Ühel päeval...

"Ühel päeval
ei tulnud mu sõbrad enam
kokkulepitud paika
Suurte Mändide juures.
Ootasin ja ootasin,
keskpäev sai läbi,
siis läksin neid kodudest otsima..."

Selles K. Kajari luuletuses olid sõbrad suureks kasvanud, mina aga ikka väikeseks jäänud. Võib-olla on see just samamoodi ka minu loos: ma jäin sõbra jaoks lihtsalt liiga väikeseks.

"Mina olen SUUREKS saanud
mul on nüüd OMA elu.
Kas Sul pole häbi väikeseks jääda?
sõitles ta mind..."

Ei, minul ei ole häbi väikeseks jääda. Ma hoian hoolega oma kalleimat vara: paari ilusat linnusulge, ragulkat, Imelikku Pudelit ja Nõiutud Kivi. Sest selline ma kord juba olen. Just selline. Kui ma hakkaksin end kellegi tahtmise järgi muutma, siis ei oleks ma ju enam mina ise. Ja kui mu sõber kasvas liiga suureks, siis otsin ja leian just sellise omapikkuse, kellega oma kalleimat aaret jagada.
Tegelikult ei lõpe ju midagi niisama ja tühjast-tähjast. Küllap on alati mängus mõlemapoolne panus. Aga ikkagi, ehkki oled juba pikema aja vältel tajunud, et midagi logiseb, on päev, mil Sind prügisse sorteeritakse, valus. Kui muu haiget ei saa, siis ego ikka. Nagu oleks hinge sülitatud... Aga õnneks on olemas selline tore tohter nagu aeg ja mida kaugemale jääb see "üks päev", seda kergem hakkab. Mõistus ütleb ju ikka, et ega siis see, et ma kellegi jaoks olen väärtusetu, ei vähenda veel minu tegelikku väärtust. Mis kellegi jaoks on äraviskamisele kuuluv praht, on teise jaoks hindamatu väärtusega leid. Nii on ja jääb. Elu on olnud piisavalt pikk, et leida ja kaotada sõpru. Juhuslikke kohtumisi ei ole. Kõik, ka need, kes hiljem lähevad, ning kelle lahkumine haiget teeb, on antud just õigel ajahetkel, just selleks üheksainsaks õppetunniks. Ja nagu on juhuslik, kuid ainuõige olnud kohtumine, on sama ainuõige ka lahkumine ja lahtilaskmine (ehkki see hetk on valus). Ju siis sai aeg lihtsalt otsa, ju siis ei ole meil teineteisele enam midagi õpetada, ju siis ei ole teisel teist enam tarvis. Vahel saad alles hulk aastaid hiljem aru, et nii kohtumise kui lahkumise hetk olid ainuõiged. Elu on täis üllatusi, kuid mitte kõik üllatused ei ole ilusad ja head (ehkki sooviks küll, et see nii oleks), on ka selliseid, mida hea meelega väldiks...

Kõigile neile sõpradele, kes on kasvanud minu jaoks liiga pikaks, soovin head ja ilusat elu. Loodan, et need paar värvilist sulge, mis ma teile kaasa andsin, aitavad vahel kurbi ja raskeid hetki kergemaks muuta.

Neile sõpradele, kes on minuga kolepika tee maha käinud, soovin kannatlikku meelt. Ma küll hindan oma ragulkat väga, kuid aeg-ajalt on mul sihiku seadmisega probleeme ja nii võib nii mõnigi kõrvalseisja kogemata pihta saada. Nii et, olge minuga kannatlikud...

Neile tundmatutele, kes tahavad teada, mida ma tegelikult oma Imelikus Pudelis säilitan, ütlen aga endistviisi "Tere tulemast minu sõprade hulka!".

Ükskõik, kuipalju ka ei oleks olnud näppude ja nina kõrvetamisi, mitte miski ei võta minult usku, et ilmas on palju häid ja toredaid inimesi, kellele on määratud tulla minu ellu.