Mõtlesin täna sellele, et elus on olnud päris palju selliseid inimesi, keda teatud ajahetkedel saab sõpradeks nimetada. Aga nad ei jää kogu eluks. Mingitel teelahkmetel pöörame eri suundades. Algul hoiame viisakusest kontakti, tunneme teineteisest ehk pisut puudustki, kuid siis tulevad uued inimesed, uued tutvused. Ja nii me kandumegi kaugemale ja kaugemale nagu ulgumerel juhuslikult kohtunud, kuid eri sadamatesse teel olevad laevad... Aga teatavasti olevat maakera ümmargune ja ikka ja jälle tekib olukordi, kus satud mõne sellise ammuse laevaga taaskord kokku. Tere-tere, kuidas elad, kus töötad, kuidas lastel läheb? JA SAABUB VAIKUS... Mitte selline tore vaikus nagu elupõliste sõpradega koos olles, vaid PIINLIK VAIKUS. Korraga ei oska nagu enam midagi öelda. Ära minna on ka nagu piinlik ja vestelda ei ole nagu millestki. Hirmus! Ja ometi kord sai sellesama inimesega tundide kaupa arutult naerdud mingite tobeduste üle või läbi öö kõrgfilosoofilisi vestlusi peetud, kus teineteise mõtete varal sai kandutud jumal-teab-kuhu. Ja korraga... Korraga on ta nii võõras, et kohmetud, saba ja sarvedeta laused, mis vaikust täidavad, toovad mõlemale kananaha ihule ja sobiva aja möödudes lahkumine on mõlemale kergendus. Ma üritan selliseid "nostalgilisi" kohtumisi alati kõigest hingest vältida. Eriti, kui mälestused koosveedetud ajast on säravad ja toredad.
Üks mu mõte värsivormis "surnud" sõpruse kohta...
Me pole enam ammu kokku saanud,
ei ole juhuslikult ristunud me teed.
Kõik olnu minevikuhämusse on jäänud
ja särab mälestus, kui teemant kaelakeel.
Võib-olla parem on, kui iial me ei kohtu,
eks elu ole muutnud mind ja Sind.
Ei leidu surnud sõprusele rohtu -
nii tekib piinlik, rusuv nõiaring.
Las jääb me mälestusis olnu kirkaks hetkeks,
las jääda muusikaks, las heliseb meis ta.
Kõik oli ainult viiv me eluretkest...
Ta maha jäi ja korduda ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar