laupäev, 29. juuni 2013

Tuiskab...

Jaagup laulab, et juulikuus lumi on maas, minu jaoks see pole ime... Jah. Vahel on nii, et võib tuisata ka südasuvel. Mitte küll looduses vaid hinges...

Hinges tuiskab...
Jäänõelte klirinal
laguneb kõik, mis hea.
Tuiskab ja tuiskab...
Lumemölluna
ahastus lööb üle pea.

Või sajab siis lõppematut, halli, üksluiset vihma...

Hallist üksilduse taevast
piserdab ahastuse vihma
ja aknaklaasid nutavad 
nutmata pisaraid.
Hämaras nukruse rabas
ekslevad minu mõtted 
ning kaovad siis
tühjuse põhjatuisse laugastesse.
Kahvatust vaevakasest
langeb kurbuse lehti
minu silmadele
         südamesse
         hinge...


Homme... homme... homme...

Kui keegi ütleb sõna "homme", siis kangastub ajus paratamatult tänasele päevale järgnev päev. Kuid tegelikult tähendab see sõna homme "eikunagi". Sest kui hommikul ärkad, siis ei ole kunagi "homme", ikka ja alati on "täna". Nii, et andes lubaduse "homme" kas endale või kellelegi teisele, võib selle südamerahus täitmata jätta, sest seda müstilis-maagilist "homset" ei saabu kunagi. Me elame ainult tänases. Homsed jäävad alati vaid ähmaseks tulevikuks. Ja andes lubaduse "homme" ei ole ju tegelikult antud tühja lubadust. Sest ma ju ütlesin: "homme".
Mina ei anna kunagi katteta lubadusi. Üldjuhul olen ma igasuguste lubaduste jagamisega ikka väga ettevaatlik. Minu meelest on kergem kohe öelda, et ma ei saa või ei taha seda-teist-kolmandat teha, kui hiljem mingeid hambutuid vabandusi otsida, miks ma oma lubadust ei täitnud. Ja kui ma küll olen lubanud ja juhtub midagi sellist, et ma seda lubadust täita ei saa, siis annan ma sellest alati teada, et keegi ei peaks asjata ootama. Nii on ausam ja õigem. Mina olen siin elus neid mitte iialgi saabuvaid "homseid" pidanud ootama küll ja küll. Ja see tunne... selline pettumine ja lüüasaamine, on mulle ikka väga tuttav.
Olen vahel mõelnud, et miks küll jagavad inimesed vasakule-paremale lubadusi, mida nad tegelikult täita ei taha ega kavatsegi. Iseloomu viga? Tahtmine "hea" olla ja koera saba jupi kaupa lühemaks raiuda? Olen ka küsinud, aga pole kunagi adekvaatset vastust saanud.
"Homme tulen", "Homme läheme", Homme helistan", "Homme räägime", kõlavad ilusad lubadused. Kui palju on neid ilmas antud ja kuipalju on olnud neid, kes terve selle "homse" ootavad ja alles siis taipavad, et polegi "homme", on ju "täna". Mina olen oodanud - vahtinud iga kahe minuti tagant telefoniekraani, passinud päevade kaupa akna all või vahtinud tuimal pilgul arvutiekraani... Lollakas!
Ja seetõttu sooviksin ma, et inimesed oleksid ausad. Et ei annaks tühje lubadusi, mis algavad sõnaga "homme", aga mida kunagi täita ei kavatseta. Milleks valetada? Ei julge või ei taha lihtsalt "ei" öelda? Huvitav, kas need lubajad kunagi mõtlevad ka sellele, et see, kes ootab lollakalt ja sinisilmselt seda homset, saab selle valetamise tõttu veel enam alandatud kui oleks iial tõe läbi alandatud saanud. Lisaks tundele, et Sa pole väärt seda, et Sulle antud lubadust pidada, tuleb veel tunne, et Sa oled nii tühine, et Sulle võib valetada, lihtsalt valetada.

Ja saabus vaikus...

