Miskipärast mäletan ma lapsepõlvest, et jaaniõhtud olid meeldivalt sumedad ja vahete-vahel olid teeäärsed jaanimardikate helendusest rohekad ja... no üleüldse oli rohi siis palju rohelisem ja taevas sinisem.
Nüüd aga... Mnjah... Jaanituli oli meie vallas 20. juunil juba ära. Tark tegu, sest õigel jaanilaupäeva õhtul sadas ladinal vihma. 20. juunil sadas muidugi ka, aga õnneks hommikupoolikul. Õhtupoole läks ilusaks, aga no külm oli. Kohe kuradi-kuradi külm. Algul läksin tule juurde korraliku kodaniku kombel fliisi ja vestiga, kuid tunnikese pärast käisin kodutripil ja panin talvejope selga. See on juba päris mitmendat järjestikust aastat niimoodi, et jaanipäeval ja vastlapäeval olen täpselt samas kostüümis. Ainukese vahega, et jaanipäeval ei veeta rege lagedale.
Selverist avastasin Rakvere LK verivorstid ja niisugune äravõitmata verivorsti isu tuli peale, et ei saanud kohe muidu, kui ostsin ära. Pohlamoosi ka. Piparkoogitaigna tegin juba varakult valmis (poiss pani enamuse ilma küpsetamata kujul nahka nii et tegin siis teise laari veel). Niisiis, jaaniöö sõnajalaõie otsimise asemel praadisin verivorsti ja küpsetasin piparkooke. Eks jõuludeks tuleb siis śaślõkk marinaadi panna. Verivorstid maitsesid väga head. Jõulude ajal ma verivorsti nagunii ei taha. Põhjus lihtne. Alates oktoobrikuust on erinevate vorstivabrikute tooted igalpool müügil ja siis ma muudkui maitsen ja maitsen ja maitsen... Ja siis jõululaupäeva õhtul ei taha nende pruunide junnide poole enam vaadatagi mitte.
Verivorstid pidid ka grillides head olema.Järgmisel aastal proovin järgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar