rahuldustpakkuv tegevus, mis vahel on mind nii mõnestki raskest hetkest üle aidanud.
Eelmine suvi aga hakkas mulle tunduma, et enam ei tohi ma isegi mingit alatut plaani sepitseda (täideviimisest rääkimata), juba on jumala käsilased kallal. Nimelt marssisin ühel suvepäeval maruvihasena tööle ja mõtlesin, et aga ma teen seda ja toda ja veel kolmandatki Sulle, torbikule. Kui Sina võid, miks mitte siis mina? Oli eelmise suve kohta enam-vähem ilus ilmake, kui äkki tõusis jube tuul - hakkas metsa ragistama ja puid painutama nii et hirmuga ülespoole vahtisin, et mõni kaigas pähe ei prantsataks. Takkatraavi ilmus mu pea kohale must pilv ja kastis mu läbimärjaks. Ja seda ainuüksi mõtte eest. Mis siis veel saaks, kui ma ka tegutsema asuksin?
Unistada ka enam ei või!
kolmapäev, 24. aprill 2013
Õuntest ja ploomidest, huntidest ja jänesekapsastest
Hiljaaegu ütles üks mu sõber elu kohta: "Selline tunne nagu oleksin ma õunaaias. Saad aru, ümber on 40 ha õunaaeda, aga mina õunu üleüldse ei armasta. Ma armastan hoopis ploome...". Kohmasin vastu vist midagi stiilis, et hädaga pidavat ka hunt jänesekapsaid sööma ja sinnapaika see asi jäi.
Aga minu ajus hakkas see mõte arenema hoopis isevärki suunas. Sõbra jutust kumas läbi isesugust lootusetut leppimist sellega, et tema, ploomiarmastaja, ongi loodud elama õunaaias. Hakkasin minagi siis mõtlema, et kas ka mina mitte ei ela omaenda õunaaias, armastades hirmsasti ploome ja mida siis peaks ette võtma, et jõuda ka nende ihaldatud ploomideni? Muidugi on täiesti võimalik, et lõpuks harjud ka õuntega ja nad hakkavad Sulle meeldima. Samas aga võid neid terve elu järada "pikkade hammastega", tehes nägu, et nad meeldivad sulle.
Jah, hunt sööb hädaga jänesekapsaid. Aga see hunt, kes kogu aeg jänesekapsaid sööb, on lahja ja arg hunt. Julge hundi rind on, teadagi, haavlitest must, aga siiski rasvane. Sest ta ei lepi jänesekapsastega vaid riskib.
Mida siis teha, et pääseda ploomideni.
Kõige parem variant on see, kui Sa täpselt tead, kuskohas Sa selles hirmsuures õunaaias asud ja kuspool kasvab Su ihaldatud ploomipuu. Sellisel juhul tuleb lihtsalt sisse hingata ja sirgjoones minema hakata. Olgu teekond kuipikk tahes, lõpuks jõuad ikka "tõotatud maale".
Natuke hullem variant on see, kui Sul pole õrna aimugi, kuskohas Sa asud selles aias ja kuskanti jäävad ploomid. Sellisel juhul tuleks vist lihtsalt riskida, võtta kompass ja kaart, määrata suund ja hakata minema, lootuses, et leiad oma ploomid. Ja kui ei leia, siis on ehk aega veel istutada. Peaasi, et pääseks sellest neetud ubinaaiast.
Veel hullem variant on see, et Sa küll oskad määrata oma asukohta ja tead ka ploomipuude paika, kuid... Vasakule minnes leiad kollased ploomid, paremale minnes aga punased. Sa armastad küll ploome, kuid ei suuda otsustada, kumbi rohkem, kollaseid või punaseid. Kahtlustes ja kõhklustes viseldes võid leida end elu otsani õunaaias valimas - kas vasakule või paremale. Tuleb midagi valida ja hiljem uskuda, et valitud sai parim. Seejärel aga teele!
Kõige hullem üleüldse on aga see, kui mitte midagi ette ei võta. Kui keerutad õunapuude vahel ja maitsed erinevaid vilju, lootuses, et ehk on sordiaretuse käigus mõnele õunale ploomimaitse juurde tulnud. Aga õunad ei muutu mitte kunagi ploomideks ning lõpuks lööd käega ja lepid Saatusega, mõeldes, et ju siis oli nii määratud... Ei saa ju ometi öelda oma lugupeetud egole, et omaenese arguse tõttu pidin eluaeg sööma õunu, mida ma tegelikult kunagi ei armastanud. Eks Saatust on ikka hea süüdistada, ehkki enamasti kutsume me Saatuseks omaenese vigade ja tegematajätmiste tagajärgi.
Niisiis - tuleb mingi joon maha tõmmata, mingi suund valida, plaan teha ja minema hakata. Sest siis on vähemalt lootust, et jõuan kunagi ihaldatud ploomideni. Küsimus on vaid - millal? Vahet pole. Mõni aastake veel, siis olen vaba ja võin otsida just seda, mida hing ihaldab. Mina ei kavatse leppida rahuolematu eluga õunaaias. Mina lähen oma ploome otsima.
Mina ei taha elu lõpul tunnistada: olin sündinud hundina, kuid oma arguse tõttu sõin terve elu vaid jänesekapsaid.
Sest jänesekapsad on jänestele...
Aga minu ajus hakkas see mõte arenema hoopis isevärki suunas. Sõbra jutust kumas läbi isesugust lootusetut leppimist sellega, et tema, ploomiarmastaja, ongi loodud elama õunaaias. Hakkasin minagi siis mõtlema, et kas ka mina mitte ei ela omaenda õunaaias, armastades hirmsasti ploome ja mida siis peaks ette võtma, et jõuda ka nende ihaldatud ploomideni? Muidugi on täiesti võimalik, et lõpuks harjud ka õuntega ja nad hakkavad Sulle meeldima. Samas aga võid neid terve elu järada "pikkade hammastega", tehes nägu, et nad meeldivad sulle.
Jah, hunt sööb hädaga jänesekapsaid. Aga see hunt, kes kogu aeg jänesekapsaid sööb, on lahja ja arg hunt. Julge hundi rind on, teadagi, haavlitest must, aga siiski rasvane. Sest ta ei lepi jänesekapsastega vaid riskib.
Mida siis teha, et pääseda ploomideni.
Kõige parem variant on see, kui Sa täpselt tead, kuskohas Sa selles hirmsuures õunaaias asud ja kuspool kasvab Su ihaldatud ploomipuu. Sellisel juhul tuleb lihtsalt sisse hingata ja sirgjoones minema hakata. Olgu teekond kuipikk tahes, lõpuks jõuad ikka "tõotatud maale".
Natuke hullem variant on see, kui Sul pole õrna aimugi, kuskohas Sa asud selles aias ja kuskanti jäävad ploomid. Sellisel juhul tuleks vist lihtsalt riskida, võtta kompass ja kaart, määrata suund ja hakata minema, lootuses, et leiad oma ploomid. Ja kui ei leia, siis on ehk aega veel istutada. Peaasi, et pääseks sellest neetud ubinaaiast.
Veel hullem variant on see, et Sa küll oskad määrata oma asukohta ja tead ka ploomipuude paika, kuid... Vasakule minnes leiad kollased ploomid, paremale minnes aga punased. Sa armastad küll ploome, kuid ei suuda otsustada, kumbi rohkem, kollaseid või punaseid. Kahtlustes ja kõhklustes viseldes võid leida end elu otsani õunaaias valimas - kas vasakule või paremale. Tuleb midagi valida ja hiljem uskuda, et valitud sai parim. Seejärel aga teele!