Mõtlesin täna sellele, et elus on olnud päris palju selliseid inimesi, keda teatud ajahetkedel saab sõpradeks nimetada. Aga nad ei jää kogu eluks. Mingitel teelahkmetel pöörame eri suundades. Algul hoiame viisakusest kontakti, tunneme teineteisest ehk pisut puudustki, kuid siis tulevad uued inimesed, uued tutvused. Ja nii me kandumegi kaugemale ja kaugemale nagu ulgumerel juhuslikult kohtunud, kuid eri sadamatesse teel olevad laevad... Aga teatavasti olevat maakera ümmargune ja ikka ja jälle tekib olukordi, kus satud mõne sellise ammuse laevaga taaskord kokku. Tere-tere, kuidas elad, kus töötad, kuidas lastel läheb? JA SAABUB VAIKUS... Mitte selline tore vaikus nagu elupõliste sõpradega koos olles, vaid PIINLIK VAIKUS. Korraga ei oska nagu enam midagi öelda. Ära minna on ka nagu piinlik ja vestelda ei ole nagu millestki. Hirmus! Ja ometi kord sai sellesama inimesega tundide kaupa arutult naerdud mingite tobeduste üle või läbi öö kõrgfilosoofilisi vestlusi peetud, kus teineteise mõtete varal sai kandutud jumal-teab-kuhu. Ja korraga... Korraga on ta nii võõras, et kohmetud, saba ja sarvedeta laused, mis vaikust täidavad, toovad mõlemale kananaha ihule ja sobiva aja möödudes lahkumine on mõlemale kergendus. Ma üritan selliseid "nostalgilisi" kohtumisi alati kõigest hingest vältida. Eriti, kui mälestused koosveedetud ajast on säravad ja toredad.
Üks mu mõte värsivormis "surnud" sõpruse kohta...

Me pole enam ammu kokku saanud,
ei ole juhuslikult ristunud me teed.
Kõik olnu minevikuhämusse on jäänud
ja särab mälestus, kui teemant kaelakeel.

Võib-olla parem on, kui iial me ei kohtu,
eks elu ole muutnud mind ja Sind.
Ei leidu surnud sõprusele rohtu -
nii tekib piinlik, rusuv nõiaring.

Las jääb me mälestusis olnu kirkaks hetkeks,
las jääda muusikaks, las heliseb meis ta.
Kõik oli ainult viiv me eluretkest...
Ta maha jäi ja korduda ei saa.

Kui räägid tõtt, võid endale halba mälu lubada...

Mul on isesugune vajadus alati kõik ausalt ära rääkida, kui küsitakse. Nagu õpilane Sihvka: et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et... Nii mina ka. Isegi siis kui ma ei taha rääkida. Isegi siis, kui arukam pool minust annab teada, et pole tarvis -et info ei ole kuigi oluline ja kui Sa ise ei räägi, siis ei saa teine kunagi teada. Isegi siis, kui ma rääkima hakates tean, et tulem võib olla ebameeldiv...
Seni, kuni otse ei küsita, suudan ma edukalt vait olla ja mõningad asjad lihtsalt enda teada hoida. Ei. Ma ei peta kedagi, ei valeta, aga suhteid on erisuguseid ja on ka selliseid, kus pole tarviski teineteisest kõike teada. Sest tegelikult ei ole see, mida ma ei räägi, määrava tähtsusega. Targem oleks põsed seemneid täis toppida ja lõuad pidada (nagu see hamster vene multikas), aga mina ei saa. Kui küsitakse, siis sülitan suu tühjaks ja hakkan aga südant puistama. Ja kui kord alustan, siis enam pidama ei saa. Siis räägin rohkem, kui plaanisin ja rohkem kui küsiti.
Sellesama koleda omaduse pärast olen hakanud vältima igasuguseid avalikke kõnekoosolekuid. Kui ma lähen kohale plaaniga, et ma ei ütle midagi, siis lõpeb see ikka ühtviisi. Esitatakse küsimus, mina ütlen, ausalt, oma isikliku arvamuse välja ja tekitan tavaliselt palju paksu verd. Hirmus inimene olen.
Ja ma olen kurb ja enda peale kole kuri, et ma ei oska vait olla ja et ma ei oska valetada või asju ilusamaks rääkida. Et ma ei suuda selja taga inimesest halba rääkides, teha kohtudes nägu nagu oleks tegemist mu parima sõbraga. Kui keegi mulle ei meeldi, siis ta ei meeldi, olgu näo ees või selja taga. Kunagi ütles üks töökaaslane mulle, et see on lausa õudne, kuidas minu pealt olla mitmesaja meetri peale näha, et inimene mulle ei meeldi. Kui päris aus olla, siis konkreetselt selle inimese puhul, kellest tookord jutt käis, oli tegemist mu täiesti teadliku hoiakuga - vääääga tüütu tegelane oli... Parem hoidku eemale.
Aga ikkagi... Rääkimata jätmine ei ole ju kuritegu. Kui see, mida ma ei räägi, on kaugest minevikust või puudutab sellist teemat, millel ei ole antud suhtes mingit tähendust, siis miks tunnen ma end alati vastiku varjaja ja valetajana, kui esitatakse mingi küsimus ja ma vastan, et ma ei taha sellest teemast rääkida. Ja lõpuks, olles mõne aja kannatanud ja isesugust süükoormat kandnud, teen ikkagi agusihvkat, vaatamata sellele, et sisetunne karjub: "Ole vait, lollakas!".
Suurema osa ebameeldivustest siin elus olengi ma endale oma laiade lõugadega kaela tõmmanud... Oh, miks küll ei toodeta suupidamispulki? Ma oleksin vabriku poes püsikunde...

reede, 21. juuni 2013

Suvi tuli lennates.

Täna siis pööripäev. Natuke teeb nukraks, et hakkab aga jälle pimedamaks ja pimedamaks minema. Mitte et mulle meeldiks nii kangesti, et kell kolm öösel ärkad tundega: südapäev, olen sisse maganud... Seda mitte, aga sellised hämarad jaanikuu ööd, kus teepervedes helendavad jaanimardikad ja taevas on koit ja eha korraga, sellised ööd on imeilusad: salapärased, romantilised, heinalõhnalised, magusad...Ehh!
Muidu aga... Kärbsed, sääsed, parmud (üks elukas rebis mul täna pool kaela ära) ja maod... Mul on kaks tõsiseltvõetavat foobiat: kõrgus ja maod. Oma elu kõige suuremat vabas looduses elavat eksemplari nägin mina Saaremaal, rannas. Kuulas kõrvalpõõsas meie juttu pealt ja siis kui ära tüütas, asutas ennast minekule. Mina ka. Seda ma ei mäleta, kuidas ma sinna merre kivi otsa sain, aga seal ma seisin ja vehkisin kätega, sest sõna suust ei tulnud. Saaremaa on üldse mingi madude paradiis. Ei saa sammugi astuda, kui vaskussi saba ei talla (madu on madu, vaskuss roomab, järelikult madu, ehkki tean, et sisalikuline), kuuride all pesitsevad kodustatud nastikud ja metsad on täis õelaid rästikuid.
Mandrimaa viimast madu (kahtlustan, et tegelikult oli see surnud vaskuss) nägin ma mõne aasta eest tee peal... Nii väledalt pole mina veel koju jõudnud, kui see õhtu. Hiljem kahtlustasin iga oksaraagu, mis tee peal vedeles, madu olemises. Üks tark küsis veel, et mis marki madu oli: rästik või nastik. Eks ole! Ma hakkan veel mingit intervjuud korraldama. Vaatasin, kuidas minekut sain. Kui on siugjas, karvutu, jalgadeta, siis on madu ja mul vahet pole, mis tüüpi madu.
Eriti meeldis mulle see lugu, kus onu Aleksei Turovski magusa häälega pajatas, et ega madu siis ka iga kord kohe ründama ei tiku. Mürk kallis kraam - pole raisata midagi! Madu võib hoopis, lõuad laiali, sinu poole viskuda, et sind hirmutada. Ja kui ma siis kujutasin ette, kuidas minu poole VISKUB mingi madu, lõuad laiali, siis... No mingit mürki pole tal küll tarvis raisata. Maol pärast peamurdmist kui palju, et mille kätte too küll kooles.
Aga muidu, jah, suvi on tore. Eriti kui sooja on nii normaalselt kolmekümne pügala ümber.

Sõber tunneb Su südamelaulu...

Mõtlesin täna, et ilmas on ikka igasuguseid inimesi. Meie eeldame alati, et kõik inimesed käituvad meiega sarnaselt, aga tegelikult ei ole see nii. Igaüks käitub ja mõtleb oma malli järgi.
Võta või sõbrad. Mõni ilmub kohale siis, kui mul on raske ja paha olla. Teeb kaastundliku näo pähe ja aitab kaasa ohkida. Ise aga tegelikult soojendab ennast selle paistel, et minul on halb, temal aga pole. Kui mul on hea ja rõõmus olemine, siis selliseid sõpru ei paista kusagil. Kui hästi läheb, siis nad ei tule, sest et minu rõõmule kaasa rõõmustada nad ei oska või ei taha. Hoopis kadedaks ajab, kui mul hästi läheb. Keegi minust palju targem inimene on öelnud, et sellised sõbrad on tegelikult kõige ohtlikumad.
Siis on teine kategooria selliseid, kes ilmuvad lagedale ainult siis, kui neil on mingid probleemid ja nad soovivad, et ma neile lahke sõna või mingi teoga toeks oleksin. Olen ka. Miks mitte? Kui inimene oma hingehädas minu üles otsib, siis järelikult olen ma talle vajalik. Ometi tahaks vahel, et mõni neist oleks ka mulle toeks, kui minul mitte-kõige-parem päev on. Aga seda on liigne loota. Siis on nad kadunud.
Kolmas grupp (imeväike) on selliseid, kes on alati olemas. Nii rõõmus kui mures. Ja see annab kindlustunde. Et on inimesi, kes sirutavad käe, kui hakkan uppuma, kes hoolivad ja julgustavad, kes rõõmustavad koos minuga ja lohutavad kui kõik pole kõige paremini. Samuti jagavad nad minuga oma muresid ja rõõme ning siis olen mina see, kes vajadusel kas õla alla lükkab ja julgustab või siis kaasa rõõmustab. Need on sõbrad, kes on nagu hommikud, mis alati kindlalt tagasi tulevad.
Ma armastan kõiki oma sõpru. Ometi soovin vahel, et oleks rohkem neid, kes sarnanevad päikeselistele suvehommikutele.

neljapäev, 20. juuni 2013

Muutub aeg, muutuvad moed ja kombed.

Suur suvi ümberringi, kus nüüd see aeg blogida või kribida. Metsamaasikad juba valmis, tuleb hakata usina maainimese kombel korilusega tegelema ja talvevarusid soetama.
Aga eile õhtul tuli mulle üks vana naljakas lugu meelde: aastakest 15 tagasi, kui mina olin allakolmekümnene triksis-traksis noor inimene, oli mul sõbranna, kes oli nii enam-vähem minu praeguses vanuses. Sõbranna oli teisel ringil - oma vanamehest lahus, uus terendamas. Noh, ja siis nagu eided ikka, lasime keeltel käia ja muljetasime (klatśisime mehi) omavahel. Sõbranna räägib: "No ei julge enam avalikult paljalt magamistuppa minna. Kõigepealt lasen meespoolel voodisse minna, siis lähen duśśi alla. Siis... Pistan käe uksest sisse, kustutan tule, koban kottpimedas voodini, viskan lina ümbert ja poen teki alla". Muidugi naersin ma ennast tookord oimetuks. No ei või olla! Minu jaoks oli alati oluliseks komponendiks olnud valgustus. Tahtsin ma ju ikka näha ka, kellega sängi jagan. "Pimedas ja teki alla" oli minuarust lihtsalt sõnakõlks, sest nii neid asju küll ei aeta. Aga nagu ikka: "Naera, naera, kes viimasena naerab, naerab paremini!". Eile õhtul, tulles duśśi alt ja pilku peeglisse heites, hakkasin mõtlema, et kui kusagilt peaks nüüd see printsiäbarik ikka lagedale ilmuma (ärevaks teeb asjaolu, et isegi hobust ei ole saabunud... Nii vaene prints, et tuleb jalgsi?), siis pole üldse mitte halb idee see kottpimedas kobamine... Jah, aeg muutub, meie koos sellega. Ja kombeid tuleb ka muutma hakata...