Kuidas minust sai tervislik tervisetädi.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et tehti suur kampaania südamenädala jaoks ja kuna meil oli nagunii plaanis üks jüriöö jooks korraldada, siis tehti otsus, et korraldame ka südamenädala - Sinu sammud loevad. Nädala raames oli meil siin kolm üritust. Kõndimine terviserajal, tervisliku toitumise loeng koos joogatunniga ja Jüriöö jooks. Ja mina, loll, aga entusiastlik, otsustasin osadel üritustel osaleda. Minu soov ei olnud mitte niivõrd sportida ja sportlike saavutustega uhkustada, kuivõrd lihtsalt massi mõttes osaleda. Minu meelest on päris jube, kui korraldatakse-organiseeritakse üritusi, aga osavõtjaid on lõpuks vähem kui korraldajaid...
ESIMENE PÄEV - TERVISEKÕND.
Buss viis spordibaasi ja tõi tagasi. Muidugi juhtus jälle nii, et mul oli seoses töökohustustega natuke pikem päev ja nii pidin ma enne kõndimist soojenduseks sörki laskma, et jõuaks kodus käia ja dressid selga ajada. Kõnni pikkus 5 kilomeetrit. Häh... Nohu. Iga kell ja suure hooga. Ainuke konks oli see, et meie terviserada ei ole mitte tasasel maal vaid käib järskudest nõlvadest üles-alla nagu tivoli ameerika mäed. Algus läks libedalt. Siis raskemalt. Vahepeal olid rajal veel looduslikud tõkked tormiga mahakukkunud puude näol. Tundsin, kuis nahk märjaks läheb... Viimast järsku tõusu võttes meenusid mulle need lugematud suusavõistlused, kus ma kooliajal käisin. See tunne, kuidas poolel tõusul hakkad mõtlema: enam ei jaksa, mitte sammukestki enam... Ja sisikond pressib kurku. Läbi häda sain ikka raja läbitud. Kuna raja lõpp oli kehvasti märgistatud, siis tuli pärast välja, et lõikasin lõpu ära.
Minu vaesed jalakesed kiskusid selle paksu kere vedamisest öösi krampi... Niisiis praktiseerisin üle hulga aja jälle vana tuttavat püstijalu-tukastamist. No, asi selge, jalad ei jaksa keret vedada, ilmselt olen ülekaalus.
TEINE PÄEV - LOENG TERVISLIKUST TOITUMISEST JA JOOGA.
Kuna esimese päeva kogemus oli näidanud, et osavõtjaid just hordide kaupa ei ole, siis otsustasin ikka osa võtta. Loeng oli tore, aga midagi eriti uut ja huvitavat ma küll kuulda ei saanud. No mida minusugune saia ja koogisööja seal üldse tegi, see jääbki arusaamatuks. Igatahes tuli mul selle loengu ja idude jutu peale jube isu üks suur ja rammus kook küpsetada. Loengu lõpuks tegime rohelise salati (ei midagi uut, enam-vähem samasugust olen ma pangede kaupa juba alates veebruarikuust näost sisse vohminud), lisaks veel puuviljad ja sõime ikka enne jooga algust kõhud kenasti rohtu täis. Jooga oli jooga ja kuna enne sai taimselt toitutud, hakkas tööle mäletsemisrefleks - et viskab aga silo suhu tagasi ja muudkui aga mälu ja mälu ja mälu...
Loengu tulemusel ostsin laupäeval linnast läätsesid ja miskeid kikerherneid ja ube ja... No pidid tervisele kasulikud olema. Kookosrasva ja oliivõliga olen juba enne sõber olnud.
KOLMAS PÄEV - JÜRIÖÖ JOOKS.
Olin raud-polt-kindel, et sellele üritusele mina enda tosse ei vii. Jooksmine on selline sport, mis mulle kohe üldse ei sobi. Sada meetrit ja juba olen siruli. Niisiis: plaani mingile 3 km jooksule ennast tapma minna (suitsiidiks on tunduvalt lihtsamaid ja ilusamaid mooduseid) mul tõepoolest ei olnud. Aga... Mis luges siin minu arvamus, kui kolleegid arvasid, et paneme aga võistkonna kokku ja muudkui aga läheme. Jube tuul oli, tahtis hambad suust ära viia, aga mina marssisin kangelaslikult keskusesse, et JOOKSMA minna. Tuul oli nii tugev, et tõrvikuid põlema panna ei saanudki. Osalejate survel muutsime marsruuti ka tunduvalt lühemaks ja inimsõbralikumaks. Ähh... Õnneks ei jooksnud me midagi. Kõndisime lõdva kõnniga kooli juurde ja tagasi. Täitsime ülesanded, mis anti paberil kaasa ja mida kooli juures korraldati. Saime võistkondlikult I koha. Hurraa!!!
Minu naabrinaine hakkas aga seepääle kõva häälega arutlema, et vaid meie kahekesi oleme kõigil kolmel päeval usinasti osalenud. Tänu sellele saime korraldaja poolt eripreemiaks valla vapiga kruusi ja võtmehoidja (ikka ise tuleb ennast kiita, siis kiidavad teised ka). Sõime avalikult tervislikku puuviljaampsu. Pärast toimus salajane afterparty śampuse, kartulikrõpsude ja muu ebatervisliku kraamiga.
Kokkuvõttes: oli päris tore ürituste sari. Osavõtjaid nappis muidugi. Igal päeval vaid kümmekond. Küllap osaliselt oli ka aeg halb - inimestel, kes kaugemal tööl käivad, on suht-koht keeruline äripäeva õhtul kella kuueks kusagile spordiüritusele jõuda. Aga arvan, et domineerivas enamuses olid ikkagi need, kellel puudus tahtmine tulla. Kahju.

Miks ma ostsin endale uue läpaka?

Pärast seda, kui ma soetasin endale internetiühenduse, on arvuti muutunud mu elus väga tähtsaks asjanduseks. Varasemalt piirdus mu arvutikasutus arvete maksmise ja postkasti kontrollimisega. Koduse internetiga lisandusid fb ja foorum ja blogi. Filme vaatan ja raamtuid loen ka suuresti neti vahendusel. Eestikeelseid on vähe, aga õnneks on Jumal loonud idanaabrid. Ükskõik, mida ka otsid, see on seal olemas ja vastutulelikult vene keelde tõlgitud. Vene keel on ainus võõrkeel, mida ma valdan sellisel tasemel, et võin ka raamatuid lugeda. Niisiis on arvuti mulle väga tähtis jupstükk ja kui ta ühel hommikul enam lihtsalt tööle ei hakka, on häda ja õnnetus majas.
Mu eelmine läpakas oli venna vana. Aku tal ei pidanud, aga kui vooluvõrku oli ühendatud, siis toimis küll. No see laadija saba ei püsinud hästi taga ja selleks, et voolu sisse saada, pidi see olema laual kindlat fikseeritud asendis. Ja vahel juhtus, et tuli päris kaua sättida ja käivitada, enne kui läpakas hääle sisse võttis. Aga töötas ja mina olin rahul.
Kuni ühel kaunil mullusuvisel laupäevahommikul tuli mulle mõte, et võiks minna Rakveresse linnusesse. Otse loomulikult tuli ju linnusesse minekuks kaamera laadima panna, sest minu lapse arvates olen ma otsustanud Rakvere linna, iga viimse kui tänavakivini, üles jäädvustada, Tõmbasin telefonilaadija pikendusjuhtmest välja ja panin kaamera asemele. Kuna aega oli, mõtlesin, et vaatan, mis ilmas uudist. Aga va lutakas ei võtnud hääli sisse. Küll ma pusisin ja sättisin, aga mis tumm, see tumm. Poiss tuli ka appi; pusis ja sättis, aga ikka ei midagi. Kuna läpakas oli mõnda aega ka imelikult kriuksunud, siis oli mulle selge, et selle masinaga on kööga...
Linnuses oli tore. Polnud ammu käinud ja mõned asjad olid ümber tõstetud ja mõned juurde tehtud. Keskpäeval paugutati kahurit. Aga mina mõtlesin muudkui selle peale, et see arvutilutakas on katki. Tegin poisile ettepaneku, et läheme vaatame mõnest poest - äkki saame mõistliku hinna eest uue asja. Elu ilma arvutita tundus mulle nii kurb, nii kurb... Kammisime poed läbi ja Põhjakast leidsime ühe enam-vähem normaalse hinnaga läpaka. Surusin hambad risti ja ostsin ära.
Kodus hakkasin vana läpakat kokku pakkima, et uus asemele sättida. Kummardasin, et juhe pikendusjuhtmest välja tõmmata ja... Juhe ei olnudki vooluvõrku ühendatud. Aga telefoni laadija oli ühendatud küll, ehkki ma omateada selle hommikul välja tõmbasin, et kaamerat laadida. Oi, õudust! Panin arvutisaba seina, vajutasin nuppu ja... Isegi pusida ja sättida ei olnud vaja. Matsupill. Oi, ma olin vihane iseenda peale ja lapsele oli ka häbi tunnistada, et muti ikka nii lammas on, aga mis parata. Mitu päeva tuli mulle meelde igasugu paremaid ja vajalikumaid asju, mida ma oleksin saanud selle raha eest osta, mille ma nüüd arvuti peale ära raiskasin.

