Ühel päeval...

"Ühel päeval
ei tulnud mu sõbrad enam
kokkulepitud paika
Suurte Mändide juures.
Ootasin ja ootasin,
keskpäev sai läbi,
siis läksin neid kodudest otsima..."

Selles K. Kajari luuletuses olid sõbrad suureks kasvanud, mina aga ikka väikeseks jäänud. Võib-olla on see just samamoodi ka minu loos: ma jäin sõbra jaoks lihtsalt liiga väikeseks.

"Mina olen SUUREKS saanud
mul on nüüd OMA elu.
Kas Sul pole häbi väikeseks jääda?
sõitles ta mind..."

Ei, minul ei ole häbi väikeseks jääda. Ma hoian hoolega oma kalleimat vara: paari ilusat linnusulge, ragulkat, Imelikku Pudelit ja Nõiutud Kivi. Sest selline ma kord juba olen. Just selline. Kui ma hakkaksin end kellegi tahtmise järgi muutma, siis ei oleks ma ju enam mina ise. Ja kui mu sõber kasvas liiga suureks, siis otsin ja leian just sellise omapikkuse, kellega oma kalleimat aaret jagada.
Tegelikult ei lõpe ju midagi niisama ja tühjast-tähjast. Küllap on alati mängus mõlemapoolne panus. Aga ikkagi, ehkki oled juba pikema aja vältel tajunud, et midagi logiseb, on päev, mil Sind prügisse sorteeritakse, valus. Kui muu haiget ei saa, siis ego ikka. Nagu oleks hinge sülitatud... Aga õnneks on olemas selline tore tohter nagu aeg ja mida kaugemale jääb see "üks päev", seda kergem hakkab. Mõistus ütleb ju ikka, et ega siis see, et ma kellegi jaoks olen väärtusetu, ei vähenda veel minu tegelikku väärtust. Mis kellegi jaoks on äraviskamisele kuuluv praht, on teise jaoks hindamatu väärtusega leid. Nii on ja jääb. Elu on olnud piisavalt pikk, et leida ja kaotada sõpru. Juhuslikke kohtumisi ei ole. Kõik, ka need, kes hiljem lähevad, ning kelle lahkumine haiget teeb, on antud just õigel ajahetkel, just selleks üheksainsaks õppetunniks. Ja nagu on juhuslik, kuid ainuõige olnud kohtumine, on sama ainuõige ka lahkumine ja lahtilaskmine (ehkki see hetk on valus). Ju siis sai aeg lihtsalt otsa, ju siis ei ole meil teineteisele enam midagi õpetada, ju siis ei ole teisel teist enam tarvis. Vahel saad alles hulk aastaid hiljem aru, et nii kohtumise kui lahkumise hetk olid ainuõiged. Elu on täis üllatusi, kuid mitte kõik üllatused ei ole ilusad ja head (ehkki sooviks küll, et see nii oleks), on ka selliseid, mida hea meelega väldiks...

Kõigile neile sõpradele, kes on kasvanud minu jaoks liiga pikaks, soovin head ja ilusat elu. Loodan, et need paar värvilist sulge, mis ma teile kaasa andsin, aitavad vahel kurbi ja raskeid hetki kergemaks muuta.

Neile sõpradele, kes on minuga kolepika tee maha käinud, soovin kannatlikku meelt. Ma küll hindan oma ragulkat väga, kuid aeg-ajalt on mul sihiku seadmisega probleeme ja nii võib nii mõnigi kõrvalseisja kogemata pihta saada. Nii et, olge minuga kannatlikud...

Neile tundmatutele, kes tahavad teada, mida ma tegelikult oma Imelikus Pudelis säilitan, ütlen aga endistviisi "Tere tulemast minu sõprade hulka!".

Ükskõik, kuipalju ka ei oleks olnud näppude ja nina kõrvetamisi, mitte miski ei võta minult usku, et ilmas on palju häid ja toredaid inimesi, kellele on määratud tulla minu ellu.

Ole oma soovidega ettevaatlik...

Täna ütles üks mulle väga lähedane inimene: "Ole oma soovidega ettevaatlik - neil on kalduvus täide minna!" Ja mina siis mõtlesin, et tõesti, tõesti - jutt jumala õige. Nimelt meenus mulle eelmise suve augustialguse öö, kus ma seisin oma lapsepõlvekodu hoovis, vaatasin taevas veiklevaid miljoneid tähti ja SOOVISIN. Siiralt ja südamest... Täna tagasi vaadates, selgub, et ma sain just täpselt seda, mida ma soovisin. Ainult, et see pole päris see, mida ma tahtsin saada... Nimelt ma küll soovisin, kuid soovi sõnastus jättis ilmselgelt soovida ja nõnda siis sain ma täpselt seda, mida ma sellel hetkel küsisin. Aga tegelikult mõtlesin ma hoopis midagi muud. Sain aga täpselt seda, mida küsisin. Olen ma rahul? Jah. Aga ometi kripeldab hinges imelik tunne... Ma sain seda, mida küsisin, mitte seda, millest ma sel hetkel mõtlesin, mida ma tegelikult soovisin.

Siit moraal: Ole oma soovide sõnastamises täpne, soovidel on kalduvus täide minna ja saad just seda, mida Sa küsinud oled.

Oleks tädil rattad, oleks omnibuss

Eile sai selline naljakas vestlus maha peetud, kus inimene ohkas, et miks küll ei saa aega tagasi pöörata. Et kui saaks pöörata, siis jätaks ta selle või teise rumaluse tegemata. Kui oleks tegemist olnud mõne noore ja elukogenematu lapsega, siis ma oleksin veel ehk mõistnud sedasorti mõtteavaldust. Kuid tegemist siiski juba küpses eas daamiga.
No mis rumal arvamus see on, et kui saaks aega pöörata või ajas tagasi minna, siis jätaksin midagi tegemata?  Kas ikka jätaksin? Kui oleksin täpselt samas kohas, täpselt sama kogemustepagasiga, mis toona... Kas siis teeksin mingi teistsuguse otsuse ja valiksin teisiti? Vaevalt küll. Eks ole tänane tarkus kõik ju tulnud läbi eilsete eksimuste ja katsumuste. Ei tee meist keegi ju kunagi teadlikult valesid valikuid. Ikka valime just selle, mis antud ajahetkel tundub meile parim. See, et tagantjärele tarkusega näeme, et see valik ei olnud just parim, see näitab seda, et oleme õppinud, arenenud ja targemaks saanud. Jah, kui saaks tagasi minna oma tänase tarkusega, siis küll teeks nii mõndagi teisiti. Aga minna tagasi ja hakata kogu oma lollustega otsast peale? Tänan, ei! Mina küll ei tahaks. Mina olen teinud ainult õigeid valikuid. Mis siis, et praegu ei tundu need just kõige paremad olema. Aga teadlikult valesti valinud või valesti toiminud ei ole ma kunagi. Ma ei ole kunagi teadlikult valinud halvemat ja käänulisemat teed. Ikka oma meelest parima... Läks nagu läks... Tuleb õppida ja edasi minna, mitte aga kaagutada, et mida kõike ma teisiti teeksin, kui saaksin ajas tagasi minna või aega pöörata. Vahel harva on võimalik midagi muuta või parandada, kuid enamasti on ikka nii, et tuleb lihtsalt otsast alata. Võtta oma tänane positsioon stardipakuks ja edasi minna. Uusi ja paremaid valikuid tegema, mis hiljem, veel targemana, jälle rumalustena tunduvad... See ongi elu. Nagu Kareva kirjutab:
"Ei jõua kirjutada puhtandit me selles elus:
nagu on, nii jääb - see paranduste mitmekordne räga..."

Nagu ma kusagil eelpool kirjutasin, on "Ukuaru" mu lemmikraamatuid. Seal on selline koht, kus Minna ja Aksel, olles kolinud Ukuarule, lähevad kahekesi allikale ja Aksel räägib Minnale, et selle allika kohta räägitakse, et kui vaatad sinna sisse, siis saad teada, mida Sa elus valesti teinud oled. Minna ärgitab Akslit allikasse vaatama ja Aksel vastab: "Milleks? Mina olen elus kõik õigesti teinud!". Ja mina arvan samamoodi, et ma olen elus teinud kõik just oma parema äranägemise järgi, just nii nagu on lubanud minu teadmised ja kogemused antud ajahetkel...