Miskipärast mäletan ma lapsepõlvest, et jaaniõhtud olid meeldivalt sumedad ja vahete-vahel olid teeäärsed jaanimardikate helendusest rohekad ja... no üleüldse oli rohi siis palju rohelisem ja taevas sinisem.
Nüüd aga... Mnjah... Jaanituli oli meie vallas 20. juunil juba ära. Tark tegu, sest õigel jaanilaupäeva õhtul sadas ladinal vihma. 20. juunil sadas muidugi ka, aga õnneks hommikupoolikul. Õhtupoole läks ilusaks, aga no külm oli. Kohe kuradi-kuradi külm. Algul läksin tule juurde korraliku kodaniku kombel fliisi ja vestiga, kuid tunnikese pärast käisin kodutripil ja panin talvejope selga. See on juba päris mitmendat järjestikust aastat niimoodi, et jaanipäeval ja vastlapäeval olen täpselt samas kostüümis. Ainukese vahega, et jaanipäeval ei veeta rege lagedale.
Selverist avastasin Rakvere LK verivorstid ja niisugune äravõitmata verivorsti isu tuli peale, et ei saanud kohe muidu, kui ostsin ära. Pohlamoosi ka. Piparkoogitaigna tegin juba varakult valmis (poiss pani enamuse ilma küpsetamata kujul nahka nii et tegin siis teise laari veel). Niisiis, jaaniöö sõnajalaõie otsimise asemel praadisin verivorsti ja küpsetasin piparkooke. Eks jõuludeks tuleb siis śaślõkk marinaadi panna. Verivorstid maitsesid väga head. Jõulude ajal ma verivorsti nagunii ei taha. Põhjus lihtne. Alates oktoobrikuust on erinevate vorstivabrikute tooted igalpool müügil ja siis ma muudkui maitsen ja maitsen ja maitsen... Ja siis jõululaupäeva õhtul ei taha nende pruunide junnide poole enam vaadatagi mitte.
Verivorstid pidid ka grillides head olema.Järgmisel aastal proovin järgi.
esmaspäev, 29. juuni 2015
pühapäev, 14. juuni 2015
Ei üle ega ümber...
No ei saa sellest koolist ma üle ega ümber. Nimelt oli eile kohaliku põhikooli lõpuaktus ja täna jagavad lapsed, nende sugulased ja tuttavad lõpupilte, mille all siis lõpetajaid õnnitletakse. Tegelikkuses aga... Tegelikkuses anti eile põhikooli lõputunnistus kohalikus koolis ainult ühele lapsele. Tegelik lõpupidu ja kooli lõpp oli see ainult ühele neiule. Teised kolm, kes pildil, said peo "oraste peale" ning peavad tunnistuse kättesaamiseks veel tööd tegema (kes rohkem, kes vähem). Ühele lapsele "laval istumist" siiski ei võimaldatud (ega ma tegelikult ei saagi aru, mis süsteemi järgi see lavale laskmine paika pandi, minu meelest oli seal ka noormees, kellel aasta kokkuvõttes oli neli kahte ning kes ehk kuidagiviisi augustis suudab kooli ära lõpetada... LOE: veetakse lihtsalt läbi, et lahti saada).
Ilmselt oleks siiski teine neiu ka oma lõputunnistuse võinud lõpupeol auga kätte saada, kui koolil poleks selle peo korraldamisega nii kohutavalt kiire olnud, et enne lõpupeo toimumist ei jäetud mitte ainsamatki aega järeleksami sooritamiseks (eelmisel aastal oli vähemalt üks järeleksami aeg enne lõpupidu) ning kuna meie kuulsa matemaatikaõpetaja juhtimisel sooritatud matemaatikaeksami neli last viiest puhtalt läbi kukkus, siis... Nojah. Mis siin rääkida. Järeleksami teevad nad ju ära, sest järeleksami koostab kooli õpetaja ning konsultatsioonidel jõuad ju omakoostatud ülesanded lastele vähemalt kolme ette pähe õpetada... See oli ka põhjus, miks mina oma last matemaatika järeleksamile ei lubanud. Milleks? Kui pole kooliajal matemaatikat selgeks saanud, siis selle kolme päevaga ei õpi seda kohe kuidagi... Ning lihtsalt "läbivedamist" minul vaja ei olnud. Seda ma ka direktorile ütlesin eelmisel aastal. Oi seda solvumist - kedagi ei veetavat läbi. Õpilased harjutavad ja õpivad jne... Loll jutt lihtsalt. Selline järeleksami sooritamine on lihtsalt "läbi lohistamine".
Nõnda siis oli tänavune põhikooli lõpetamine tegelikult üks nutune üritus (eelmine aasta oli natuke parem, siis said lõpupeol tunnistused kätte pooled "lavalolijatest", nende seas minu poiss, kellel ma lubasin matemaatika kahega kooli lõpetada). Ja kui arvestada noormeeste õppeedukust, siis ma tahaksin teada, mismoodi motiveerib kooli personal järgmise aasta üheksandikke kooli lõpetamise poole pürgima. Lihtlabaselt ja selgelt oli seeaasta näha, kuidas lõpetamine lihtsalt "ära tehti", ilma et ennast suuremat kokku võtma peaks. Kurb. Kooli tase on niigi allapoole arvestust, iga aastaga langeb maine ka ühe madalamale ja madalamale. Latt on nii maadligi, et enam pole tarvis isegi hüpata, võib vabalt üle roomata. Ei, isegi seda pole vaja, pedagoogid lohistavad üle, kui roomata ei viitsi.
Kurb on... Pildid on kenad, aga käsi ei tõuse õnnitluse kirjutamiseks, sest... Neljast pildilolnust ei ole kolmel kool tegelikkuses lõpetatud.
Ilmselt oleks siiski teine neiu ka oma lõputunnistuse võinud lõpupeol auga kätte saada, kui koolil poleks selle peo korraldamisega nii kohutavalt kiire olnud, et enne lõpupeo toimumist ei jäetud mitte ainsamatki aega järeleksami sooritamiseks (eelmisel aastal oli vähemalt üks järeleksami aeg enne lõpupidu) ning kuna meie kuulsa matemaatikaõpetaja juhtimisel sooritatud matemaatikaeksami neli last viiest puhtalt läbi kukkus, siis... Nojah. Mis siin rääkida. Järeleksami teevad nad ju ära, sest järeleksami koostab kooli õpetaja ning konsultatsioonidel jõuad ju omakoostatud ülesanded lastele vähemalt kolme ette pähe õpetada... See oli ka põhjus, miks mina oma last matemaatika järeleksamile ei lubanud. Milleks? Kui pole kooliajal matemaatikat selgeks saanud, siis selle kolme päevaga ei õpi seda kohe kuidagi... Ning lihtsalt "läbivedamist" minul vaja ei olnud. Seda ma ka direktorile ütlesin eelmisel aastal. Oi seda solvumist - kedagi ei veetavat läbi. Õpilased harjutavad ja õpivad jne... Loll jutt lihtsalt. Selline järeleksami sooritamine on lihtsalt "läbi lohistamine".
Nõnda siis oli tänavune põhikooli lõpetamine tegelikult üks nutune üritus (eelmine aasta oli natuke parem, siis said lõpupeol tunnistused kätte pooled "lavalolijatest", nende seas minu poiss, kellel ma lubasin matemaatika kahega kooli lõpetada). Ja kui arvestada noormeeste õppeedukust, siis ma tahaksin teada, mismoodi motiveerib kooli personal järgmise aasta üheksandikke kooli lõpetamise poole pürgima. Lihtlabaselt ja selgelt oli seeaasta näha, kuidas lõpetamine lihtsalt "ära tehti", ilma et ennast suuremat kokku võtma peaks. Kurb. Kooli tase on niigi allapoole arvestust, iga aastaga langeb maine ka ühe madalamale ja madalamale. Latt on nii maadligi, et enam pole tarvis isegi hüpata, võib vabalt üle roomata. Ei, isegi seda pole vaja, pedagoogid lohistavad üle, kui roomata ei viitsi.
Kurb on... Pildid on kenad, aga käsi ei tõuse õnnitluse kirjutamiseks, sest... Neljast pildilolnust ei ole kolmel kool tegelikkuses lõpetatud.
laupäev, 6. juuni 2015
Noorus on ilus aeg, noorus ei tule iial tagasi...
Inimese elu on ikka imelik: esimesed 20 aastat kasvad, siis 10 -15 aastat oled selline kobe ja siis hakkad vaikselt kuluma ja logisema... Üleneljakümnesena hakkad igasugu ihuhädasid juba enda küljes täheldama: juuksed lähevad halliks, hambad lagunevad ära, silmanägemine hakkab vaikselt ära kaduma. Inimkond on hädade leevendamiseks igasugu abivahendeid välja mõelnud. Juuksed võib värvida just seda tooni nagu sobilikuks pead, hammaste aset hakkavad täitma proteesid, silmanägemise teravustamisel pakuvad abi prillid. Teeme näo, et kõik on hästi, aga kui selle peale mõelda, siis teeb ikka nukraks, et vanadus hiilival sammul läheneb... Varsti läheb liikumisel tarvis keppi, siis karku, siis ratastooli... Me kõik jääme vanaks...
Vanas vene multikas "Kaelkirjak ja prillid" laulis kaelkirjak, et prillid peas hea luuuugeda, prillid peas hea uuuuunelda... Lugeda on parem küll. Ei pea enam niipalju silmi pingutama ja näeb ka väikeseid tähti, ilma et peaks lugemiskaugust sättima. Nõeltele ilmusid jälle silmad ja sodi ja tolm paistab ka paremini kätte (see on miinuspool, enne oli elamine palju puhtam). Ma küll püüdsin prille valides leida sellised, mis mulle targa ja tähtsa ilme annavad (no mingit kasu võiks sellest halvast asjast ju ikka lõigata), aga nüüd, pilte vaadates, leian ennast kahtlaselt sarnase olema selle eelpoolnimetatud kaelkirjakuga... Vanadus, vanadus, vanadus...
Vanas vene multikas "Kaelkirjak ja prillid" laulis kaelkirjak, et prillid peas hea luuuugeda, prillid peas hea uuuuunelda... Lugeda on parem küll. Ei pea enam niipalju silmi pingutama ja näeb ka väikeseid tähti, ilma et peaks lugemiskaugust sättima. Nõeltele ilmusid jälle silmad ja sodi ja tolm paistab ka paremini kätte (see on miinuspool, enne oli elamine palju puhtam). Ma küll püüdsin prille valides leida sellised, mis mulle targa ja tähtsa ilme annavad (no mingit kasu võiks sellest halvast asjast ju ikka lõigata), aga nüüd, pilte vaadates, leian ennast kahtlaselt sarnase olema selle eelpoolnimetatud kaelkirjakuga... Vanadus, vanadus, vanadus...
pühapäev, 31. mai 2015
Üks naeratus...
Meie igapäevane elu koosneb pisitillukestest murekestest ja probleemikestest, millega me madistame ja maadleme. Kogu aeg tundub, et midagi on ikka natuke halvasti. Isegi siis kui momendil oleks nagu kõik hästi. Kuni juhtub midagi pöördumatut ja paratamatut ja selle valguses tunduvad kõik muud mured, tülid või pahandused nii tühised, nii mõttetud...
Aeg jäi seisma. Tüdrukut, keda ma pisikese põnnina koduhoovil lippamas nägin, ei ole enam...Tüdrukut, kes patsijupatsite lehvides trepikoja treppidest üles alla silkas, ei ole enam... Ma ei suuda ette kujutada, mida tunnevad tema vanemad... Meeletu valu. Ilmselt ka eitus, et juhtunut tegelikult ju ei juhtunudki... Küsimus, millele pole vastust...miks? Küsimused, millele me tahaksime saada eitavat vastust, kui tegemist on meie lapsega: Kas ta jõudis taibata, et see ongi kõik? Kas ta kannatas?
Enamike inimeste jaoks on eile rallil juhtunud õnnetus lihtsalt selline veremaiguline sensatsioon. Kommentaariumites targutavad kõiketeadjad, oodates mahlaseid detaile ja üksikasju toimunu asjaolude kohta. Kolme hukkunu lähedastele on see aga isiklik tragöödia. Eile muutus nende elu: pöördumatut, paratamatult ja pole vahet, kes on selles süüdi. Inimesi ei too enam mitte miski tagasi.
Surmaga lõppenud õnnetused, eriti kui tegemist on noorte inimestega, mõjuvad mulle aastast-aastasse üha rängemini. Aga kui hukkub inimene, keda Sa tead, kelle vanemaid sa tunned, on see kõik veel palju-palju valusam.
Üks naeratus katki läks klirinal,
muutus pisaraks iga ta kild.
Ja teeveeres hakkas õitsema
kurb ära-mind-unusta lill...
Aeg jäi seisma. Tüdrukut, keda ma pisikese põnnina koduhoovil lippamas nägin, ei ole enam...Tüdrukut, kes patsijupatsite lehvides trepikoja treppidest üles alla silkas, ei ole enam... Ma ei suuda ette kujutada, mida tunnevad tema vanemad... Meeletu valu. Ilmselt ka eitus, et juhtunut tegelikult ju ei juhtunudki... Küsimus, millele pole vastust...miks? Küsimused, millele me tahaksime saada eitavat vastust, kui tegemist on meie lapsega: Kas ta jõudis taibata, et see ongi kõik? Kas ta kannatas?
Enamike inimeste jaoks on eile rallil juhtunud õnnetus lihtsalt selline veremaiguline sensatsioon. Kommentaariumites targutavad kõiketeadjad, oodates mahlaseid detaile ja üksikasju toimunu asjaolude kohta. Kolme hukkunu lähedastele on see aga isiklik tragöödia. Eile muutus nende elu: pöördumatut, paratamatult ja pole vahet, kes on selles süüdi. Inimesi ei too enam mitte miski tagasi.
Surmaga lõppenud õnnetused, eriti kui tegemist on noorte inimestega, mõjuvad mulle aastast-aastasse üha rängemini. Aga kui hukkub inimene, keda Sa tead, kelle vanemaid sa tunned, on see kõik veel palju-palju valusam.
Üks naeratus katki läks klirinal,
muutus pisaraks iga ta kild.
Ja teeveeres hakkas õitsema
kurb ära-mind-unusta lill...
laupäev, 30. mai 2015
Lisaks veel kõigel, õpetaja...
Minu ajal oli koolis legendaarne matemaatikaõpetaja, kelle pandud kaks pluss tähendas seda, et edasiõppima minnes oli sul matemaatika kas neli või viis. Oli selle õpetamise metoodikaga kuidas oli, aga kindel oli üks: kooli lõpetades olid ka kõige hullematel puupeadel matemaatika algteadmised omandatud.
Nüüdne matemaatikaõpetaja on ka legendaarne, kuid kahjuks vastupidises mõttes. Aastast aastasse, klassist klassi, on üks ja sama probleem: õpetaja ei suuda tagada tunnis niipalju korda, et oma ainet õpetada. Lisaks sellele ei oska õpetaja, kes kahtlemata on ise tark inimene, oma ainet lastele niimoodi edasi anda, et lapsed sellest aru saaksid. Kes on süüdi? Nagu mina nende aastate jooksul aru sain, siis süüdi olin mina, minu laps, kõik teised lapsevanemad ja lapsed, aga mitte õpetaja... Põhidogma, millele kooli poolt tugineti, oli selline: kes tahab õppida, see saab õppida igal pool. Jah, ma usun seda, kui asi puudutab humanitaaraineid. Reaalaineid aga... No kui Sa mingi eriline matemaatiline geenius ei ole, siis ei ole võimalik matemaatikat õppida, kui õpetaja ei suuda seda sulle õpetada. Kui matemaatikas põhja pole, siis ei saa ka keemiast ja füüsikast head nahka tulla. Iseenesest ajas naerma asjaolu, et klassides ei ole ju 20 last. Keskmiselt 5 või 6, aga õpetaja ei saa tundi anda ja pool klassist veedab tundide aja veel koridoris... Igal aastal on kuues klass, kus toimub matemaatika riiklik tasemetöö, kooli kõige lollim klass, kellelt midagi ei oodatagi. Loomulikult ei oodata ka seda, et 9 klass teeks täies koosseisus ära matemaatika lõpueksami. Nii lollidelt lastelt ei saa ometi midagi niisugust nõuda.
Pildike koolist.
Ümarlaud, kuhu on kutsutud laps, lapsevanem ja pedagoogid. Arutusel lapse käitumine ja õppeedukus. Jõuame sujuvalt matemaatikani. Matemaatika õpetaja kannab probleemi ette. Lapsed segavad tundi, tema ei saa ainet õpetada ja siis vaatab süüdistavate silmadega minu otsa... Ja mina ei tea, kuidas teda aidata. Luban veelkord lapsega rääkida, aga sisimas tean, et sellel ei ole tulemit. Probleem ei ole minus, probleem ei ole isegi lastes mitte. Probleem on temas, aga seda ei tunnistata. Samas lauas istuv teine õpetaja räägib õppeedukusest, tahtmatusest kaasa töötada, kuid lisab, et klassis korra tagamisega ei ole tal probleeme... Saan aru, et siin on minu tegemata töö ja lapse laiskus põhjuseks. Tunnistan end süüdi ja tunnen ka süüdi. Samas kerkib küsimus, et kuidas siis see õpetaja nendega hakkama saab, kui nad nii hullupöörased on nagu matemaatikaõpetaja väidab? Kui ühe klassiga oleks probleem kõikidel õpetajatel, siis ma nõustuksin väitega, et klass on kole raske. Kui aga ühel õpetajal on probleem kõikide klassidega, siis on viga ju õpetajas. Mida ma teha saan? Hakkan koolis kaasas käima? Tulen töölt ära, lihtsalt seepärast, et keegi teine ei suuda oma tööd teha. Muide, sellel aastal käisid lapsevanemad koolis matemaatikatunnis istumas... Kasutegur? Suur null, ma arvan. Ehk sellel päeval, kui võõras vanem klassis oli, oli kord ka tagatud, aga mis sai nendest päevadest, kui õpetaja klassiga omavahele jäi?
Ja saabub ümarlaua kulminatsioon, kus peetakse loeng teemal, et sa saaksid, kui vaid tahaksid. Võiksid olla klassi positiivne liider kuna omad autoriteeti ja teised joonduvad Sinu järgi jne... jne... Tühipaljad sõnad. Võiks öelda, et näägutamine. Jah ta saaks kui ta tahaks, Ta võiks, aga ta ei TAHA ja selle probleemi lahendamine ei ole minu võimuses. Mina ei suuda kodus motiveerida last olema parim, olema liider, kui tegelikkuses koolis seda ei soodustata. Midagi kusagil on viltu. Mis täpselt ja kus? Mina ei oska vastata. Ehk algab kõik sellest, et pedagoogide meelest on "materjal", millega nad töötavad allapoole igasugust arvestust, jäänuk majandiajal siiakolinud vähese intelligentsiga perede järeltulijatest (see arvamus on välja öeldud, ehkki tegelikkuses ei vasta see tõele). Igatahes ei olnud asi vaid minus ja lapses, sest nagu ma ütlesin, läheb meil sel aastal, teises koolis, väga hästi. Seal on ta see, mida temalt vanas koolis, vähemalt sõnades, oodati. Positiivne liider. Õpetajad ootavad temalt rohkem ja ta pingutab, et olla nende ootuste tasemel, Seda ma ka ta eelmise kooli direktorile ütlesin, kes väitis, et küllap on asi selles, et ta nüüd on vanem ja targem. Seda kindlasti ka, aga arvata, et see tarkus tuli suvevaheajal kahe kuuga, on naiivsus. Miskipärast ta oma vanas koolis ei tahtnud olla see, kes ta on oma uues koolis...
Muide, kui arvata, et lapsed panevad kõik õpetajad, kellega neil on kooliajal probleeme esinenud, ühte patta, siis see ei ole õige. Eesti keele õpetaja, kellega mu lapsel oli tugev isiksuste konflikt ning kelle tõttu ei olnud mu lapse käitumishinne mitte ühelgi veerandil rahuldav, ei kuulu tema silmis siiani halbade õpetajate nimekirja. Alati ütleb poiss, et oma ainet õpetas see õpetaja väga hästi, aga see, et nad läbi ei saanud, see olla hoopis teine teema.
Nüüdne matemaatikaõpetaja on ka legendaarne, kuid kahjuks vastupidises mõttes. Aastast aastasse, klassist klassi, on üks ja sama probleem: õpetaja ei suuda tagada tunnis niipalju korda, et oma ainet õpetada. Lisaks sellele ei oska õpetaja, kes kahtlemata on ise tark inimene, oma ainet lastele niimoodi edasi anda, et lapsed sellest aru saaksid. Kes on süüdi? Nagu mina nende aastate jooksul aru sain, siis süüdi olin mina, minu laps, kõik teised lapsevanemad ja lapsed, aga mitte õpetaja... Põhidogma, millele kooli poolt tugineti, oli selline: kes tahab õppida, see saab õppida igal pool. Jah, ma usun seda, kui asi puudutab humanitaaraineid. Reaalaineid aga... No kui Sa mingi eriline matemaatiline geenius ei ole, siis ei ole võimalik matemaatikat õppida, kui õpetaja ei suuda seda sulle õpetada. Kui matemaatikas põhja pole, siis ei saa ka keemiast ja füüsikast head nahka tulla. Iseenesest ajas naerma asjaolu, et klassides ei ole ju 20 last. Keskmiselt 5 või 6, aga õpetaja ei saa tundi anda ja pool klassist veedab tundide aja veel koridoris... Igal aastal on kuues klass, kus toimub matemaatika riiklik tasemetöö, kooli kõige lollim klass, kellelt midagi ei oodatagi. Loomulikult ei oodata ka seda, et 9 klass teeks täies koosseisus ära matemaatika lõpueksami. Nii lollidelt lastelt ei saa ometi midagi niisugust nõuda.
Pildike koolist.
Ümarlaud, kuhu on kutsutud laps, lapsevanem ja pedagoogid. Arutusel lapse käitumine ja õppeedukus. Jõuame sujuvalt matemaatikani. Matemaatika õpetaja kannab probleemi ette. Lapsed segavad tundi, tema ei saa ainet õpetada ja siis vaatab süüdistavate silmadega minu otsa... Ja mina ei tea, kuidas teda aidata. Luban veelkord lapsega rääkida, aga sisimas tean, et sellel ei ole tulemit. Probleem ei ole minus, probleem ei ole isegi lastes mitte. Probleem on temas, aga seda ei tunnistata. Samas lauas istuv teine õpetaja räägib õppeedukusest, tahtmatusest kaasa töötada, kuid lisab, et klassis korra tagamisega ei ole tal probleeme... Saan aru, et siin on minu tegemata töö ja lapse laiskus põhjuseks. Tunnistan end süüdi ja tunnen ka süüdi. Samas kerkib küsimus, et kuidas siis see õpetaja nendega hakkama saab, kui nad nii hullupöörased on nagu matemaatikaõpetaja väidab? Kui ühe klassiga oleks probleem kõikidel õpetajatel, siis ma nõustuksin väitega, et klass on kole raske. Kui aga ühel õpetajal on probleem kõikide klassidega, siis on viga ju õpetajas. Mida ma teha saan? Hakkan koolis kaasas käima? Tulen töölt ära, lihtsalt seepärast, et keegi teine ei suuda oma tööd teha. Muide, sellel aastal käisid lapsevanemad koolis matemaatikatunnis istumas... Kasutegur? Suur null, ma arvan. Ehk sellel päeval, kui võõras vanem klassis oli, oli kord ka tagatud, aga mis sai nendest päevadest, kui õpetaja klassiga omavahele jäi?
Ja saabub ümarlaua kulminatsioon, kus peetakse loeng teemal, et sa saaksid, kui vaid tahaksid. Võiksid olla klassi positiivne liider kuna omad autoriteeti ja teised joonduvad Sinu järgi jne... jne... Tühipaljad sõnad. Võiks öelda, et näägutamine. Jah ta saaks kui ta tahaks, Ta võiks, aga ta ei TAHA ja selle probleemi lahendamine ei ole minu võimuses. Mina ei suuda kodus motiveerida last olema parim, olema liider, kui tegelikkuses koolis seda ei soodustata. Midagi kusagil on viltu. Mis täpselt ja kus? Mina ei oska vastata. Ehk algab kõik sellest, et pedagoogide meelest on "materjal", millega nad töötavad allapoole igasugust arvestust, jäänuk majandiajal siiakolinud vähese intelligentsiga perede järeltulijatest (see arvamus on välja öeldud, ehkki tegelikkuses ei vasta see tõele). Igatahes ei olnud asi vaid minus ja lapses, sest nagu ma ütlesin, läheb meil sel aastal, teises koolis, väga hästi. Seal on ta see, mida temalt vanas koolis, vähemalt sõnades, oodati. Positiivne liider. Õpetajad ootavad temalt rohkem ja ta pingutab, et olla nende ootuste tasemel, Seda ma ka ta eelmise kooli direktorile ütlesin, kes väitis, et küllap on asi selles, et ta nüüd on vanem ja targem. Seda kindlasti ka, aga arvata, et see tarkus tuli suvevaheajal kahe kuuga, on naiivsus. Miskipärast ta oma vanas koolis ei tahtnud olla see, kes ta on oma uues koolis...
Muide, kui arvata, et lapsed panevad kõik õpetajad, kellega neil on kooliajal probleeme esinenud, ühte patta, siis see ei ole õige. Eesti keele õpetaja, kellega mu lapsel oli tugev isiksuste konflikt ning kelle tõttu ei olnud mu lapse käitumishinne mitte ühelgi veerandil rahuldav, ei kuulu tema silmis siiani halbade õpetajate nimekirja. Alati ütleb poiss, et oma ainet õpetas see õpetaja väga hästi, aga see, et nad läbi ei saanud, see olla hoopis teine teema.
neljapäev, 28. mai 2015
Oh, milleks on vaja koolimaja...
Nagu ma kusagil eespool mainisin, olen ma olnud aasta aega rahulolev lapsevanem. Seevastu eelmised üheksa õppeaastat olin ma madalam kui muru ja elasin tundega, et olen halb lapsevanem, ebaõnnestuja, läbikukkuja... Nüüd ma tean, et see pole nii ja väga suur osa sellest tundest, mis mind saatis, oli tekkinud välise teguri mõjul. Kool... Ma ütlesin eile oma lapse endise kooli direktorile, et väga palju sõltub suhtumisest. Ka kooli suhtumisest. Kuidas lapsesse suhtutakse, mida temalt oodatakse, just seda ta endast annabki. See ei olnud mul esimene kord seda öelda, kuid kahjuks on jäänud minu arvamus peegeldatud või suunatud käitumisest hüüdja hääleks kõrbes. Kui koolis selle jutuks võtsin, tehti mu arvamus maatasa.
Ma olen näinud selle aasta jooksul totaalset muutumist. Ma näen motivatsiooni. Näen tahtmist olla tasemel. Miks ei näinud ma seda varasematel aastatel? Miks ma ei suutnud oma last motiveerida? Kui viga oleks minus ja kodus (nagu mulle kooli poolt sisendati), ei oleks ju sellist kannapööret toimunud. Kui viga oleks olnud ainult lapses, ei oleks see samuti aset leidnud. Järelikult andis olulise osa sellesse ebaõnnestumisse kolmas osapool ehk kool.
Esimesed neli aastat olid veel nii enam-vähem. Tegime tööd ja nägime vaeva ning saime ka teatud tulemusi, suures osas tänu õpetajale, kes nägi positiivsust ka selles, kui poiss suutis mõne etteütluse või matemaatika töö kolme peale pingutada. Viies kuni üheksas klass aga... Ainus hea, mis ma oma lapse kohta kuulsin, tuli ta klassijuhataja suust, kes korrutas, et poiss on mul väga laia silmaringiga. Sportlikke tulemusi nagu eriti esile ei tõstetud, ehkki ei olnud selle aja jooksul vist küll ühtegi võistlust, kus ta poleks käinud kooli au kaitsmas (üheksanda lõpus, kui nad maakonna jalgpallivõistluse ära võitsid, siis leiti, et ka need spordipoisid on tunnustust väärt). Praegu meenutatakse koolis neid aegu, kui veel oli võistkond välja panna. Enam ei ole. Aga laste jaoks on tunnustus väga oluline. Kasvõi tilluke tunnustus. Kunagi anti veerandi lõpus śokolaad neile, kes olid kõik päevad koolis käinud. Kutsuti kooli ette ja tunnustati. Ma mäletan, et see oli lapsele väga oluline. Vahel, kui ta ka ei tahtnud kooli minna (õppimata vms.), tuletas ta endale meelde, et ma olen kõik päevad käinud, ma ei taha puududa, sest... Ja siis ühel ilusal veerandilõpul tuli ta koju väga löödult. Ilmselt peeti sellist tunnustust liiga magedaks või siis śokolaadikulu liiga suureks, aga enam koolis käimise eest kiitust ei jagatud. Ja ta oli ikka väga pettunud, sest see oli olnud tema ainus võimalus tunnustatud saada, Nii ta siis istus seal ja ootas, et tema nime ka nimetataks ning oli pärast kohutavalt pettunud... Ja mina olin samuti pettunud, sest minu meelest võeti ära võib-olla midagi väikest, samas aga väga olulist. Samas jagati ohtralt tunnustust neile, kes õppisid neljadele-viitele. Kas neist 100% saavutasid selle ainult oma suure tööga. Vaevalt küll. Omast kooliajast mäletan, et mina omandasin aineid väga lihtsalt ja minul oli väga kerge õppida ainult viitele, mõni üksik neli sekka. See ei olnud töö vaid loomuliku intelligentsi tulem. Mõni kolmemees tegi sootuks rohkem tööd ja nägi tunduvalt rohkem vaeva kui mina, aga võimed ei lubanud rohkem. Niisiis sain mina tunnustust loomuliku eelduse eest, kuid tõelist tööd ei tunnustatud ei siis ega tehta seda ka nüüd. Ikka on suhtumine sama: pinguta rohkem. Aga kui kolm ongi mu võimete piir? Või kas on viieline see õpilane, kes parandab oma kolmesid? See on uusim trend. Meie kooliajal see lubatud ei olnud. Kui jooksvates hinnetes oli kolm, oli kokkuvõte neli. Õiglane. Nüüd aga on õiglus ümber jagatud. Kuidas tunneb ennast laps, kes seda kõrvalt näeb? Et ühele on kõik lubatud, aga teisele mitte. Mingil ajajärgul läks oivikute jumaldamine ja teiste laste kõrvalejätmine/maatasa tallamine üle inimlikkuse piiri. Oivikute austamiseks korraldati pidu ning lisaks sellele viidi nad ekskursioonile. Teistele ei olnud ette nähtud, isegi klassiekskursiooni mitte. Ei hakka ometi pedagoogid ennast vaevama selle "karjaga" kusagile minemisega. Istugu aga oma külas ja olgu vagusi. Kurvaks tegi selle juures see, et mõnel perel kindlasti ei olnudki võimalust oma lastega ise kusagile minna. Meie vähemalt käisime Tallinnas muuseumites.
Tegelikult ma imestan isegi, et ma oma lapse sellest kadalipust enam-vähem terve nahaga ja terve psüühikaga läbi lootsisin. Võib-olla oli oma osa ka sellel, et ma mitte kunagi ei ajanud taga hindeid. Ma sisendasin talle, et hinded ei ole olulised. Oluline on see, mis on hinnete taga. Kui hinne on kaks, siis peab seal taga olema kahe jagu teadmisi. Ja veel olulisem kui teadmine, on oskus seda teadmist kasutada, seda siduda, nii et tekiks terviklik maailmapilt. Tundub, et ma sain hakkama. Kui palju või vähe ta ka teadmisi sai, ta oskab neid kasutada.
Ma oleksin oma lapse päevapealt mõnda teise kooli viinud, kuid kahjuks ei olnud mul rahalisi vahendeid ja nii oli ta sunnismaisena kohaliku kooli küljes kinni ning pidi hakkama saama...
Nimelt ei ole pildike, mis kooli poolt meile maalitakse - armas väike maakool, suurepärane kollektiiv ja lastele parim võimalik keskkond - üldse nii idülliline, kui seda näidata püütakse. Miks?
Sellest teen eraldi postituse,
Ma olen näinud selle aasta jooksul totaalset muutumist. Ma näen motivatsiooni. Näen tahtmist olla tasemel. Miks ei näinud ma seda varasematel aastatel? Miks ma ei suutnud oma last motiveerida? Kui viga oleks minus ja kodus (nagu mulle kooli poolt sisendati), ei oleks ju sellist kannapööret toimunud. Kui viga oleks olnud ainult lapses, ei oleks see samuti aset leidnud. Järelikult andis olulise osa sellesse ebaõnnestumisse kolmas osapool ehk kool.
Esimesed neli aastat olid veel nii enam-vähem. Tegime tööd ja nägime vaeva ning saime ka teatud tulemusi, suures osas tänu õpetajale, kes nägi positiivsust ka selles, kui poiss suutis mõne etteütluse või matemaatika töö kolme peale pingutada. Viies kuni üheksas klass aga... Ainus hea, mis ma oma lapse kohta kuulsin, tuli ta klassijuhataja suust, kes korrutas, et poiss on mul väga laia silmaringiga. Sportlikke tulemusi nagu eriti esile ei tõstetud, ehkki ei olnud selle aja jooksul vist küll ühtegi võistlust, kus ta poleks käinud kooli au kaitsmas (üheksanda lõpus, kui nad maakonna jalgpallivõistluse ära võitsid, siis leiti, et ka need spordipoisid on tunnustust väärt). Praegu meenutatakse koolis neid aegu, kui veel oli võistkond välja panna. Enam ei ole. Aga laste jaoks on tunnustus väga oluline. Kasvõi tilluke tunnustus. Kunagi anti veerandi lõpus śokolaad neile, kes olid kõik päevad koolis käinud. Kutsuti kooli ette ja tunnustati. Ma mäletan, et see oli lapsele väga oluline. Vahel, kui ta ka ei tahtnud kooli minna (õppimata vms.), tuletas ta endale meelde, et ma olen kõik päevad käinud, ma ei taha puududa, sest... Ja siis ühel ilusal veerandilõpul tuli ta koju väga löödult. Ilmselt peeti sellist tunnustust liiga magedaks või siis śokolaadikulu liiga suureks, aga enam koolis käimise eest kiitust ei jagatud. Ja ta oli ikka väga pettunud, sest see oli olnud tema ainus võimalus tunnustatud saada, Nii ta siis istus seal ja ootas, et tema nime ka nimetataks ning oli pärast kohutavalt pettunud... Ja mina olin samuti pettunud, sest minu meelest võeti ära võib-olla midagi väikest, samas aga väga olulist. Samas jagati ohtralt tunnustust neile, kes õppisid neljadele-viitele. Kas neist 100% saavutasid selle ainult oma suure tööga. Vaevalt küll. Omast kooliajast mäletan, et mina omandasin aineid väga lihtsalt ja minul oli väga kerge õppida ainult viitele, mõni üksik neli sekka. See ei olnud töö vaid loomuliku intelligentsi tulem. Mõni kolmemees tegi sootuks rohkem tööd ja nägi tunduvalt rohkem vaeva kui mina, aga võimed ei lubanud rohkem. Niisiis sain mina tunnustust loomuliku eelduse eest, kuid tõelist tööd ei tunnustatud ei siis ega tehta seda ka nüüd. Ikka on suhtumine sama: pinguta rohkem. Aga kui kolm ongi mu võimete piir? Või kas on viieline see õpilane, kes parandab oma kolmesid? See on uusim trend. Meie kooliajal see lubatud ei olnud. Kui jooksvates hinnetes oli kolm, oli kokkuvõte neli. Õiglane. Nüüd aga on õiglus ümber jagatud. Kuidas tunneb ennast laps, kes seda kõrvalt näeb? Et ühele on kõik lubatud, aga teisele mitte. Mingil ajajärgul läks oivikute jumaldamine ja teiste laste kõrvalejätmine/maatasa tallamine üle inimlikkuse piiri. Oivikute austamiseks korraldati pidu ning lisaks sellele viidi nad ekskursioonile. Teistele ei olnud ette nähtud, isegi klassiekskursiooni mitte. Ei hakka ometi pedagoogid ennast vaevama selle "karjaga" kusagile minemisega. Istugu aga oma külas ja olgu vagusi. Kurvaks tegi selle juures see, et mõnel perel kindlasti ei olnudki võimalust oma lastega ise kusagile minna. Meie vähemalt käisime Tallinnas muuseumites.
Tegelikult ma imestan isegi, et ma oma lapse sellest kadalipust enam-vähem terve nahaga ja terve psüühikaga läbi lootsisin. Võib-olla oli oma osa ka sellel, et ma mitte kunagi ei ajanud taga hindeid. Ma sisendasin talle, et hinded ei ole olulised. Oluline on see, mis on hinnete taga. Kui hinne on kaks, siis peab seal taga olema kahe jagu teadmisi. Ja veel olulisem kui teadmine, on oskus seda teadmist kasutada, seda siduda, nii et tekiks terviklik maailmapilt. Tundub, et ma sain hakkama. Kui palju või vähe ta ka teadmisi sai, ta oskab neid kasutada.
Ma oleksin oma lapse päevapealt mõnda teise kooli viinud, kuid kahjuks ei olnud mul rahalisi vahendeid ja nii oli ta sunnismaisena kohaliku kooli küljes kinni ning pidi hakkama saama...
Nimelt ei ole pildike, mis kooli poolt meile maalitakse - armas väike maakool, suurepärane kollektiiv ja lastele parim võimalik keskkond - üldse nii idülliline, kui seda näidata püütakse. Miks?
Sellest teen eraldi postituse,
teisipäev, 26. mai 2015
Starost ne radost...
Vanadus pressib sisse uksest ja aknast. Hommikuti on luud-kondid kanged, igasugu vanainimeste tõved kimbutavad ja nüüd siis on hakanud silmanägemine ära kaduma.
