Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ehk verivorst ja piparkoogid, siis saab tuju õiged noodid

Miskipärast mäletan ma lapsepõlvest, et jaaniõhtud olid meeldivalt sumedad ja vahete-vahel olid teeäärsed jaanimardikate helendusest rohekad ja... no üleüldse oli rohi siis palju rohelisem ja taevas sinisem.
Nüüd aga... Mnjah... Jaanituli oli meie vallas 20. juunil juba ära. Tark tegu, sest õigel jaanilaupäeva õhtul sadas ladinal vihma. 20. juunil sadas muidugi ka, aga õnneks hommikupoolikul. Õhtupoole läks ilusaks, aga no külm oli. Kohe kuradi-kuradi külm. Algul läksin tule juurde korraliku kodaniku kombel fliisi ja vestiga, kuid tunnikese pärast käisin kodutripil ja panin talvejope selga. See on juba päris mitmendat järjestikust aastat niimoodi, et jaanipäeval ja vastlapäeval olen täpselt samas kostüümis. Ainukese vahega, et jaanipäeval ei veeta rege lagedale.
Selverist avastasin Rakvere LK verivorstid ja niisugune äravõitmata verivorsti isu tuli peale, et ei saanud kohe muidu, kui ostsin ära. Pohlamoosi ka. Piparkoogitaigna tegin juba varakult valmis (poiss pani enamuse ilma küpsetamata kujul nahka nii et tegin siis teise laari veel). Niisiis, jaaniöö sõnajalaõie otsimise asemel praadisin verivorsti ja küpsetasin piparkooke. Eks jõuludeks tuleb siis śaślõkk marinaadi panna. Verivorstid maitsesid väga head. Jõulude ajal ma verivorsti nagunii ei taha. Põhjus lihtne. Alates oktoobrikuust on erinevate vorstivabrikute tooted igalpool müügil ja siis ma muudkui maitsen ja maitsen ja maitsen... Ja siis jõululaupäeva õhtul ei taha nende pruunide junnide poole enam vaadatagi mitte.
Verivorstid pidid ka grillides head olema.Järgmisel aastal proovin järgi.

Ei üle ega ümber...

No ei saa sellest koolist ma üle ega ümber. Nimelt oli eile kohaliku põhikooli lõpuaktus ja täna jagavad lapsed, nende sugulased ja tuttavad lõpupilte, mille all siis lõpetajaid õnnitletakse. Tegelikkuses aga... Tegelikkuses anti eile põhikooli lõputunnistus kohalikus koolis ainult ühele lapsele. Tegelik lõpupidu ja kooli lõpp oli see ainult ühele neiule. Teised kolm, kes pildil, said peo "oraste peale" ning peavad tunnistuse kättesaamiseks veel tööd tegema (kes rohkem, kes vähem). Ühele lapsele "laval istumist" siiski ei võimaldatud (ega ma tegelikult ei saagi aru, mis süsteemi järgi see lavale laskmine paika pandi, minu meelest oli seal ka noormees, kellel aasta kokkuvõttes oli neli kahte ning kes ehk kuidagiviisi augustis suudab kooli ära lõpetada... LOE: veetakse lihtsalt läbi, et lahti saada).
Ilmselt oleks siiski teine neiu ka oma lõputunnistuse võinud lõpupeol auga kätte saada, kui koolil poleks selle peo korraldamisega nii kohutavalt kiire olnud, et enne lõpupeo toimumist ei jäetud mitte ainsamatki aega järeleksami sooritamiseks (eelmisel aastal oli vähemalt üks järeleksami aeg enne lõpupidu) ning kuna meie kuulsa matemaatikaõpetaja juhtimisel sooritatud matemaatikaeksami neli last viiest puhtalt läbi kukkus, siis... Nojah. Mis siin rääkida. Järeleksami teevad nad ju ära, sest järeleksami koostab kooli õpetaja ning konsultatsioonidel jõuad ju omakoostatud ülesanded lastele vähemalt kolme ette pähe õpetada... See oli ka põhjus, miks mina oma last matemaatika järeleksamile ei lubanud. Milleks? Kui pole kooliajal matemaatikat selgeks saanud, siis selle kolme päevaga ei õpi seda kohe kuidagi... Ning lihtsalt "läbivedamist" minul vaja ei olnud. Seda ma ka direktorile ütlesin eelmisel aastal. Oi seda solvumist - kedagi ei veetavat läbi. Õpilased harjutavad ja õpivad jne... Loll jutt lihtsalt. Selline järeleksami sooritamine on lihtsalt "läbi lohistamine".
Nõnda siis oli tänavune põhikooli lõpetamine tegelikult üks nutune üritus (eelmine aasta oli natuke parem, siis said lõpupeol tunnistused kätte pooled "lavalolijatest", nende seas minu poiss, kellel ma lubasin matemaatika kahega kooli lõpetada). Ja kui arvestada noormeeste õppeedukust, siis ma tahaksin teada, mismoodi motiveerib kooli personal järgmise aasta üheksandikke kooli lõpetamise poole pürgima. Lihtlabaselt ja selgelt oli seeaasta näha, kuidas lõpetamine lihtsalt "ära tehti", ilma et ennast suuremat kokku võtma peaks. Kurb. Kooli tase on niigi allapoole arvestust, iga aastaga langeb maine ka ühe madalamale ja madalamale. Latt on nii maadligi, et enam pole tarvis isegi hüpata, võib vabalt üle roomata. Ei, isegi seda pole vaja, pedagoogid lohistavad üle, kui roomata ei viitsi.
Kurb on... Pildid on kenad, aga käsi ei tõuse õnnitluse kirjutamiseks, sest... Neljast pildilolnust ei ole kolmel kool tegelikkuses lõpetatud.

Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi...

Inimese elu on ikka imelik: esimesed 20 aastat kasvad, siis 10 -15 aastat oled selline kobe ja siis hakkad vaikselt kuluma ja logisema... Üleneljakümnesena hakkad igasugu ihuhädasid juba enda küljes täheldama: juuksed lähevad halliks, hambad lagunevad ära, silmanägemine hakkab vaikselt ära kaduma. Inimkond on hädade leevendamiseks igasugu abivahendeid välja mõelnud. Juuksed võib värvida just seda tooni nagu sobilikuks pead, hammaste aset hakkavad täitma proteesid, silmanägemise teravustamisel pakuvad abi prillid. Teeme näo, et kõik on hästi, aga kui selle peale mõelda, siis teeb ikka nukraks, et vanadus hiilival sammul läheneb... Varsti läheb liikumisel tarvis keppi, siis karku, siis ratastooli... Me kõik jääme vanaks...

Vanas vene multikas "Kaelkirjak ja prillid" laulis kaelkirjak, et prillid peas hea luuuugeda, prillid peas hea uuuuunelda... Lugeda on parem küll. Ei pea enam niipalju silmi pingutama ja näeb ka väikeseid tähti, ilma et peaks lugemiskaugust sättima. Nõeltele ilmusid jälle silmad ja sodi ja tolm paistab ka paremini kätte (see on miinuspool, enne oli elamine palju puhtam). Ma küll püüdsin prille valides leida sellised, mis mulle targa ja tähtsa ilme annavad (no mingit kasu võiks sellest halvast asjast ju ikka lõigata), aga nüüd, pilte vaadates, leian ennast kahtlaselt sarnase olema selle eelpoolnimetatud kaelkirjakuga... Vanadus, vanadus, vanadus...