Loll pidi kirikus ka peksa saama.

Ahjaa... Eelmisel suvel ostsin uue tolmuimeja, sest vana ei imenud enam. Mürises hästi, aga sodi ei imenud... Eile selgus kurb tõsiasi (täiesti juhuslikult, tänu sellele, et boileri vahetuse juures tahtsin vana tolmuimeja toru kasutada äravoolu voolikuna) et see paganama toru oli keerukohapealt umbes... Lasin vee läbi ja imur nagu uus. Jumal tänatud, et ei jõudnud veel ära visata. Ja nüüd on mul kaks tolmuimejat...

Kuidas ma sain kahtlustuse nutitelefoni parandamises garantiiajal, koduste vahenditega...

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et laps tõmbas mu haledalt lohku. Nimelt rääkis ta nukra näoga, KUIVÕRD aegunud on tema 1,5 aastat vana nutikas ja KUIVÄGA oleks tal uut nutikat vaja. Läksime ss Elisa esindusse, ta valis ühe hirmkalli mudeli välja, ja mina, hellake nagu ma olen, lasin ennast ära rääkida ja ostsin talle uue telefoni. Ei, mitte ei ostnud, vaid kõigepealt maksin vana telefoni järelmaksu ära ja ss võtsin kohe uue maksule. Kõigepealt arvasin ma, et otstarbekas oleks vana telefon maha müüa, aga laps keelitas ja meelitas mind moodu mutiks hakkama ja nii ma siis selle telefoni endale jätsingi, olles paugupealt nutikas tädi. Isegi väga nutikas, sest kodus selgus, et mul on nüüd ikka üks päris vinge telefon. Imestasin, et pidi ju igavesti aegunud kolu olema ja korraldasin tubli ristküsitluse, mille tulemusena sain teada, et tegelikult oli minu lapsel kooli vingeim telefon, ainult, et sellele ei pidavat miskeid uusi rakendusi tulema (või midagi sellist mulle räägiti). No igatahes selleks ajaks, kui telefon minu omaks sai, oli ta juba kaks korda remondis käinud. Saaga algas siis, kui telefon enam laadijat taha ei võtnud. Proovisime küll omi, küll laenatuid, aga tulem oli null. Viisin remonti ja tagasi sain teatega, et kõik on korras, lihtsalt ise olen loll. No vaadati ka laadija üle ja öeldi, et hoopis laadija on katki, tuleb uus muretseda. Ainuke viga olevat see, et see mudel tunnistab ainult originaallaadijat. No ütlesin, et okei siis, müüge mulle see originaallaadija. Sain vastuse, et neil ei ole... No tõesti. Kõrvaltkuudist sain miski teise laadija, sest need poisid arvasid, et see originaali jutt on jama. Igatahes hakkas telefon kodus tööle. Kuu aja pärast jälle kööga. Mina jälle remonti telefoniga. Kena teenindajanäitsik teatab mulle, et ei tohi lasta akul nii tühjaks saada, et sellep, telefon ei laegi... No ma ei saa aru, kuidas on võimalik laadida akut, kui telefon laadijat taha ei võta? Keeldusin lahkumast, enne kui nad ei ole oma laadijaga kontrollinud, et kas viga on jälle minu peas või ikka tõesti telefonis. Ootasin veerand tundi ja siis selgus, et telefonis. Võeti remonti. Sain kahe nädala pärast kätte ja kodus hakkas poiss sim-kaarti sisse panema ning ütles mulle, et telefoni seest on kaks kruvi puudu. Aga mina, VANA LOLL, ei pööranud sellele tähelepanu. Telefon töötas ja kõik oli ju ok. Umbes nädala pärast toimus siis telefoni pidulik üleminek vanalt omanikult uuele... See uus omanik, minu isikus, oli algul ikka väga loll, ikka tõsiselt loll kohe. Nimelt näitas poiss siuh-säuh mulle, et mida teha saab, aga kahjuks unustas näitamata, kuidas telefoni vastu võtta ja kuidas helistada. Läksin mina järgmisel päeval tööle, uus uhke telefon sumadanis... Äkki telefon kukub pinisema. Võtan ja vaatan: roheline telefon ekraanil. Küll mina toksisin ja vajutasin seda telefoni, aga midagi ei juhtunud... (No see vana anekdoot, kus tśuktśi vastu telefoni koputab ja räägib, et tśuktśi tooźe kuśat hotśet, tuli meelde). Kaapisin lõuna ajal koju ja sain lapse käest teada, et mitte koputada ega vajutada ei tule vaid tõmmata. Ühtlasi sain teada ka selle, kuis helistada. Ja ega mul ju millekski enamaks telefoni tarvis ei olegi kui helistamiseks. No äratuseks ka, sest äratuskella pole mul enam juba ammu. Laps siis pani helisema ja õpetas, kuis kinni panna. Kõik oli kena kuni pühapäevahommikuni. Äratus hakkas piiksuma, aga mina kogemata liigutasin telefoni ja see koht, kuhu ma teoorias oleksin pidanud vajutama, libises ekraanilt minema... Küll ma keerasin ja raputasin, aga tagasi enam ei tulnud. Aga telefon muudkui äratas ja äratas. Panin padja alla, aga ei aidanud. No ss plaanisin juba külmkappi pista, et las ajab seal hiired üles. Aga seda plaani ma ei jõudnud teoks teha, sest ilmus unine ja vihane järeltulev põlvkond... Kahmas telefoni ja pani äratuse kinni.
Niisiis olin ma üle kivide ja kändude moodsalt nutikas muti. Kuni päevani, mil telefon jälle laadima ei hakanud. Võtsin ette teekonna Elisa esindusse ja sain suure surmaga telefoni remonti saadetud. Umbes kaks nädalat hiljem sain teate, et telefon on tagasi. Läksin kohale ja siis... Siis loeti ette otsus: kuna mina olen telefoni ISE lahti võtnud, kruvid ära kaotanud ja mehhaaniliselt vigastanud, siis garantii ei kehti. Teadasaamise eest tuli maksta 8 eurot sentidega. Algul kaotasin ma kõnevõime, aga kui see tagasi tuli, siis... No elus esimest korda sõimasin mina klienditeenindaja läbi. Küsisin, et kas nad kujutavad ette, et mina, kes ma ei oska selle telefoniga peale helistamise mitte midagi teha, võtsin garantiiajal kätte ja hakkasin ise kodus telefoni parandama. Et kas nad peavad mind mingiks lollakaks või jne... jne... Kuni klienditeenindaja hakkas piiksuma, et tema pole õige inimene, keda sõimata. Ma sain aru küll, aga käskisin siis tuua mulle kohale see jopski, kes mu telefoni eelmine kord ära lõhkus ja kui seda idiooti tal mulle anda ei ole, siis kuulaku aga ära mis mul öelda on ja eks andku siis hiljem edasi... Kurat! Kui ma ära hakkasin minema soovis teenindaja mulle veel HEAD päeva. Ma arvan, et ma saatsin ta p.... . Läksin koju ja hakkasin labidat otsima, sest ma nii tahtsin kaevata ja kaevata ja kaevata, aga siis lõi pähe, et kaevata pole mõtet, sest ma ei saa kuidagi tõestada, et just mina ise ei ole oma telefoni laiali koukinud ja ära lõhkunud. Niisiis otsisin oma klahvidega telefoni taas lagedale ja hakkasin tavaliseks mutiks.
Mõne aja eest avastas poiss, et võiks muti nutika ikkagi parandusse viia. Seda ta ka tegi. No läks jutuga, et akulaadija pesa on katki. Remondimees vaatas ja arvas, et ei ole katki, aga ta võib ju selle ära vahetada kui klient nõuab. Maksma läks see lõbu 25 eurot. Laps tuli nutilutakaga koju - ikka ei midagi, tumm mis tumm. Ma käskisin tagasi minna, aga tema ikka unustas ja unustas. Lõpuks leidis netist, et selle telefonimudeli probleemiks võib olla ka aku. Ostsime siis uue ja kae imet - tööle hakkas. Tegelikult naljakas: remondimees vahetas laadija pesa ära, aga seda ei kontrollinud, kas telefon töötab või mis tal veel võib viga olla... Võib-olla oli kogu aeg viga akus? Lihtsalt mina arvasin, et akulaadija pesas... Niisiis tuli välja, et lõpuks me remontisime ikkagi ise ja koduste vahenditega selle telefoni ära. Ja minust sai jälle nuti-muti... No mitte küll eriti nutikas muti, sest ühel päeval tundus mulle, et aku saab koleruttu tühjaks. Laps vaatas asja üle ja küsis, et mis põhjusel on mul GPS sisse lülitatud... Et kas muidu ei oska tööle minna või? No mul põld aimugi, et see sisse lülitatud on... Ja siis selgus ka aku tühjenemise saladus. Ma nimelt olin akut laadinud uuel meetodil: saba oli telefoni taga küll, aga saba teine ots ei olnud mitte pistikus vaid seal kõrval maas... No see ei ole mul ju esimene kord sedalaadset tempu teha.

Ohhh... Ma igatsen taga oma NOKIA 5110 (see on mul täitsa alles ja töökorras, ainult natuke logiseb), aga ei taha lapsele sellise retrotelefoniga häbi teha, kui peaks juhtuma, et avalikus kohas helistab keegi. 

Mõtted keerlevad lakkamata...

Mõtteid on väga keeruline välja lülitada. Võid ju mõelda, et ma ei mõtle mitte millelegi ja siis kogu aeg muudkui aga mõtledki sellele, kuidas Sa mittemillelegi ei mõtle.Enamasti on mõtted suunatud ja juhitud, aga vahel uitavad isetahtsi ja siis leiad end mõtlemast hoopis imelikest asjadest.
Tulin täna koju. Mööda rada, mida ma aastakümneid mitu korda päevas tallan ja leidsin end korraga mõtlemast sellele, et see, kus ma kõnnin, on endine mõisamaa. Huvitav, kes küll ja mis asjus võis kõndida siin nii umbes kahesaja aasta eest. Kelle vanad jäljed lähevad minu ees. Kes olid need inimesed? Mida nad mõtlesid? Millest unistasid? Eksole imelik... Olen ka varem endal selliseid hoogusid tabanud. Kõnnin mööda teed, kus olen lastega sadu kordi jalutanud ja taban end korraga mõttelt, et teeäärsed sirelid ja pisut kõrgem koht, tähistavad ilmselt vana majakohta. Seal on kunagi elanud inimesed. On armastanud, naernud, muret tundnud, tööd teinud.lapsi kasvatanud... Selles majas, mida ammu enam olemas ei ole, on sünnitud ja surdud... Või metsas seenel olles leiad end kujutlemas, kuidas siin sõja ajal võisid kõndida-varjuda sõdurid. Mehed võitlesid ja surid siin kusagil, pommid lõhkesid (selle tunnistuseks on vanad pommiaugud), püssid paukusid...
Tähistaevast vaadates tuleb ka pähe, et neidsamu tähti on vaadanud-näinud kõik need, kes olid enne mind. Millest nad mõtlesid taevast vaadates? Minu vanaisa noorelt surnud õde... Kas vaatas ta tähistaevast ja unistas tulevikust? Milline ta oli? Kuidas kõlas tema hääl? Kuidas ta naeris? Kas jõudis ta oma lühikese elu jooksul armuda ja armastust tunda? Kuipalju vastamata küsimusi, mis vastamata jäävadki...
Hiljaaegu Vabadussõjas langenute nimekirju vaadates, leidsin sealt ühe oma suguvõsa nimega mehe, kes Mõdriku mõisapargis langenud oli. Elukoht klappis. Genis sugupuud uurides viisin otsad kokku. Polnud õrna aimugi, et mu veresugulased Vabadussõjas sõdisid ja langesid. Vot nii vähe me tegelikult oma suguvõsast teamegi... Aga nad kõik olid ju kunagi olemas. Olid olemas oma mõtete ja tunnete, tööde ja tegemistega. Ja see on tähtis.

Tagasivaade

Vaatasin oma blogi esimest postitust, kus ma avaldasin lootust, et ma olen nii tore ja usin inimene, et hakkan ikka tihtipeale midagi üles kirjutama, aga... Aastane intervall ei ole vist just "tihti". No mina ei tea, ma loodan ju kogu aeg, et hakkan viksiks ja paremaks ja usinamaks ja toredamaks ja heaks, aga lõpuks kukub välja just nii nagu alati. Mu füüsikaõpetaja ohkas raskelt, andes mulle tagasi tühja paberilehe, millel oleks pidanud olema parandatud tunnikontroll ja lausus rahuliku häälel: "Te olete tark inimene, aga laisk nagu lohemadu... ". No kesse hakkab õpetajaga vaidlema? Olengi selline laisk lohemadu. Ikka kirjutan "homme", aga kui üles ärkan, siis ei ole kunagi homme, alati on täna. Seetõttu mul selle kirjutamisega on ka just nii nagu on. Vahel kohe ei viitsi aastakese midagi kriblada, vahel tuleb kolmel päeval järjest mõni mõte pähe.
Aga kirjutan ma ju ikkagi vaid oma lõbuks ja vbl. seepärast, et kunagi sugulastele talletada (no et lapselapsed näeksid jne...).
Nii et tegelikult on aastane vahe kirjutamises täitsa ok.

Inimene peab ju oma laiskusele mingi ettekäände leidma...

Mullipuhujad

Täna tuli kohvitoas juhuslikult jutuks, et tänapäeval on lihtne elatist teenida. Müüd õhku ja asi tahe. Igasugu śarlatane on kõik nurgatagused paksult täis. Iga mure, haiguse ja probleemi vastu saad abi. Kes kanaldab, kes korrastab kaugjuhtimise teel energiaid, kes viib läbi ükssarviku meditatsioone, kes teeb kurat-teab-mida. Ja kõige selle eest Sa mingit maksu maksma ei pea. Pead tegema pangakontodele "kingitusi" või "annetusi" - ikka oma südametunnistuse järgi etteantud hinnakirja alusel. Aga reklaamivad needsamused end sotsiaalmeedias kui "valgustöötajad" või veel mõne peenema nimega. No kui on juba töötajad, siis on ka töö ja töötasu. Töötasu aga on meie riigis teatavasti maksustatav tulu. Aga noh, nemad ju töötasu ei saa. Kingitused ja annetused ei ole maksustatav tulu. Nii et Eesti riigis on grupp elanikke, kes osutavad igapäevaselt teenust, mille eest kasseerivad tulu puhaskasumina... Hmm... Ja siis peavad nad endid ise nii paganama headeks ja puhastunuteks inimesteks. Minu mätta otsast vaadatuna aga harilikud maksupetturid või siis kurjategijad.
Ühe nn. "valgustöötaja" fb-lehelt leidsin, et me oleme kooliõed. Enam-vähem samal ajal koolipinki nühkinud. Nüüd on tema ametiks "valgustöötaja". No minu teada meil selliseid ametimehi küll ei õpetatud. Juriste, raamatupidajaid õpetati, aga valgustöötamise eriala küll ei olnud.

Mõned aastat tagasi pahandas Rakveres tegutsev ja siis ennast Hinge Valgusena eksponeeriv śarlatan oma fb-lehel, et inimesed jätavad oma annetused tegemata. Ühesõnaga saatis meeldetuletuse maksmata arvest. Südantlõhestav postitus rääkis sellest, et tema töö on tehtud, energia raisatud, aga vastutustundetud kliendid jätavad tasu maksmata. Ometi ei anta temale kusagilt midagi niisama. Poest saab süüa ikka reaalse raha eest. No mõni inimene siis avaldas ka arvamust, et kui maksta saab südametunnistuse järgi, siis võin ma ju hinnata, kas "kanaldamine" mulle ikka tegelikult ka abiks oli ja just selle järgi maksta. Kui aga teenus maksab teatud hulga raha, ss tuleb ka hinnakiri kehtestada. Selle peale kadus postitus üsna ruttu ära. Mingil ajal oli siis võimalik teenuse hinnakirjaga ka tutvuda, aga... No ma ei tea, mis edasi sai, sest huvi mul sellise jura vastu puudub. Ah-jaa, selle "Valguse" mees oli ka valgustöötaja - seadis kaugjuhtimise teel Su energiad korda. Nii et suisa perebisness.

Siis korraldatakse mingeid rituaalseid grupimeditatsioone. Tasulised, niipalju kui ma aru saan. Sa saad täielikult sellest üritusest osa vaid siis, kui oled teinud eelneva "annetuse" ja siis istud, pangaväljavõte tõenduseks hammaste vahel, ja mediteerid.... Korraldatakse ekskursioone kadunud aegadesse, kadunud tsivilisatsioonidesse. Näiteks  reis Atlantisesse. Tuusiku maksumus - südametunnistuse järgi.

Ja inimesed maksavad ja usuvad. Kõige kurvem on asja juures see, et pahatihti otsivad sellist alternatiivset abi just need inimesed, kes on omadega kuidagiviisi puntrasse jäänud, kellel on probleemid ja kes loodavad nendele leevendust leida. Petised aga lihtsalt võtavad neilt niigi lootusetus olukorras inimestelt veel nende viimasegi raha ära... Vastik.
Miks siis inimesed ikkagi maksavad? Seepärast, et inimesed usuvad - kõik, mille eest on makstud, peab aitama. Kui mina ajaksin endale mingi hõlsti selga ja hakkaksin tasuta kanaldamisteenust pakkuma, siis ei tahaks seda keegi. Mis tasuta, see kasutu.

