Mida vähem sul on...

Minul on selline naljakas pea, et igasugused tsitaadid ja muu mittevajalik kraam jääb kole kiiresti kusagile ajukäärudesse kinni ja keeldub sealt ära minemast. Niisiis on mul peas kohutaval hulgal luuletusi, laulusõnu, vanasõnu, tsitaate ja muud tarbetut kraami. Pole siis midagi imestada, et vajalikud asjad pähe ei mahu (pea on mul selline väiksemamõõduline) ja kui poodi minnes pole teinud nimekirja sõnaga "SOOL", siis selle paganama soola järgi käin mina kolm korda.
Seesamune ütlus "Mida vähem Sul on, seda rohkem Sa oled" (autor on meelest maha läinud) meeldib mulle ikka väga. Eks muidugi seetõttu, et kui midagi ei ole, siis hakkad endale ette kujutama, et Sa ise oled midagi.
Miks muidu tahaks keegi minu sõber olla - võtta või saada pole minu käest ju nagunii mitte midagi? Ainus, mida mul on pakkuda, olengi mina ise. Ja kui ikkagi tullakse ja ollakse, tullakse ka siis, kui mul ei ole vast kõige parem tuju, tullakse tagasi, kui eelmine kord ei ole ma väga kenasti käitunud, siis hakkadki endale ette kujutama, et mina ja ainult mina olen see midagi, mille pärast mind hinnatakse. Iseenesest on see tore teadmine (ehkki mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui mul oleks peale iseenda ka miskit jagada). Palju hullem oleks tegelikult kui ma ei teaks, kas mind muudab ligitõmbavaks see, kes ma olen või see, mis mul on. Olen väga lähedalt näinud, kuidas inimene, kes tegelikult ise ka mõõtis enda väärtust selle järgi, mida ta omas, kaotas korraga kõik "sõbrad", kui alles jäi ainult tema ise. Kui ei olnud enam midagi anda ega jagada, selgus, et polnud ka sõpru. Ja vot see on küll hirmus. Olla inimesena nii väärtusetu, et sõprade omamiseks pead omama materiaalseid väärtuseid... Niisiis, kuna materiaalsete väärtustega on mul kehvasti, aga mõni sõber mul ikka on, siis järelikult oman ma mingit niisugust väärtust, mida ei saa mõõta materiaalsete mõõtmetega.
Teisest küljest, kui Sul midagi pole, muutud Sa väga leidlikuks. Kui midagi katki läheb või miskit vaja on, aga raha ostmiseks ei ole, siis ärkab minus Jaan Tatika järeltulija ja ma hakkan leiutama. No mingi lahenduse ma ikka leian (ja mõnele oma lahedale leiutisele võiksin vast patendigi võtta).
Niisiis ongi, et kui sul midagi pole, siis pead sa ise olema niipalju rohkemat, et olla üldse keegi. No ma üritan olla (ja samas üritan ka hankida seda muud midagit) vähemalt natukenegi see keegi, keda ei hinnata ainult selle järgi kuipalju mammonat ta on suutnud siin maises ilmas kokku kuhjata. Ja kui mul peaks õnnestuma see mammonakuhi ka ikka kokku ajada, siis loodan, et selleks ajaks olen ma  ära tõestanud : ma olen midagi ka siis, kui mul ei ole midagi.