Kõige hullem üleüldse on aga see, kui mitte midagi ette ei võta. Kui keerutad õunapuude vahel ja maitsed erinevaid vilju, lootuses, et ehk on sordiaretuse käigus mõnele õunale ploomimaitse juurde tulnud. Aga õunad ei muutu mitte kunagi ploomideks ning lõpuks lööd käega ja lepid Saatusega, mõeldes, et ju siis oli nii määratud... Ei saa ju ometi öelda oma lugupeetud egole, et omaenese arguse tõttu pidin eluaeg sööma õunu, mida ma tegelikult kunagi ei armastanud. Eks Saatust on ikka hea süüdistada, ehkki enamasti kutsume me Saatuseks omaenese vigade ja tegematajätmiste tagajärgi.
Niisiis - tuleb mingi joon maha tõmmata, mingi suund valida, plaan teha ja minema hakata. Sest siis on vähemalt lootust, et jõuan kunagi ihaldatud ploomideni. Küsimus on vaid - millal? Vahet pole. Mõni aastake veel, siis olen vaba ja võin otsida just seda, mida hing ihaldab. Mina ei kavatse leppida rahuolematu eluga õunaaias. Mina lähen oma ploome otsima.
Mina ei taha elu lõpul tunnistada: olin sündinud hundina, kuid oma arguse tõttu sõin terve elu vaid jänesekapsaid.
Sest jänesekapsad on jänestele...
Kartulid, seened ja jõhvikavesi
Selle postituse taustaks tasuks kuulata nostalgilist ja imeilusat muusikapala ühelt suurmeistrilt:
"Ukuaru valss" - Arvo Pärt - "Lindpriid"
Ma olen eluaeg (sest ajast peale, kui tähed lakkasid minu jaoks olemast arusaamatu sasipundar) armastanud lugeda raamatuid. Erinevatel eluetappidel olen ma neid läbi lugenud ikka virnade viisi. Ampluaa seinast-seina. Kuid minu elus on raamatud, mida ma ikka ja jälle üle loen, ehkki nad mulle suisa pähe on kulunud. Ühe sellise teose avalehele on kirjutatud pühendus: "Omaloomingulisel luulekonkursil osalemise eest raamatukogus. 06.03.1982". Ja raamat ise on Veera Saare "Ukuaru".
Sellest raamatust on pärit mõnedki mu lemmikütlemised: "Töö on tegemiseks, tee on käimiseks" ja "Egas inimese jalad sinna jää, kuhu jäljed jäävad". Aga mind on alati paelunud selles raamatus leiduv imeilus armastuslugu. Minna ja Aksli lugu. Minnal oli valida - kas rikkale Keldriaugule perenaiseks või puupaljale metsatöölisele naiseks. Ta valis viimase, kuulates oma südame häält. Minnast oleks saanud suurepärane perenaine jõukasse metsatallu ja vaevalt et siis kunagi oleks tal tulnud lugeda oma menüüd: "Kartulid, seened ja jõhvikavesi. Kartulid, silgud ja jõhvikavesi. Leib rohkem nuusutamiseks kui hammustamiseks.", kuid kas oleks jõukus teinud ta õnnelikuks. Kas Keldriaugul oleks tal olnud tahtmist olla ilus nagu Ukuarul, kus pannes selga lapitud jakitussa, mõtles ta ikka, et see on ilusam kui mõni Aksli vana pintsak. Kelle jaoks olla ilus pärapõrgus, kus kedagi nägemas ei olnud, peale selle ühe? Aga selle ühe jaoks Minna just ilus olla tahtiski ja selle ainsama pilgust luges ta välja, et ta oli ilus... Kui on armastus, siis võid olla õnnelik ja ilus kus tahes. Pole vaja suuri elumaju, lehmakarju ja mesipuid. Piisab ka lohkuvajunud katusega poollagunenud majast. Minna tõde, et kui oled valinud, pead uskuma, et valisid parima - olgu ta põsed lohkus ja püksid lapitud, olgu ta pealegi viinamaias - on julgustav. Kui oled valinud armastuse, siis usud, et valisid parima. Keldriaugu Loreida küsib Minnalt: "Kas Sina oled õnnelik?". Minna mõtleb ja tunnistab endamisi, et jah, ta on õnnelik naine, õnnelik ema. Hoolimata raskustest siiski õnnelik, sest ta elus on armastus.