Koristamine on saatanast...

Või umbes nii arvab minu laps. Miks muidu teatab ta mulle järjepidevalt, et pole vaja, mis asja Sa terroriseerid naabreid oma tolmuimejaga, mine tee midagi kasulikku - istu arvutis või midagi... Nojah ja nüüd ma siis lugesin, et täna ei tohigi koristada (täitsa vanarahva uskumus kohe). Hurraa! Las siis olla! Teen midagi kasulikku kohe: istun näiteks arvutis. :D
Hommikul tegelesin munavärvimisega. Ostsin valgeid mune, et need siis kodus sibulakoortega pruuniks värvida. No samahästi oleks ju võinud pruune mune osta, aga kus sa sellega. Kõikpuha värvimise rõõm oleks ära jäänud.
Niisiis pole ma pea aasta aega mitte kui midagi kribanud. Pole aega olnud. Pole tahtmist olnud... No lihtsalt pole vaimu pääle tulnud. (Loll on see, kes vabandust ei leia.) Selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Kõige olulisem vast see, et lõpetasime (ema ja laps on üks) üle kivide ja kändude selle põhikooli ikka ära. Ja astusime ametikooli ametit õppima. Pidasin sügisel innustava loengu teemal :"See on uus algus, see on Sinu võimalus ennast tõestada.". Imelikul kombel tundub, et sellest oli kasu. Kui kooli sisseelamise vaevad mööda said, hakkas asi edenema. Kuna õpetajatel puudub eelarvamus "et ah, mis temast ikka tahta", siis suhtuvad nad lastesse just täpselt nii nagu paistab. Ja tänastele õpetajatele paistab, et minu poiss on vastutus- ja kohusetundlik. Käib korralikult koolis, õppevõlgnevusi ja puudumisi ei ole, isegi kahtesid jooksvates hinnetes mitte. Õpetajatele tundub, et ta on tubli ja ta on ka ise sellesse uskuma hakanud. Kuna trennid neelavad suurema osa vabast ajast, siis on poiss seadnud endale eesmärgiks maksimaalselt koolis käia ja maksimaalselt tundide ajal oma asjad ära teha, sest järelvastamiseks ei ole lihtsalt aega. Ja pingutusi on krooninud ka edu. Esimese semestri järel hakkas stipendiumi saama. Ja juba heietab mõtteid kooli lõpus riigieksamite tegemiseks, et tagada endale võimalus edasiõppimiseks. Ausalt, tänase päeva seisuga hakkan ma uskuma, et kõik on võimalik. Tundub, et ta on endale mingid eesmärgid püstitanud ja pürgib nende poole. Ise ka imestan, et mul on õnnestunud niivõrd arukas inimlaps üles kasvatada. Väärtushinnangud tunduvad paigas olema. Puhas rõõm. Kõik see 9 aastat olin ma madalam kui muru. Koolis oma lapse kohta ma enamasti head sõna ei kuulnud. Tavaliselt istusime ikka kusagil häbipostis, kui lapse hindeid ja käitumist arutati. Ja nüüd siis totaalne muutumine. Vot nii tähtis on see, kuidas Sinusse suhtutakse. Põhikoolis ei oodatud temalt enamat ja ta ei tahtnudki parem või edukam olla. Praegu oodatakse temal rohkem ja ta pingutab, et olla tubli. Ja mina olen oma lapse üle väga uhke. Ja see, et ma saan uhke olla, see on üks ütlemata hea tunne.

Vot siis, millised mõtted tulid pähe tänu sellele, et koristamine on täiesti out tegevus...