Või umbes nii arvab minu laps. Miks muidu teatab ta mulle järjepidevalt, et pole vaja, mis asja Sa terroriseerid naabreid oma tolmuimejaga, mine tee midagi kasulikku - istu arvutis või midagi... Nojah ja nüüd ma siis lugesin, et täna ei tohigi koristada (täitsa vanarahva uskumus kohe). Hurraa! Las siis olla! Teen midagi kasulikku kohe: istun näiteks arvutis. :D
Hommikul tegelesin munavärvimisega. Ostsin valgeid mune, et need siis kodus sibulakoortega pruuniks värvida. No samahästi oleks ju võinud pruune mune osta, aga kus sa sellega. Kõikpuha värvimise rõõm oleks ära jäänud.
Niisiis pole ma pea aasta aega mitte kui midagi kribanud. Pole aega olnud. Pole tahtmist olnud... No lihtsalt pole vaimu pääle tulnud. (Loll on see, kes vabandust ei leia.) Selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Kõige olulisem vast see, et lõpetasime (ema ja laps on üks) üle kivide ja kändude selle põhikooli ikka ära. Ja astusime ametikooli ametit õppima. Pidasin sügisel innustava loengu teemal :"See on uus algus, see on Sinu võimalus ennast tõestada.". Imelikul kombel tundub, et sellest oli kasu. Kui kooli sisseelamise vaevad mööda said, hakkas asi edenema. Kuna õpetajatel puudub eelarvamus "et ah, mis temast ikka tahta", siis suhtuvad nad lastesse just täpselt nii nagu paistab. Ja tänastele õpetajatele paistab, et minu poiss on vastutus- ja kohusetundlik. Käib korralikult koolis, õppevõlgnevusi ja puudumisi ei ole, isegi kahtesid jooksvates hinnetes mitte. Õpetajatele tundub, et ta on tubli ja ta on ka ise sellesse uskuma hakanud. Kuna trennid neelavad suurema osa vabast ajast, siis on poiss seadnud endale eesmärgiks maksimaalselt koolis käia ja maksimaalselt tundide ajal oma asjad ära teha, sest järelvastamiseks ei ole lihtsalt aega. Ja pingutusi on krooninud ka edu. Esimese semestri järel hakkas stipendiumi saama. Ja juba heietab mõtteid kooli lõpus riigieksamite tegemiseks, et tagada endale võimalus edasiõppimiseks. Ausalt, tänase päeva seisuga hakkan ma uskuma, et kõik on võimalik. Tundub, et ta on endale mingid eesmärgid püstitanud ja pürgib nende poole. Ise ka imestan, et mul on õnnestunud niivõrd arukas inimlaps üles kasvatada. Väärtushinnangud tunduvad paigas olema. Puhas rõõm. Kõik see 9 aastat olin ma madalam kui muru. Koolis oma lapse kohta ma enamasti head sõna ei kuulnud. Tavaliselt istusime ikka kusagil häbipostis, kui lapse hindeid ja käitumist arutati. Ja nüüd siis totaalne muutumine. Vot nii tähtis on see, kuidas Sinusse suhtutakse. Põhikoolis ei oodatud temalt enamat ja ta ei tahtnudki parem või edukam olla. Praegu oodatakse temal rohkem ja ta pingutab, et olla tubli. Ja mina olen oma lapse üle väga uhke. Ja see, et ma saan uhke olla, see on üks ütlemata hea tunne.
Vot siis, millised mõtted tulid pähe tänu sellele, et koristamine on täiesti out tegevus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar