Mul on isesugune vajadus alati kõik ausalt ära rääkida, kui küsitakse. Nagu õpilane Sihvka: et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et... Nii mina ka. Isegi siis kui ma ei taha rääkida. Isegi siis, kui arukam pool minust annab teada, et pole tarvis -et info ei ole kuigi oluline ja kui Sa ise ei räägi, siis ei saa teine kunagi teada. Isegi siis, kui ma rääkima hakates tean, et tulem võib olla ebameeldiv...
Seni, kuni otse ei küsita, suudan ma edukalt vait olla ja mõningad asjad lihtsalt enda teada hoida. Ei. Ma ei peta kedagi, ei valeta, aga suhteid on erisuguseid ja on ka selliseid, kus pole tarviski teineteisest kõike teada. Sest tegelikult ei ole see, mida ma ei räägi, määrava tähtsusega. Targem oleks põsed seemneid täis toppida ja lõuad pidada (nagu see hamster vene multikas), aga mina ei saa. Kui küsitakse, siis sülitan suu tühjaks ja hakkan aga südant puistama. Ja kui kord alustan, siis enam pidama ei saa. Siis räägin rohkem, kui plaanisin ja rohkem kui küsiti.
Sellesama koleda omaduse pärast olen hakanud vältima igasuguseid avalikke kõnekoosolekuid. Kui ma lähen kohale plaaniga, et ma ei ütle midagi, siis lõpeb see ikka ühtviisi. Esitatakse küsimus, mina ütlen, ausalt, oma isikliku arvamuse välja ja tekitan tavaliselt palju paksu verd. Hirmus inimene olen.
Ja ma olen kurb ja enda peale kole kuri, et ma ei oska vait olla ja et ma ei oska valetada või asju ilusamaks rääkida. Et ma ei suuda selja taga inimesest halba rääkides, teha kohtudes nägu nagu oleks tegemist mu parima sõbraga. Kui keegi mulle ei meeldi, siis ta ei meeldi, olgu näo ees või selja taga. Kunagi ütles üks töökaaslane mulle, et see on lausa õudne, kuidas minu pealt olla mitmesaja meetri peale näha, et inimene mulle ei meeldi. Kui päris aus olla, siis konkreetselt selle inimese puhul, kellest tookord jutt käis, oli tegemist mu täiesti teadliku hoiakuga - vääääga tüütu tegelane oli... Parem hoidku eemale.
Aga ikkagi... Rääkimata jätmine ei ole ju kuritegu. Kui see, mida ma ei räägi, on kaugest minevikust või puudutab sellist teemat, millel ei ole antud suhtes mingit tähendust, siis miks tunnen ma end alati vastiku varjaja ja valetajana, kui esitatakse mingi küsimus ja ma vastan, et ma ei taha sellest teemast rääkida. Ja lõpuks, olles mõne aja kannatanud ja isesugust süükoormat kandnud, teen ikkagi agusihvkat, vaatamata sellele, et sisetunne karjub: "Ole vait, lollakas!".
Suurema osa ebameeldivustest siin elus olengi ma endale oma laiade lõugadega kaela tõmmanud... Oh, miks küll ei toodeta suupidamispulki? Ma oleksin vabriku poes püsikunde...