Kuna ma juba pikalt tunnen, et õhtuks on pea kui tina täis ja enam ammu ei näe ma poes pakenditelt kirbukirjas infot lugeda, hakkasin ma oma silmanägemise pärast hirmsasti muretsema. Ega ei taha ju iseendalegi tunnistada, et oled juba selline memmeke, kes raamatu lugemiseks peab prillid ninale lükkama. Täna siis otsustasin, et aitab jokutamisest: aeg hakata "nohikuks". Võtsin telefoni ja helistasin silmaarsti kabinetti. Nii tore: esimene vaba aeg oli pakkuda 25. augustiks... Ähh... Kujutasin ette, kuidas ma selle aja peale olen juba sootuks pimedaks ennast pingutanud ja valisin siis teise tee... Maksta tuleb 15 eurot rohkem, aga arstile saab juba reedel. No hea küll... Selle ma kannatan ära. Siis hakkasin uurima prilliraamide ja klaaside pakkumisi ja hindu. Ohissversussverküll... Ühed korralikud prillid lähevad maksma peaaegu 300 eurot. Ma ei uskunud oma silmi... Prillid on mingi luksusaksessuaar?
Niisiis istun siin ja mõtlen... Vanaema vanad prillid või isa omad on ehk kusagil ikka alles. Äkki sobivad? Sellised retrokad. Pruunid, läikivad plastmassraamid...
Pole paha mõte... Vist.
Kuna ma juba pikalt tunnen, et õhtuks on pea kui tina täis ja enam ammu ei näe ma poes pakenditelt kirbukirjas infot lugeda, hakkasin ma oma silmanägemise pärast hirmsasti muretsema. Ega ei taha ju iseendalegi tunnistada, et oled juba selline memmeke, kes raamatu lugemiseks peab prillid ninale lükkama. Täna siis otsustasin, et aitab jokutamisest: aeg hakata "nohikuks". Võtsin telefoni ja helistasin silmaarsti kabinetti. Nii tore: esimene vaba aeg oli pakkuda 25. augustiks... Ähh... Kujutasin ette, kuidas ma selle aja peale olen juba sootuks pimedaks ennast pingutanud ja valisin siis teise tee... Maksta tuleb 15 eurot rohkem, aga arstile saab juba reedel. No hea küll... Selle ma kannatan ära. Siis hakkasin uurima prilliraamide ja klaaside pakkumisi ja hindu. Ohissversussverküll... Ühed korralikud prillid lähevad maksma peaaegu 300 eurot. Ma ei uskunud oma silmi... Prillid on mingi luksusaksessuaar?
Niisiis istun siin ja mõtlen... Vanaema vanad prillid või isa omad on ehk kusagil ikka alles. Äkki sobivad? Sellised retrokad. Pruunid, läikivad plastmassraamid...
Pole paha mõte... Vist.
esmaspäev, 25. mai 2015
Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline...
Maailm on tõesti imeline. Nädalavahetus oli mõnusalt maikuine: laupäeval oli nii külm, et tegin tule pliidi alla, sest varbad hakkasid külmetama. Pühapäeval oli selline tuul, et ilma pressrauata välja minna ei kõlvanud...
See-eest täna (kui mina pean tööl olema), paistab selgest sinisest taevast päike ja tuul on ka "normide piires". Enam meil selliseid kenasid tuulevaikseid ilmasid nagu mina lapsepõlvest mäletan, ei ole. Nüüd saab öelda vaid, et kas oli tugev või nõrk tuul.
Aga süda ajab täis. See ainuke päev, kui õues on suvi, olen mina tööl...
See-eest täna (kui mina pean tööl olema), paistab selgest sinisest taevast päike ja tuul on ka "normide piires". Enam meil selliseid kenasid tuulevaikseid ilmasid nagu mina lapsepõlvest mäletan, ei ole. Nüüd saab öelda vaid, et kas oli tugev või nõrk tuul.
Aga süda ajab täis. See ainuke päev, kui õues on suvi, olen mina tööl...
pühapäev, 24. mai 2015
Maailm peegli taga.
Ma lugesin täna ühe noore naise blogi. Olen enne ka vahel seda vaadanud, aga täna lugesin kohe pikemalt vanu postitusi. Ma tunnen (või õigemini tean) teda sünnist saati. Ja olen alati näinud asju kõrvaltvaatajana või siis teise osapoole seisukohast. Ma olen vaadanud peeglisse ja näinud seal täpselt seda, mida ma olen näha tahtnud. Ma olen peegeldanud eelarvamusi ning arvanud, et see on tõde. Täna sain teada, kuidas paistavad asjad siis, kui vaadata peegli teiselt poolelt. Kui olla peeglitaguses maailmas.
Koolikiusamine. Ka pideva togimisega võib ära harjuda, ka pilked ja mõnitused võib üle elada ning leida lõpuks, et ikkagi oli mul tore klass, hoolimata sellest, et... Hoolimata kõigest.
Jah, silt, et ta on imelik või teistsugune, kleebiti talle külge juba lasteaias. Läbiva joonena saatis see teda põhikooli ajal ja kummalisel kombel liikus see maine edasi ka keskkooli. 12 aastat pidevat alavääristamist... Pedagoogid andsid oma tubli panuse... Raske on teismelisena mõelda, et teistsugusus ei ole puudus vaid voorus. Raske, kui Sind talveõhtul kutsub välja tüdruk, kes on ühes kollektiivis, kuhu Sa kuulud, teatavas mõttes autoriteet, kuid pärast irvitavad selle tüdruku tädipojad Su üle, et kas Sa tõesti arvasid, et me tuleme. Raske ka minul lugeda, sest see tüdruk ja need poisid on minu enda suguvõsa lapsed... Ja veel meenus mulle, et ma tean seda lugu. Blogipostituse kuupäeva järgi otsustades, peeti õetütre sünnipäeva ja siis ilmselt otsustati kambas, et paras aeg on lollitada... Aga minu poiss rääkis pärast mulle, sest teda jäi see natuke vaevama, et teisele lapsele niimoodi tehti ja meie vestlesime pärast pikalt sellest, miks nii ei ole ilus teha...
Me võime teha teise inimese elu maapealseks põrguks, seda endale teadvustamata. Sest meie meelest tühine lauseke võib teise inimese hinge lüüa väga sügavad ja valusad haavad.
Kuidagimoodi elas see tüdruk selle kõik üle. Ja jäi terveks. Tema ettevõtlikkus on imetlusväärne ja ma loodan, et ta saab siin elus hästi hakkama. Kõige ja kõigi kiuste.
Koolikiusamine. Ka pideva togimisega võib ära harjuda, ka pilked ja mõnitused võib üle elada ning leida lõpuks, et ikkagi oli mul tore klass, hoolimata sellest, et... Hoolimata kõigest.
Jah, silt, et ta on imelik või teistsugune, kleebiti talle külge juba lasteaias. Läbiva joonena saatis see teda põhikooli ajal ja kummalisel kombel liikus see maine edasi ka keskkooli. 12 aastat pidevat alavääristamist... Pedagoogid andsid oma tubli panuse... Raske on teismelisena mõelda, et teistsugusus ei ole puudus vaid voorus. Raske, kui Sind talveõhtul kutsub välja tüdruk, kes on ühes kollektiivis, kuhu Sa kuulud, teatavas mõttes autoriteet, kuid pärast irvitavad selle tüdruku tädipojad Su üle, et kas Sa tõesti arvasid, et me tuleme. Raske ka minul lugeda, sest see tüdruk ja need poisid on minu enda suguvõsa lapsed... Ja veel meenus mulle, et ma tean seda lugu. Blogipostituse kuupäeva järgi otsustades, peeti õetütre sünnipäeva ja siis ilmselt otsustati kambas, et paras aeg on lollitada... Aga minu poiss rääkis pärast mulle, sest teda jäi see natuke vaevama, et teisele lapsele niimoodi tehti ja meie vestlesime pärast pikalt sellest, miks nii ei ole ilus teha...
Me võime teha teise inimese elu maapealseks põrguks, seda endale teadvustamata. Sest meie meelest tühine lauseke võib teise inimese hinge lüüa väga sügavad ja valusad haavad.
Kuidagimoodi elas see tüdruk selle kõik üle. Ja jäi terveks. Tema ettevõtlikkus on imetlusväärne ja ma loodan, et ta saab siin elus hästi hakkama. Kõige ja kõigi kiuste.
laupäev, 23. mai 2015
Kuidas minust sai usin ema...
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen kuldmagaja. Eriti hommikuti. No tee, mis tahad, silmaluugid on nagu kinni kleebitud ja nende lahtikiskumine on üks rist ja viletsus. Ema ütles vanasti ikka, et mina olevat nagu unest tehtud. Ema - see on mul varajane linnuke. Eriti veel nüüd, vanemas eas. Poiss kaebas, et vanaema juures ööbimine on kui kannatuste rada, sest vants ärkab hommikul kell viis ja hakkab uste krigisedes "ringi hiilima". Kord juhtus isegi niimoodi, et suures vaikselt tegutsemise tuhinas läks ta koridori kapist midagi võtma ja pillas otse poistetoa ukse taga paar potti kolinal maha... Meie kodus pärast küll kahtlustasime, et see oli tal meelega tehtud. Lihtsalt igav oli üksi ringi hiilida, kui poisid ometi külas olid. Mina ei lase ennast tavaliselt temast häirida, aga ta kohe oskab niimoodi asju ajada, et kauem kui kaheksani tema juures magada küll ei saa.
See-eest kodus magan mina viimse minutini ja vahel natuke kauemgi. Kord magasin tööpäeva hommikul poole kümneni. Kui tööle tormasin ja küsisin, miks keegi mulle ei helistanud, vastasid kolleegid rõõmsalt, et nad ju arvasidki, et küllap ma magan... (Aga võib-olla ma olin surnud? Ja keegi ei tunne isegi huvi? :D ). Poiss on aga aasta läbi igal argipäeva hommikul kell kuus üles tõusnud, et kooli minna. Mina magasin ja tema toimetas. Selleks, et ta saaks endale kohvi ise teha, ostsin kohvimasina, sest presskannuga ta teha ei viitsinud. Olen ikka ka helbeid või võileivakraami varunud, aga ta ei viitsi endale hommikul isegi mitte võikusid teha. Läheb näljasena kodust ära ja siis ostab kooliteelt saiakesi, mida mugida.
Ühes õhtuses vestluses heitis ta mulle ette, et sõbra ema teeb hommikuti pannkooke või praemuna või... nomisiganes, aga tema peab näljasena kodunt välja minema. Mina muidugi küsisin, et kus on kirjas, et mina pean hommikul enne kella kuut end üles ajama, et täismehele süüa teha, et kas pole käsi küljes, et endale kasvõi võileib meisterdada. Vastus oli lihtne. See olevat kirjas kusagil "Emade raamatus", et tuleb hommikul lapsi toita... No, ma salamisi otsustasin, et ajan järgmisel hommikul ennast aovalges üles ja keedan talle putru. Vaatan, kas sööb (salamisi lootsin, et ega ta hommikul kell kuus süüa ei taha) ja kui ei söö, siis jääb see esimeseks ja viimaseks korraks.
Mõeldud-tehtud. Ajasin ennast järgmisel hommikul kell 5.45 sängist püsti ja kõikusin kinnisilmi kööki. Kui järeltulev põlv kell kuus saabus, auras mannapuder kausis ja kohv oli ka valmis... Minu suureks meelhärmiks pistis ta kausitäie putru rõõmsalt nahka. Oli algul küll imestunud, et mis ma nii vara kolistan, aga paistis, et talle see meeldis, et teenindav personal hommikul aovalges juba toitlustamisega tegeleb. Proovisin paaril hommikul veel, et kas ikka sööb. Sööb küll. Ja nüüd oleks juba imelik öelda, et eksperiment on lõppenud, pöördume tagasi normaalse elukorralduse juurde. (Pealegi leidis spordiarst tal tillukese terviserikke, nii et korralik toitumine on tähtis).
Nõndasiis ärkan ma äripäeva hommikuti kell 5.45. Voodist välja roomates vannun, et kui puder valmis, keeran uuesti sängi ja magan veel tunnikese, aga tavaliselt läheb pliidi juures seistes see mõte üle. Kuna mul on tööleminekuni kaks tundi vaba aega, siis tegelen ma millegi kasulikuga. Kui ilma on, sõidan tunnikese jalgrattaga. Kui pole, siis näiteks imen (naabrite meelehärmiks) tolmu või pesen pesu või... Ja niimoodi ma hakkan vaikselt emastuma. Kell üheksa õhtul tuleb ilmvõitmata uni juba peale, aga laupäeva hommikul läks kell 5.30 uni ära ja ma vähkresin pool tundi voodis, enne kui õnnestus uuesti magama jääda. Mis liig, see liig! Puhkepäevad on magamiseks!