Kes on vaadanud filmi, see ei tea, et raamatus on ka põimuv lugu ühest teistsugusest armastusest. Ajast, mil Minna on üle elanud Aksli surma, sõjajärgse nälja, kasvatanud üles ja saatnud laia ilma oma neli last. Ukuarule tuleb elama noor metsaülem Peet Arras oma naise Kailiga. Mees armastab naist, kuid naine ei ole sugugi kindel, et ta on saanud/valinud just parima. Peet ei olnud ta esimene valik. Rohkem nagu varuväljapääs. Ja nii leiab Kaili vigu nii mehe kui elamise juures. Tahab midagi muud, midagi paremat. Raamatu üks paremaid kohti on see: Epp: "Jah, kui pole armastust... Ainult see jagab õiglaselt kõik valgused ja varjud. Ilma armastuseta pole aga ka ükski Liivalaia parem kui Ukuaru."
Jah, armastades ei tundu see "Kartulid, seened ja jõhvikavesi" sugugi nii hirmus, ilma armastuseta aga maitseb ka mesilinnukeste magus mõrudana.
Inimesel on elamiseks tegelikult nii vähe vaja. Toitu, et elus püsida, riideid, et keha katta, meie kliimas ka peavarju. Ja kindlasti armastust. Sest ilma armastuseta ei ole ükski Liivalaia kunagi parem kui Ukuaru.
"Ukuaru valss" - Arvo Pärt - "Lindpriid"
Ma olen eluaeg (sest ajast peale, kui tähed lakkasid minu jaoks olemast arusaamatu sasipundar) armastanud lugeda raamatuid. Erinevatel eluetappidel olen ma neid läbi lugenud ikka virnade viisi. Ampluaa seinast-seina. Kuid minu elus on raamatud, mida ma ikka ja jälle üle loen, ehkki nad mulle suisa pähe on kulunud. Ühe sellise teose avalehele on kirjutatud pühendus: "Omaloomingulisel luulekonkursil osalemise eest raamatukogus. 06.03.1982". Ja raamat ise on Veera Saare "Ukuaru".
Sellest raamatust on pärit mõnedki mu lemmikütlemised: "Töö on tegemiseks, tee on käimiseks" ja "Egas inimese jalad sinna jää, kuhu jäljed jäävad". Aga mind on alati paelunud selles raamatus leiduv imeilus armastuslugu. Minna ja Aksli lugu. Minnal oli valida - kas rikkale Keldriaugule perenaiseks või puupaljale metsatöölisele naiseks. Ta valis viimase, kuulates oma südame häält. Minnast oleks saanud suurepärane perenaine jõukasse metsatallu ja vaevalt et siis kunagi oleks tal tulnud lugeda oma menüüd: "Kartulid, seened ja jõhvikavesi. Kartulid, silgud ja jõhvikavesi. Leib rohkem nuusutamiseks kui hammustamiseks.", kuid kas oleks jõukus teinud ta õnnelikuks. Kas Keldriaugul oleks tal olnud tahtmist olla ilus nagu Ukuarul, kus pannes selga lapitud jakitussa, mõtles ta ikka, et see on ilusam kui mõni Aksli vana pintsak. Kelle jaoks olla ilus pärapõrgus, kus kedagi nägemas ei olnud, peale selle ühe? Aga selle ühe jaoks Minna just ilus olla tahtiski ja selle ainsama pilgust luges ta välja, et ta oli ilus... Kui on armastus, siis võid olla õnnelik ja ilus kus tahes. Pole vaja suuri elumaju, lehmakarju ja mesipuid. Piisab ka lohkuvajunud katusega poollagunenud majast. Minna tõde, et kui oled valinud, pead uskuma, et valisid parima - olgu ta põsed lohkus ja püksid lapitud, olgu ta pealegi viinamaias - on julgustav. Kui oled valinud armastuse, siis usud, et valisid parima. Keldriaugu Loreida küsib Minnalt: "Kas Sina oled õnnelik?". Minna mõtleb ja tunnistab endamisi, et jah, ta on õnnelik naine, õnnelik ema. Hoolimata raskustest siiski õnnelik, sest ta elus on armastus.
Kes on vaadanud filmi, see ei tea, et raamatus on ka põimuv lugu ühest teistsugusest armastusest. Ajast, mil Minna on üle elanud Aksli surma, sõjajärgse nälja, kasvatanud üles ja saatnud laia ilma oma neli last. Ukuarule tuleb elama noor metsaülem Peet Arras oma naise Kailiga. Mees armastab naist, kuid naine ei ole sugugi kindel, et ta on saanud/valinud just parima. Peet ei olnud ta esimene valik. Rohkem nagu varuväljapääs. Ja nii leiab Kaili vigu nii mehe kui elamise juures. Tahab midagi muud, midagi paremat. Raamatu üks paremaid kohti on see: Epp: "Jah, kui pole armastust... Ainult see jagab õiglaselt kõik valgused ja varjud. Ilma armastuseta pole aga ka ükski Liivalaia parem kui Ukuaru."
Jah, armastades ei tundu see "Kartulid, seened ja jõhvikavesi" sugugi nii hirmus, ilma armastuseta aga maitseb ka mesilinnukeste magus mõrudana.
Inimesel on elamiseks tegelikult nii vähe vaja. Toitu, et elus püsida, riideid, et keha katta, meie kliimas ka peavarju. Ja kindlasti armastust. Sest ilma armastuseta ei ole ükski Liivalaia kunagi parem kui Ukuaru.
teisipäev, 23. aprill 2013
Avasõna
Kui ma ühel kaunil päeval olin oma fb-sõbrale saatnud pika mõtteavalduse teemal: mina ja maailm, soovitas ta mul soojalt seenele sõita oma tobedustega ja hakata tema tüütamise asemel blogi pidama. Alguses tundus idee mulle ikka kaunis naeruväärne, aga kui ma järgi mõtlesin, siis hakkas see mõtteavaldus päris meeldima. Sest kedagi pidevalt kurnata oma üllitistega on tegelikult natuke inetu jah. Mul võib ju olla tore küll kirjutada ja heietada, aga teine inimene on sunnitud mu heietused kasvõi pealiskaudselt läbi lugema, sest ma ju ootan vastust. Blogi pidamine tundub parema mõttena. Keegi ei ole kohustatud ei lugema ega vastama, mina aga saan oma mõtted endast välja kirjutada. Kui aeg tuleb, annan sõpradele lihtsalt lingi ja siis... Kes tahab see loeb.
Arvata on,et päevad pole vennad ja siia hakkab kogunema meeleolusid seinast seina. Eks paistab, mis aeg toob. Igatahes algus on nüüd tehtud. Sõbra hüva nõu sai kasutusse võetud.
Blogi pealkirja panin pihta Betti Alveri luuletusest:
Kuradile mingu mure,
hädad, haigused ja kärvid.
Kuradil on kuku tervis,
kuradima kõvad närvid...
Arvata on,et päevad pole vennad ja siia hakkab kogunema meeleolusid seinast seina. Eks paistab, mis aeg toob. Igatahes algus on nüüd tehtud. Sõbra hüva nõu sai kasutusse võetud.
Blogi pealkirja panin pihta Betti Alveri luuletusest:
Kuradile mingu mure,
hädad, haigused ja kärvid.
Kuradil on kuku tervis,
kuradima kõvad närvid...
Tellimine:
Postitused (Atom)