See-eest kodus magan mina viimse minutini ja vahel natuke kauemgi. Kord magasin tööpäeva hommikul poole kümneni. Kui tööle tormasin ja küsisin, miks keegi mulle ei helistanud, vastasid kolleegid rõõmsalt, et nad ju arvasidki, et küllap ma magan... (Aga võib-olla ma olin surnud? Ja keegi ei tunne isegi huvi? :D ). Poiss on aga aasta läbi igal argipäeva hommikul kell kuus üles tõusnud, et kooli minna. Mina magasin ja tema toimetas. Selleks, et ta saaks endale kohvi ise teha, ostsin kohvimasina, sest presskannuga ta teha ei viitsinud. Olen ikka ka helbeid või võileivakraami varunud, aga ta ei viitsi endale hommikul isegi mitte võikusid teha. Läheb näljasena kodust ära ja siis ostab kooliteelt saiakesi, mida mugida.
Ühes õhtuses vestluses heitis ta mulle ette, et sõbra ema teeb hommikuti pannkooke või praemuna või... nomisiganes, aga tema peab näljasena kodunt välja minema. Mina muidugi küsisin, et kus on kirjas, et mina pean hommikul enne kella kuut end üles ajama, et täismehele süüa teha, et kas pole käsi küljes, et endale kasvõi võileib meisterdada. Vastus oli lihtne. See olevat kirjas kusagil "Emade raamatus", et tuleb hommikul lapsi toita... No, ma salamisi otsustasin, et ajan järgmisel hommikul ennast aovalges üles ja keedan talle putru. Vaatan, kas sööb (salamisi lootsin, et ega ta hommikul kell kuus süüa ei taha) ja kui ei söö, siis jääb see esimeseks ja viimaseks korraks.
Mõeldud-tehtud. Ajasin ennast järgmisel hommikul kell 5.45 sängist püsti ja kõikusin kinnisilmi kööki. Kui järeltulev põlv kell kuus saabus, auras mannapuder kausis ja kohv oli ka valmis... Minu suureks meelhärmiks pistis ta kausitäie putru rõõmsalt nahka. Oli algul küll imestunud, et mis ma nii vara kolistan, aga paistis, et talle see meeldis, et teenindav personal hommikul aovalges juba toitlustamisega tegeleb. Proovisin paaril hommikul veel, et kas ikka sööb. Sööb küll. Ja nüüd oleks juba imelik öelda, et eksperiment on lõppenud, pöördume tagasi normaalse elukorralduse juurde. (Pealegi leidis spordiarst tal tillukese terviserikke, nii et korralik toitumine on tähtis).
Nõndasiis ärkan ma äripäeva hommikuti kell 5.45. Voodist välja roomates vannun, et kui puder valmis, keeran uuesti sängi ja magan veel tunnikese, aga tavaliselt läheb pliidi juures seistes see mõte üle. Kuna mul on tööleminekuni kaks tundi vaba aega, siis tegelen ma millegi kasulikuga. Kui ilma on, sõidan tunnikese jalgrattaga. Kui pole, siis näiteks imen (naabrite meelehärmiks) tolmu või pesen pesu või... Ja niimoodi ma hakkan vaikselt emastuma. Kell üheksa õhtul tuleb ilmvõitmata uni juba peale, aga laupäeva hommikul läks kell 5.30 uni ära ja ma vähkresin pool tundi voodis, enne kui õnnestus uuesti magama jääda. Mis liig, see liig! Puhkepäevad on magamiseks!
kolmapäev, 6. mai 2015
Mannavahuhooaeg
Kevad... Rabarberid. Elu on korraga nii lihtsaks muutunud. Keedad aga õhtul mannavahu olluse valmis, lased hommikul vahtu ja terveks päevaks toit olemas... Või vähemalt nii ma lootsin, kui eile hommikul terve potitäie mannavahtu valmis suristasin. Viis liitrit... Annab ikka vohmida. Oh, mind, sinisilmset naiivitari, küll... Kaugelt enne õhtut oli kogu laar otsas ja hakkas kostuma haledat halinat, et keeda aga uus. Nii hea olla hommikut alustada mannavahtu lürpides. Ega need rabarberid siis üleöö ka suureks ei sirgu. Keetsin väiksema potitäie sedapuhku... Kogemustest tean, et tuleb aga keeta ja keeta ja keeta, senikaua kui jääb seisma. Siis ei taheta rabarbereid enam nähagi enne kui millaski talvel.
Aga mannavahtu vahustades tuli mulle meelde imelik seik lapsepõlvest. Meil kodus oli mannavahu tegemine ikka suur töö. Mikserit meil ei olnud ja mudru tuli käsitsi vahtu kloppida. Valmiskeedetud mannavahu toore valati suurde silmapesukaussi, viidi välja jahtuma ja ss aeg-ajalt klopiti, kuni oli jahtunud ja vahus. Valmistoodang valati kaussidesse ning hüva kraami sai mitu päeva süüa.
Kord juhtusin ühe mängukaaslase poole minema ja nägema, kuidas ta potist mingit imelikku nätsket ollust ammutas ja sõi. Kui küsisin, et mis see on, vastas Maris, et tegemist olla mannavahuga. Aga vahust oli asi kaugel. Mannavaht oli jäetud vahustamata. Nii ma siis ütlesingi, et see ei ole ju vahus, mille peale Maris nipsakalt teatas, et eile oli vahus, täna on alla vajunud... Miks see seik mulle nii eredalt meelde on jäänud? Võib-olla seetõttu, et keegi valetas mulle rõõmsalt otse näkku, mina teadsin, et tema valetab, aga öelda ei julgenud...
Aga mannavahtu vahustades tuli mulle meelde imelik seik lapsepõlvest. Meil kodus oli mannavahu tegemine ikka suur töö. Mikserit meil ei olnud ja mudru tuli käsitsi vahtu kloppida. Valmiskeedetud mannavahu toore valati suurde silmapesukaussi, viidi välja jahtuma ja ss aeg-ajalt klopiti, kuni oli jahtunud ja vahus. Valmistoodang valati kaussidesse ning hüva kraami sai mitu päeva süüa.
Kord juhtusin ühe mängukaaslase poole minema ja nägema, kuidas ta potist mingit imelikku nätsket ollust ammutas ja sõi. Kui küsisin, et mis see on, vastas Maris, et tegemist olla mannavahuga. Aga vahust oli asi kaugel. Mannavaht oli jäetud vahustamata. Nii ma siis ütlesingi, et see ei ole ju vahus, mille peale Maris nipsakalt teatas, et eile oli vahus, täna on alla vajunud... Miks see seik mulle nii eredalt meelde on jäänud? Võib-olla seetõttu, et keegi valetas mulle rõõmsalt otse näkku, mina teadsin, et tema valetab, aga öelda ei julgenud...
kolmapäev, 29. aprill 2015
Kuidas minust sai tervislik tervisetädi.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et tehti suur kampaania südamenädala jaoks ja kuna meil oli nagunii plaanis üks jüriöö jooks korraldada, siis tehti otsus, et korraldame ka südamenädala - Sinu sammud loevad. Nädala raames oli meil siin kolm üritust. Kõndimine terviserajal, tervisliku toitumise loeng koos joogatunniga ja Jüriöö jooks. Ja mina, loll, aga entusiastlik, otsustasin osadel üritustel osaleda. Minu soov ei olnud mitte niivõrd sportida ja sportlike saavutustega uhkustada, kuivõrd lihtsalt massi mõttes osaleda. Minu meelest on päris jube, kui korraldatakse-organiseeritakse üritusi, aga osavõtjaid on lõpuks vähem kui korraldajaid...
ESIMENE PÄEV - TERVISEKÕND.
Buss viis spordibaasi ja tõi tagasi. Muidugi juhtus jälle nii, et mul oli seoses töökohustustega natuke pikem päev ja nii pidin ma enne kõndimist soojenduseks sörki laskma, et jõuaks kodus käia ja dressid selga ajada. Kõnni pikkus 5 kilomeetrit. Häh... Nohu. Iga kell ja suure hooga. Ainuke konks oli see, et meie terviserada ei ole mitte tasasel maal vaid käib järskudest nõlvadest üles-alla nagu tivoli ameerika mäed. Algus läks libedalt. Siis raskemalt. Vahepeal olid rajal veel looduslikud tõkked tormiga mahakukkunud puude näol. Tundsin, kuis nahk märjaks läheb... Viimast järsku tõusu võttes meenusid mulle need lugematud suusavõistlused, kus ma kooliajal käisin. See tunne, kuidas poolel tõusul hakkad mõtlema: enam ei jaksa, mitte sammukestki enam... Ja sisikond pressib kurku. Läbi häda sain ikka raja läbitud. Kuna raja lõpp oli kehvasti märgistatud, siis tuli pärast välja, et lõikasin lõpu ära.
Minu vaesed jalakesed kiskusid selle paksu kere vedamisest öösi krampi... Niisiis praktiseerisin üle hulga aja jälle vana tuttavat püstijalu-tukastamist. No, asi selge, jalad ei jaksa keret vedada, ilmselt olen ülekaalus.
TEINE PÄEV - LOENG TERVISLIKUST TOITUMISEST JA JOOGA.
Kuna esimese päeva kogemus oli näidanud, et osavõtjaid just hordide kaupa ei ole, siis otsustasin ikka osa võtta. Loeng oli tore, aga midagi eriti uut ja huvitavat ma küll kuulda ei saanud. No mida minusugune saia ja koogisööja seal üldse tegi, see jääbki arusaamatuks. Igatahes tuli mul selle loengu ja idude jutu peale jube isu üks suur ja rammus kook küpsetada. Loengu lõpuks tegime rohelise salati (ei midagi uut, enam-vähem samasugust olen ma pangede kaupa juba alates veebruarikuust näost sisse vohminud), lisaks veel puuviljad ja sõime ikka enne jooga algust kõhud kenasti rohtu täis. Jooga oli jooga ja kuna enne sai taimselt toitutud, hakkas tööle mäletsemisrefleks - et viskab aga silo suhu tagasi ja muudkui aga mälu ja mälu ja mälu...
Loengu tulemusel ostsin laupäeval linnast läätsesid ja miskeid kikerherneid ja ube ja... No pidid tervisele kasulikud olema. Kookosrasva ja oliivõliga olen juba enne sõber olnud.
KOLMAS PÄEV - JÜRIÖÖ JOOKS.
Olin raud-polt-kindel, et sellele üritusele mina enda tosse ei vii. Jooksmine on selline sport, mis mulle kohe üldse ei sobi. Sada meetrit ja juba olen siruli. Niisiis: plaani mingile 3 km jooksule ennast tapma minna (suitsiidiks on tunduvalt lihtsamaid ja ilusamaid mooduseid) mul tõepoolest ei olnud. Aga... Mis luges siin minu arvamus, kui kolleegid arvasid, et paneme aga võistkonna kokku ja muudkui aga läheme. Jube tuul oli, tahtis hambad suust ära viia, aga mina marssisin kangelaslikult keskusesse, et JOOKSMA minna. Tuul oli nii tugev, et tõrvikuid põlema panna ei saanudki. Osalejate survel muutsime marsruuti ka tunduvalt lühemaks ja inimsõbralikumaks. Ähh... Õnneks ei jooksnud me midagi. Kõndisime lõdva kõnniga kooli juurde ja tagasi. Täitsime ülesanded, mis anti paberil kaasa ja mida kooli juures korraldati. Saime võistkondlikult I koha. Hurraa!!!
Minu naabrinaine hakkas aga seepääle kõva häälega arutlema, et vaid meie kahekesi oleme kõigil kolmel päeval usinasti osalenud. Tänu sellele saime korraldaja poolt eripreemiaks valla vapiga kruusi ja võtmehoidja (ikka ise tuleb ennast kiita, siis kiidavad teised ka). Sõime avalikult tervislikku puuviljaampsu. Pärast toimus salajane afterparty śampuse, kartulikrõpsude ja muu ebatervisliku kraamiga.
Kokkuvõttes: oli päris tore ürituste sari. Osavõtjaid nappis muidugi. Igal päeval vaid kümmekond. Küllap osaliselt oli ka aeg halb - inimestel, kes kaugemal tööl käivad, on suht-koht keeruline äripäeva õhtul kella kuueks kusagile spordiüritusele jõuda. Aga arvan, et domineerivas enamuses olid ikkagi need, kellel puudus tahtmine tulla. Kahju.
ESIMENE PÄEV - TERVISEKÕND.
Buss viis spordibaasi ja tõi tagasi. Muidugi juhtus jälle nii, et mul oli seoses töökohustustega natuke pikem päev ja nii pidin ma enne kõndimist soojenduseks sörki laskma, et jõuaks kodus käia ja dressid selga ajada. Kõnni pikkus 5 kilomeetrit. Häh... Nohu. Iga kell ja suure hooga. Ainuke konks oli see, et meie terviserada ei ole mitte tasasel maal vaid käib järskudest nõlvadest üles-alla nagu tivoli ameerika mäed. Algus läks libedalt. Siis raskemalt. Vahepeal olid rajal veel looduslikud tõkked tormiga mahakukkunud puude näol. Tundsin, kuis nahk märjaks läheb... Viimast järsku tõusu võttes meenusid mulle need lugematud suusavõistlused, kus ma kooliajal käisin. See tunne, kuidas poolel tõusul hakkad mõtlema: enam ei jaksa, mitte sammukestki enam... Ja sisikond pressib kurku. Läbi häda sain ikka raja läbitud. Kuna raja lõpp oli kehvasti märgistatud, siis tuli pärast välja, et lõikasin lõpu ära.
Minu vaesed jalakesed kiskusid selle paksu kere vedamisest öösi krampi... Niisiis praktiseerisin üle hulga aja jälle vana tuttavat püstijalu-tukastamist. No, asi selge, jalad ei jaksa keret vedada, ilmselt olen ülekaalus.
TEINE PÄEV - LOENG TERVISLIKUST TOITUMISEST JA JOOGA.
Kuna esimese päeva kogemus oli näidanud, et osavõtjaid just hordide kaupa ei ole, siis otsustasin ikka osa võtta. Loeng oli tore, aga midagi eriti uut ja huvitavat ma küll kuulda ei saanud. No mida minusugune saia ja koogisööja seal üldse tegi, see jääbki arusaamatuks. Igatahes tuli mul selle loengu ja idude jutu peale jube isu üks suur ja rammus kook küpsetada. Loengu lõpuks tegime rohelise salati (ei midagi uut, enam-vähem samasugust olen ma pangede kaupa juba alates veebruarikuust näost sisse vohminud), lisaks veel puuviljad ja sõime ikka enne jooga algust kõhud kenasti rohtu täis. Jooga oli jooga ja kuna enne sai taimselt toitutud, hakkas tööle mäletsemisrefleks - et viskab aga silo suhu tagasi ja muudkui aga mälu ja mälu ja mälu...
Loengu tulemusel ostsin laupäeval linnast läätsesid ja miskeid kikerherneid ja ube ja... No pidid tervisele kasulikud olema. Kookosrasva ja oliivõliga olen juba enne sõber olnud.
KOLMAS PÄEV - JÜRIÖÖ JOOKS.
Olin raud-polt-kindel, et sellele üritusele mina enda tosse ei vii. Jooksmine on selline sport, mis mulle kohe üldse ei sobi. Sada meetrit ja juba olen siruli. Niisiis: plaani mingile 3 km jooksule ennast tapma minna (suitsiidiks on tunduvalt lihtsamaid ja ilusamaid mooduseid) mul tõepoolest ei olnud. Aga... Mis luges siin minu arvamus, kui kolleegid arvasid, et paneme aga võistkonna kokku ja muudkui aga läheme. Jube tuul oli, tahtis hambad suust ära viia, aga mina marssisin kangelaslikult keskusesse, et JOOKSMA minna. Tuul oli nii tugev, et tõrvikuid põlema panna ei saanudki. Osalejate survel muutsime marsruuti ka tunduvalt lühemaks ja inimsõbralikumaks. Ähh... Õnneks ei jooksnud me midagi. Kõndisime lõdva kõnniga kooli juurde ja tagasi. Täitsime ülesanded, mis anti paberil kaasa ja mida kooli juures korraldati. Saime võistkondlikult I koha. Hurraa!!!
Minu naabrinaine hakkas aga seepääle kõva häälega arutlema, et vaid meie kahekesi oleme kõigil kolmel päeval usinasti osalenud. Tänu sellele saime korraldaja poolt eripreemiaks valla vapiga kruusi ja võtmehoidja (ikka ise tuleb ennast kiita, siis kiidavad teised ka). Sõime avalikult tervislikku puuviljaampsu. Pärast toimus salajane afterparty śampuse, kartulikrõpsude ja muu ebatervisliku kraamiga.
Kokkuvõttes: oli päris tore ürituste sari. Osavõtjaid nappis muidugi. Igal päeval vaid kümmekond. Küllap osaliselt oli ka aeg halb - inimestel, kes kaugemal tööl käivad, on suht-koht keeruline äripäeva õhtul kella kuueks kusagile spordiüritusele jõuda. Aga arvan, et domineerivas enamuses olid ikkagi need, kellel puudus tahtmine tulla. Kahju.
esmaspäev, 20. aprill 2015
Miks ma ostsin endale uue läpaka?
Pärast seda, kui ma soetasin endale internetiühenduse, on arvuti muutunud mu elus väga tähtsaks asjanduseks. Varasemalt piirdus mu arvutikasutus arvete maksmise ja postkasti kontrollimisega. Koduse internetiga lisandusid fb ja foorum ja blogi. Filme vaatan ja raamtuid loen ka suuresti neti vahendusel. Eestikeelseid on vähe, aga õnneks on Jumal loonud idanaabrid. Ükskõik, mida ka otsid, see on seal olemas ja vastutulelikult vene keelde tõlgitud. Vene keel on ainus võõrkeel, mida ma valdan sellisel tasemel, et võin ka raamatuid lugeda. Niisiis on arvuti mulle väga tähtis jupstükk ja kui ta ühel hommikul enam lihtsalt tööle ei hakka, on häda ja õnnetus majas.
Mu eelmine läpakas oli venna vana. Aku tal ei pidanud, aga kui vooluvõrku oli ühendatud, siis toimis küll. No see laadija saba ei püsinud hästi taga ja selleks, et voolu sisse saada, pidi see olema laual kindlat fikseeritud asendis. Ja vahel juhtus, et tuli päris kaua sättida ja käivitada, enne kui läpakas hääle sisse võttis. Aga töötas ja mina olin rahul.
Kuni ühel kaunil mullusuvisel laupäevahommikul tuli mulle mõte, et võiks minna Rakveresse linnusesse. Otse loomulikult tuli ju linnusesse minekuks kaamera laadima panna, sest minu lapse arvates olen ma otsustanud Rakvere linna, iga viimse kui tänavakivini, üles jäädvustada, Tõmbasin telefonilaadija pikendusjuhtmest välja ja panin kaamera asemele. Kuna aega oli, mõtlesin, et vaatan, mis ilmas uudist. Aga va lutakas ei võtnud hääli sisse. Küll ma pusisin ja sättisin, aga mis tumm, see tumm. Poiss tuli ka appi; pusis ja sättis, aga ikka ei midagi. Kuna läpakas oli mõnda aega ka imelikult kriuksunud, siis oli mulle selge, et selle masinaga on kööga...
Linnuses oli tore. Polnud ammu käinud ja mõned asjad olid ümber tõstetud ja mõned juurde tehtud. Keskpäeval paugutati kahurit. Aga mina mõtlesin muudkui selle peale, et see arvutilutakas on katki. Tegin poisile ettepaneku, et läheme vaatame mõnest poest - äkki saame mõistliku hinna eest uue asja. Elu ilma arvutita tundus mulle nii kurb, nii kurb... Kammisime poed läbi ja Põhjakast leidsime ühe enam-vähem normaalse hinnaga läpaka. Surusin hambad risti ja ostsin ära.
Kodus hakkasin vana läpakat kokku pakkima, et uus asemele sättida. Kummardasin, et juhe pikendusjuhtmest välja tõmmata ja... Juhe ei olnudki vooluvõrku ühendatud. Aga telefoni laadija oli ühendatud küll, ehkki ma omateada selle hommikul välja tõmbasin, et kaamerat laadida. Oi, õudust! Panin arvutisaba seina, vajutasin nuppu ja... Isegi pusida ja sättida ei olnud vaja. Matsupill. Oi, ma olin vihane iseenda peale ja lapsele oli ka häbi tunnistada, et muti ikka nii lammas on, aga mis parata. Mitu päeva tuli mulle meelde igasugu paremaid ja vajalikumaid asju, mida ma oleksin saanud selle raha eest osta, mille ma nüüd arvuti peale ära raiskasin.
Loll pidi kirikus ka peksa saama.
Ahjaa... Eelmisel suvel ostsin uue tolmuimeja, sest vana ei imenud enam. Mürises hästi, aga sodi ei imenud... Eile selgus kurb tõsiasi (täiesti juhuslikult, tänu sellele, et boileri vahetuse juures tahtsin vana tolmuimeja toru kasutada äravoolu voolikuna) et see paganama toru oli keerukohapealt umbes... Lasin vee läbi ja imur nagu uus. Jumal tänatud, et ei jõudnud veel ära visata. Ja nüüd on mul kaks tolmuimejat...
Mu eelmine läpakas oli venna vana. Aku tal ei pidanud, aga kui vooluvõrku oli ühendatud, siis toimis küll. No see laadija saba ei püsinud hästi taga ja selleks, et voolu sisse saada, pidi see olema laual kindlat fikseeritud asendis. Ja vahel juhtus, et tuli päris kaua sättida ja käivitada, enne kui läpakas hääle sisse võttis. Aga töötas ja mina olin rahul.
Kuni ühel kaunil mullusuvisel laupäevahommikul tuli mulle mõte, et võiks minna Rakveresse linnusesse. Otse loomulikult tuli ju linnusesse minekuks kaamera laadima panna, sest minu lapse arvates olen ma otsustanud Rakvere linna, iga viimse kui tänavakivini, üles jäädvustada, Tõmbasin telefonilaadija pikendusjuhtmest välja ja panin kaamera asemele. Kuna aega oli, mõtlesin, et vaatan, mis ilmas uudist. Aga va lutakas ei võtnud hääli sisse. Küll ma pusisin ja sättisin, aga mis tumm, see tumm. Poiss tuli ka appi; pusis ja sättis, aga ikka ei midagi. Kuna läpakas oli mõnda aega ka imelikult kriuksunud, siis oli mulle selge, et selle masinaga on kööga...
Linnuses oli tore. Polnud ammu käinud ja mõned asjad olid ümber tõstetud ja mõned juurde tehtud. Keskpäeval paugutati kahurit. Aga mina mõtlesin muudkui selle peale, et see arvutilutakas on katki. Tegin poisile ettepaneku, et läheme vaatame mõnest poest - äkki saame mõistliku hinna eest uue asja. Elu ilma arvutita tundus mulle nii kurb, nii kurb... Kammisime poed läbi ja Põhjakast leidsime ühe enam-vähem normaalse hinnaga läpaka. Surusin hambad risti ja ostsin ära.
Kodus hakkasin vana läpakat kokku pakkima, et uus asemele sättida. Kummardasin, et juhe pikendusjuhtmest välja tõmmata ja... Juhe ei olnudki vooluvõrku ühendatud. Aga telefoni laadija oli ühendatud küll, ehkki ma omateada selle hommikul välja tõmbasin, et kaamerat laadida. Oi, õudust! Panin arvutisaba seina, vajutasin nuppu ja... Isegi pusida ja sättida ei olnud vaja. Matsupill. Oi, ma olin vihane iseenda peale ja lapsele oli ka häbi tunnistada, et muti ikka nii lammas on, aga mis parata. Mitu päeva tuli mulle meelde igasugu paremaid ja vajalikumaid asju, mida ma oleksin saanud selle raha eest osta, mille ma nüüd arvuti peale ära raiskasin.
Loll pidi kirikus ka peksa saama.
Ahjaa... Eelmisel suvel ostsin uue tolmuimeja, sest vana ei imenud enam. Mürises hästi, aga sodi ei imenud... Eile selgus kurb tõsiasi (täiesti juhuslikult, tänu sellele, et boileri vahetuse juures tahtsin vana tolmuimeja toru kasutada äravoolu voolikuna) et see paganama toru oli keerukohapealt umbes... Lasin vee läbi ja imur nagu uus. Jumal tänatud, et ei jõudnud veel ära visata. Ja nüüd on mul kaks tolmuimejat...
teisipäev, 14. aprill 2015
Kuidas ma sain kahtlustuse nutitelefoni parandamises garantiiajal, koduste vahenditega...
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et laps tõmbas mu haledalt lohku. Nimelt rääkis ta nukra näoga, KUIVÕRD aegunud on tema 1,5 aastat vana nutikas ja KUIVÄGA oleks tal uut nutikat vaja. Läksime ss Elisa esindusse, ta valis ühe hirmkalli mudeli välja, ja mina, hellake nagu ma olen, lasin ennast ära rääkida ja ostsin talle uue telefoni. Ei, mitte ei ostnud, vaid kõigepealt maksin vana telefoni järelmaksu ära ja ss võtsin kohe uue maksule. Kõigepealt arvasin ma, et otstarbekas oleks vana telefon maha müüa, aga laps keelitas ja meelitas mind moodu mutiks hakkama ja nii ma siis selle telefoni endale jätsingi, olles paugupealt nutikas tädi. Isegi väga nutikas, sest kodus selgus, et mul on nüüd ikka üks päris vinge telefon. Imestasin, et pidi ju igavesti aegunud kolu olema ja korraldasin tubli ristküsitluse, mille tulemusena sain teada, et tegelikult oli minu lapsel kooli vingeim telefon, ainult, et sellele ei pidavat miskeid uusi rakendusi tulema (või midagi sellist mulle räägiti). No igatahes selleks ajaks, kui telefon minu omaks sai, oli ta juba kaks korda remondis käinud. Saaga algas siis, kui telefon enam laadijat taha ei võtnud. Proovisime küll omi, küll laenatuid, aga tulem oli null. Viisin remonti ja tagasi sain teatega, et kõik on korras, lihtsalt ise olen loll. No vaadati ka laadija üle ja öeldi, et hoopis laadija on katki, tuleb uus muretseda. Ainuke viga olevat see, et see mudel tunnistab ainult originaallaadijat. No ütlesin, et okei siis, müüge mulle see originaallaadija. Sain vastuse, et neil ei ole... No tõesti. Kõrvaltkuudist sain miski teise laadija, sest need poisid arvasid, et see originaali jutt on jama. Igatahes hakkas telefon kodus tööle. Kuu aja pärast jälle kööga. Mina jälle remonti telefoniga. Kena teenindajanäitsik teatab mulle, et ei tohi lasta akul nii tühjaks saada, et sellep, telefon ei laegi... No ma ei saa aru, kuidas on võimalik laadida akut, kui telefon laadijat taha ei võta? Keeldusin lahkumast, enne kui nad ei ole oma laadijaga kontrollinud, et kas viga on jälle minu peas või ikka tõesti telefonis. Ootasin veerand tundi ja siis selgus, et telefonis. Võeti remonti. Sain kahe nädala pärast kätte ja kodus hakkas poiss sim-kaarti sisse panema ning ütles mulle, et telefoni seest on kaks kruvi puudu. Aga mina, VANA LOLL, ei pööranud sellele tähelepanu. Telefon töötas ja kõik oli ju ok. Umbes nädala pärast toimus siis telefoni pidulik üleminek vanalt omanikult uuele... See uus omanik, minu isikus, oli algul ikka väga loll, ikka tõsiselt loll kohe. Nimelt näitas poiss siuh-säuh mulle, et mida teha saab, aga kahjuks unustas näitamata, kuidas telefoni vastu võtta ja kuidas helistada. Läksin mina järgmisel päeval tööle, uus uhke telefon sumadanis... Äkki telefon kukub pinisema. Võtan ja vaatan: roheline telefon ekraanil. Küll mina toksisin ja vajutasin seda telefoni, aga midagi ei juhtunud... (No see vana anekdoot, kus tśuktśi vastu telefoni koputab ja räägib, et tśuktśi tooźe kuśat hotśet, tuli meelde). Kaapisin lõuna ajal koju ja sain lapse käest teada, et mitte koputada ega vajutada ei tule vaid tõmmata. Ühtlasi sain teada ka selle, kuis helistada. Ja ega mul ju millekski enamaks telefoni tarvis ei olegi kui helistamiseks. No äratuseks ka, sest äratuskella pole mul enam juba ammu. Laps siis pani helisema ja õpetas, kuis kinni panna. Kõik oli kena kuni pühapäevahommikuni. Äratus hakkas piiksuma, aga mina kogemata liigutasin telefoni ja see koht, kuhu ma teoorias oleksin pidanud vajutama, libises ekraanilt minema... Küll ma keerasin ja raputasin, aga tagasi enam ei tulnud. Aga telefon muudkui äratas ja äratas. Panin padja alla, aga ei aidanud. No ss plaanisin juba külmkappi pista, et las ajab seal hiired üles. Aga seda plaani ma ei jõudnud teoks teha, sest ilmus unine ja vihane järeltulev põlvkond... Kahmas telefoni ja pani äratuse kinni.
Niisiis olin ma üle kivide ja kändude moodsalt nutikas muti. Kuni päevani, mil telefon jälle laadima ei hakanud. Võtsin ette teekonna Elisa esindusse ja sain suure surmaga telefoni remonti saadetud. Umbes kaks nädalat hiljem sain teate, et telefon on tagasi. Läksin kohale ja siis... Siis loeti ette otsus: kuna mina olen telefoni ISE lahti võtnud, kruvid ära kaotanud ja mehhaaniliselt vigastanud, siis garantii ei kehti. Teadasaamise eest tuli maksta 8 eurot sentidega. Algul kaotasin ma kõnevõime, aga kui see tagasi tuli, siis... No elus esimest korda sõimasin mina klienditeenindaja läbi. Küsisin, et kas nad kujutavad ette, et mina, kes ma ei oska selle telefoniga peale helistamise mitte midagi teha, võtsin garantiiajal kätte ja hakkasin ise kodus telefoni parandama. Et kas nad peavad mind mingiks lollakaks või jne... jne... Kuni klienditeenindaja hakkas piiksuma, et tema pole õige inimene, keda sõimata. Ma sain aru küll, aga käskisin siis tuua mulle kohale see jopski, kes mu telefoni eelmine kord ära lõhkus ja kui seda idiooti tal mulle anda ei ole, siis kuulaku aga ära mis mul öelda on ja eks andku siis hiljem edasi... Kurat! Kui ma ära hakkasin minema soovis teenindaja mulle veel HEAD päeva. Ma arvan, et ma saatsin ta p.... . Läksin koju ja hakkasin labidat otsima, sest ma nii tahtsin kaevata ja kaevata ja kaevata, aga siis lõi pähe, et kaevata pole mõtet, sest ma ei saa kuidagi tõestada, et just mina ise ei ole oma telefoni laiali koukinud ja ära lõhkunud. Niisiis otsisin oma klahvidega telefoni taas lagedale ja hakkasin tavaliseks mutiks.
Mõne aja eest avastas poiss, et võiks muti nutika ikkagi parandusse viia. Seda ta ka tegi. No läks jutuga, et akulaadija pesa on katki. Remondimees vaatas ja arvas, et ei ole katki, aga ta võib ju selle ära vahetada kui klient nõuab. Maksma läks see lõbu 25 eurot. Laps tuli nutilutakaga koju - ikka ei midagi, tumm mis tumm. Ma käskisin tagasi minna, aga tema ikka unustas ja unustas. Lõpuks leidis netist, et selle telefonimudeli probleemiks võib olla ka aku. Ostsime siis uue ja kae imet - tööle hakkas. Tegelikult naljakas: remondimees vahetas laadija pesa ära, aga seda ei kontrollinud, kas telefon töötab või mis tal veel võib viga olla... Võib-olla oli kogu aeg viga akus? Lihtsalt mina arvasin, et akulaadija pesas... Niisiis tuli välja, et lõpuks me remontisime ikkagi ise ja koduste vahenditega selle telefoni ära. Ja minust sai jälle nuti-muti... No mitte küll eriti nutikas muti, sest ühel päeval tundus mulle, et aku saab koleruttu tühjaks. Laps vaatas asja üle ja küsis, et mis põhjusel on mul GPS sisse lülitatud... Et kas muidu ei oska tööle minna või? No mul põld aimugi, et see sisse lülitatud on... Ja siis selgus ka aku tühjenemise saladus. Ma nimelt olin akut laadinud uuel meetodil: saba oli telefoni taga küll, aga saba teine ots ei olnud mitte pistikus vaid seal kõrval maas... No see ei ole mul ju esimene kord sedalaadset tempu teha.
Ohhh... Ma igatsen taga oma NOKIA 5110 (see on mul täitsa alles ja töökorras, ainult natuke logiseb), aga ei taha lapsele sellise retrotelefoniga häbi teha, kui peaks juhtuma, et avalikus kohas helistab keegi.
Niisiis olin ma üle kivide ja kändude moodsalt nutikas muti. Kuni päevani, mil telefon jälle laadima ei hakanud. Võtsin ette teekonna Elisa esindusse ja sain suure surmaga telefoni remonti saadetud. Umbes kaks nädalat hiljem sain teate, et telefon on tagasi. Läksin kohale ja siis... Siis loeti ette otsus: kuna mina olen telefoni ISE lahti võtnud, kruvid ära kaotanud ja mehhaaniliselt vigastanud, siis garantii ei kehti. Teadasaamise eest tuli maksta 8 eurot sentidega. Algul kaotasin ma kõnevõime, aga kui see tagasi tuli, siis... No elus esimest korda sõimasin mina klienditeenindaja läbi. Küsisin, et kas nad kujutavad ette, et mina, kes ma ei oska selle telefoniga peale helistamise mitte midagi teha, võtsin garantiiajal kätte ja hakkasin ise kodus telefoni parandama. Et kas nad peavad mind mingiks lollakaks või jne... jne... Kuni klienditeenindaja hakkas piiksuma, et tema pole õige inimene, keda sõimata. Ma sain aru küll, aga käskisin siis tuua mulle kohale see jopski, kes mu telefoni eelmine kord ära lõhkus ja kui seda idiooti tal mulle anda ei ole, siis kuulaku aga ära mis mul öelda on ja eks andku siis hiljem edasi... Kurat! Kui ma ära hakkasin minema soovis teenindaja mulle veel HEAD päeva. Ma arvan, et ma saatsin ta p.... . Läksin koju ja hakkasin labidat otsima, sest ma nii tahtsin kaevata ja kaevata ja kaevata, aga siis lõi pähe, et kaevata pole mõtet, sest ma ei saa kuidagi tõestada, et just mina ise ei ole oma telefoni laiali koukinud ja ära lõhkunud. Niisiis otsisin oma klahvidega telefoni taas lagedale ja hakkasin tavaliseks mutiks.
Mõne aja eest avastas poiss, et võiks muti nutika ikkagi parandusse viia. Seda ta ka tegi. No läks jutuga, et akulaadija pesa on katki. Remondimees vaatas ja arvas, et ei ole katki, aga ta võib ju selle ära vahetada kui klient nõuab. Maksma läks see lõbu 25 eurot. Laps tuli nutilutakaga koju - ikka ei midagi, tumm mis tumm. Ma käskisin tagasi minna, aga tema ikka unustas ja unustas. Lõpuks leidis netist, et selle telefonimudeli probleemiks võib olla ka aku. Ostsime siis uue ja kae imet - tööle hakkas. Tegelikult naljakas: remondimees vahetas laadija pesa ära, aga seda ei kontrollinud, kas telefon töötab või mis tal veel võib viga olla... Võib-olla oli kogu aeg viga akus? Lihtsalt mina arvasin, et akulaadija pesas... Niisiis tuli välja, et lõpuks me remontisime ikkagi ise ja koduste vahenditega selle telefoni ära. Ja minust sai jälle nuti-muti... No mitte küll eriti nutikas muti, sest ühel päeval tundus mulle, et aku saab koleruttu tühjaks. Laps vaatas asja üle ja küsis, et mis põhjusel on mul GPS sisse lülitatud... Et kas muidu ei oska tööle minna või? No mul põld aimugi, et see sisse lülitatud on... Ja siis selgus ka aku tühjenemise saladus. Ma nimelt olin akut laadinud uuel meetodil: saba oli telefoni taga küll, aga saba teine ots ei olnud mitte pistikus vaid seal kõrval maas... No see ei ole mul ju esimene kord sedalaadset tempu teha.
Ohhh... Ma igatsen taga oma NOKIA 5110 (see on mul täitsa alles ja töökorras, ainult natuke logiseb), aga ei taha lapsele sellise retrotelefoniga häbi teha, kui peaks juhtuma, et avalikus kohas helistab keegi.
reede, 10. aprill 2015
Mõtted keerlevad lakkamata...
Mõtteid on väga keeruline välja lülitada. Võid ju mõelda, et ma ei mõtle mitte millelegi ja siis kogu aeg muudkui aga mõtledki sellele, kuidas Sa mittemillelegi ei mõtle.Enamasti on mõtted suunatud ja juhitud, aga vahel uitavad isetahtsi ja siis leiad end mõtlemast hoopis imelikest asjadest.
Tulin täna koju. Mööda rada, mida ma aastakümneid mitu korda päevas tallan ja leidsin end korraga mõtlemast sellele, et see, kus ma kõnnin, on endine mõisamaa. Huvitav, kes küll ja mis asjus võis kõndida siin nii umbes kahesaja aasta eest. Kelle vanad jäljed lähevad minu ees. Kes olid need inimesed? Mida nad mõtlesid? Millest unistasid? Eksole imelik... Olen ka varem endal selliseid hoogusid tabanud. Kõnnin mööda teed, kus olen lastega sadu kordi jalutanud ja taban end korraga mõttelt, et teeäärsed sirelid ja pisut kõrgem koht, tähistavad ilmselt vana majakohta. Seal on kunagi elanud inimesed. On armastanud, naernud, muret tundnud, tööd teinud.lapsi kasvatanud... Selles majas, mida ammu enam olemas ei ole, on sünnitud ja surdud... Või metsas seenel olles leiad end kujutlemas, kuidas siin sõja ajal võisid kõndida-varjuda sõdurid. Mehed võitlesid ja surid siin kusagil, pommid lõhkesid (selle tunnistuseks on vanad pommiaugud), püssid paukusid...
Tähistaevast vaadates tuleb ka pähe, et neidsamu tähti on vaadanud-näinud kõik need, kes olid enne mind. Millest nad mõtlesid taevast vaadates? Minu vanaisa noorelt surnud õde... Kas vaatas ta tähistaevast ja unistas tulevikust? Milline ta oli? Kuidas kõlas tema hääl? Kuidas ta naeris? Kas jõudis ta oma lühikese elu jooksul armuda ja armastust tunda? Kuipalju vastamata küsimusi, mis vastamata jäävadki...
Hiljaaegu Vabadussõjas langenute nimekirju vaadates, leidsin sealt ühe oma suguvõsa nimega mehe, kes Mõdriku mõisapargis langenud oli. Elukoht klappis. Genis sugupuud uurides viisin otsad kokku. Polnud õrna aimugi, et mu veresugulased Vabadussõjas sõdisid ja langesid. Vot nii vähe me tegelikult oma suguvõsast teamegi... Aga nad kõik olid ju kunagi olemas. Olid olemas oma mõtete ja tunnete, tööde ja tegemistega. Ja see on tähtis.
Tulin täna koju. Mööda rada, mida ma aastakümneid mitu korda päevas tallan ja leidsin end korraga mõtlemast sellele, et see, kus ma kõnnin, on endine mõisamaa. Huvitav, kes küll ja mis asjus võis kõndida siin nii umbes kahesaja aasta eest. Kelle vanad jäljed lähevad minu ees. Kes olid need inimesed? Mida nad mõtlesid? Millest unistasid? Eksole imelik... Olen ka varem endal selliseid hoogusid tabanud. Kõnnin mööda teed, kus olen lastega sadu kordi jalutanud ja taban end korraga mõttelt, et teeäärsed sirelid ja pisut kõrgem koht, tähistavad ilmselt vana majakohta. Seal on kunagi elanud inimesed. On armastanud, naernud, muret tundnud, tööd teinud.lapsi kasvatanud... Selles majas, mida ammu enam olemas ei ole, on sünnitud ja surdud... Või metsas seenel olles leiad end kujutlemas, kuidas siin sõja ajal võisid kõndida-varjuda sõdurid. Mehed võitlesid ja surid siin kusagil, pommid lõhkesid (selle tunnistuseks on vanad pommiaugud), püssid paukusid...
Tähistaevast vaadates tuleb ka pähe, et neidsamu tähti on vaadanud-näinud kõik need, kes olid enne mind. Millest nad mõtlesid taevast vaadates? Minu vanaisa noorelt surnud õde... Kas vaatas ta tähistaevast ja unistas tulevikust? Milline ta oli? Kuidas kõlas tema hääl? Kuidas ta naeris? Kas jõudis ta oma lühikese elu jooksul armuda ja armastust tunda? Kuipalju vastamata küsimusi, mis vastamata jäävadki...
Hiljaaegu Vabadussõjas langenute nimekirju vaadates, leidsin sealt ühe oma suguvõsa nimega mehe, kes Mõdriku mõisapargis langenud oli. Elukoht klappis. Genis sugupuud uurides viisin otsad kokku. Polnud õrna aimugi, et mu veresugulased Vabadussõjas sõdisid ja langesid. Vot nii vähe me tegelikult oma suguvõsast teamegi... Aga nad kõik olid ju kunagi olemas. Olid olemas oma mõtete ja tunnete, tööde ja tegemistega. Ja see on tähtis.
Tagasivaade
Vaatasin oma blogi esimest postitust, kus ma avaldasin lootust, et ma olen nii tore ja usin inimene, et hakkan ikka tihtipeale midagi üles kirjutama, aga... Aastane intervall ei ole vist just "tihti". No mina ei tea, ma loodan ju kogu aeg, et hakkan viksiks ja paremaks ja usinamaks ja toredamaks ja heaks, aga lõpuks kukub välja just nii nagu alati. Mu füüsikaõpetaja ohkas raskelt, andes mulle tagasi tühja paberilehe, millel oleks pidanud olema parandatud tunnikontroll ja lausus rahuliku häälel: "Te olete tark inimene, aga laisk nagu lohemadu... ". No kesse hakkab õpetajaga vaidlema? Olengi selline laisk lohemadu. Ikka kirjutan "homme", aga kui üles ärkan, siis ei ole kunagi homme, alati on täna. Seetõttu mul selle kirjutamisega on ka just nii nagu on. Vahel kohe ei viitsi aastakese midagi kriblada, vahel tuleb kolmel päeval järjest mõni mõte pähe.
Aga kirjutan ma ju ikkagi vaid oma lõbuks ja vbl. seepärast, et kunagi sugulastele talletada (no et lapselapsed näeksid jne...).
Nii et tegelikult on aastane vahe kirjutamises täitsa ok.
Inimene peab ju oma laiskusele mingi ettekäände leidma...
Aga kirjutan ma ju ikkagi vaid oma lõbuks ja vbl. seepärast, et kunagi sugulastele talletada (no et lapselapsed näeksid jne...).
Nii et tegelikult on aastane vahe kirjutamises täitsa ok.
Inimene peab ju oma laiskusele mingi ettekäände leidma...
teisipäev, 7. aprill 2015
Mullipuhujad
Täna tuli kohvitoas juhuslikult jutuks, et tänapäeval on lihtne elatist teenida. Müüd õhku ja asi tahe. Igasugu śarlatane on kõik nurgatagused paksult täis. Iga mure, haiguse ja probleemi vastu saad abi. Kes kanaldab, kes korrastab kaugjuhtimise teel energiaid, kes viib läbi ükssarviku meditatsioone, kes teeb kurat-teab-mida. Ja kõige selle eest Sa mingit maksu maksma ei pea. Pead tegema pangakontodele "kingitusi" või "annetusi" - ikka oma südametunnistuse järgi etteantud hinnakirja alusel. Aga reklaamivad needsamused end sotsiaalmeedias kui "valgustöötajad" või veel mõne peenema nimega. No kui on juba töötajad, siis on ka töö ja töötasu. Töötasu aga on meie riigis teatavasti maksustatav tulu. Aga noh, nemad ju töötasu ei saa. Kingitused ja annetused ei ole maksustatav tulu. Nii et Eesti riigis on grupp elanikke, kes osutavad igapäevaselt teenust, mille eest kasseerivad tulu puhaskasumina... Hmm... Ja siis peavad nad endid ise nii paganama headeks ja puhastunuteks inimesteks. Minu mätta otsast vaadatuna aga harilikud maksupetturid või siis kurjategijad.
Ühe nn. "valgustöötaja" fb-lehelt leidsin, et me oleme kooliõed. Enam-vähem samal ajal koolipinki nühkinud. Nüüd on tema ametiks "valgustöötaja". No minu teada meil selliseid ametimehi küll ei õpetatud. Juriste, raamatupidajaid õpetati, aga valgustöötamise eriala küll ei olnud.
Mõned aastat tagasi pahandas Rakveres tegutsev ja siis ennast Hinge Valgusena eksponeeriv śarlatan oma fb-lehel, et inimesed jätavad oma annetused tegemata. Ühesõnaga saatis meeldetuletuse maksmata arvest. Südantlõhestav postitus rääkis sellest, et tema töö on tehtud, energia raisatud, aga vastutustundetud kliendid jätavad tasu maksmata. Ometi ei anta temale kusagilt midagi niisama. Poest saab süüa ikka reaalse raha eest. No mõni inimene siis avaldas ka arvamust, et kui maksta saab südametunnistuse järgi, siis võin ma ju hinnata, kas "kanaldamine" mulle ikka tegelikult ka abiks oli ja just selle järgi maksta. Kui aga teenus maksab teatud hulga raha, ss tuleb ka hinnakiri kehtestada. Selle peale kadus postitus üsna ruttu ära. Mingil ajal oli siis võimalik teenuse hinnakirjaga ka tutvuda, aga... No ma ei tea, mis edasi sai, sest huvi mul sellise jura vastu puudub. Ah-jaa, selle "Valguse" mees oli ka valgustöötaja - seadis kaugjuhtimise teel Su energiad korda. Nii et suisa perebisness.
Siis korraldatakse mingeid rituaalseid grupimeditatsioone. Tasulised, niipalju kui ma aru saan. Sa saad täielikult sellest üritusest osa vaid siis, kui oled teinud eelneva "annetuse" ja siis istud, pangaväljavõte tõenduseks hammaste vahel, ja mediteerid.... Korraldatakse ekskursioone kadunud aegadesse, kadunud tsivilisatsioonidesse. Näiteks reis Atlantisesse. Tuusiku maksumus - südametunnistuse järgi.
Ja inimesed maksavad ja usuvad. Kõige kurvem on asja juures see, et pahatihti otsivad sellist alternatiivset abi just need inimesed, kes on omadega kuidagiviisi puntrasse jäänud, kellel on probleemid ja kes loodavad nendele leevendust leida. Petised aga lihtsalt võtavad neilt niigi lootusetus olukorras inimestelt veel nende viimasegi raha ära... Vastik.
Miks siis inimesed ikkagi maksavad? Seepärast, et inimesed usuvad - kõik, mille eest on makstud, peab aitama. Kui mina ajaksin endale mingi hõlsti selga ja hakkaksin tasuta kanaldamisteenust pakkuma, siis ei tahaks seda keegi. Mis tasuta, see kasutu.
Ühe nn. "valgustöötaja" fb-lehelt leidsin, et me oleme kooliõed. Enam-vähem samal ajal koolipinki nühkinud. Nüüd on tema ametiks "valgustöötaja". No minu teada meil selliseid ametimehi küll ei õpetatud. Juriste, raamatupidajaid õpetati, aga valgustöötamise eriala küll ei olnud.
Mõned aastat tagasi pahandas Rakveres tegutsev ja siis ennast Hinge Valgusena eksponeeriv śarlatan oma fb-lehel, et inimesed jätavad oma annetused tegemata. Ühesõnaga saatis meeldetuletuse maksmata arvest. Südantlõhestav postitus rääkis sellest, et tema töö on tehtud, energia raisatud, aga vastutustundetud kliendid jätavad tasu maksmata. Ometi ei anta temale kusagilt midagi niisama. Poest saab süüa ikka reaalse raha eest. No mõni inimene siis avaldas ka arvamust, et kui maksta saab südametunnistuse järgi, siis võin ma ju hinnata, kas "kanaldamine" mulle ikka tegelikult ka abiks oli ja just selle järgi maksta. Kui aga teenus maksab teatud hulga raha, ss tuleb ka hinnakiri kehtestada. Selle peale kadus postitus üsna ruttu ära. Mingil ajal oli siis võimalik teenuse hinnakirjaga ka tutvuda, aga... No ma ei tea, mis edasi sai, sest huvi mul sellise jura vastu puudub. Ah-jaa, selle "Valguse" mees oli ka valgustöötaja - seadis kaugjuhtimise teel Su energiad korda. Nii et suisa perebisness.
Siis korraldatakse mingeid rituaalseid grupimeditatsioone. Tasulised, niipalju kui ma aru saan. Sa saad täielikult sellest üritusest osa vaid siis, kui oled teinud eelneva "annetuse" ja siis istud, pangaväljavõte tõenduseks hammaste vahel, ja mediteerid.... Korraldatakse ekskursioone kadunud aegadesse, kadunud tsivilisatsioonidesse. Näiteks reis Atlantisesse. Tuusiku maksumus - südametunnistuse järgi.
Ja inimesed maksavad ja usuvad. Kõige kurvem on asja juures see, et pahatihti otsivad sellist alternatiivset abi just need inimesed, kes on omadega kuidagiviisi puntrasse jäänud, kellel on probleemid ja kes loodavad nendele leevendust leida. Petised aga lihtsalt võtavad neilt niigi lootusetus olukorras inimestelt veel nende viimasegi raha ära... Vastik.
Miks siis inimesed ikkagi maksavad? Seepärast, et inimesed usuvad - kõik, mille eest on makstud, peab aitama. Kui mina ajaksin endale mingi hõlsti selga ja hakkaksin tasuta kanaldamisteenust pakkuma, siis ei tahaks seda keegi. Mis tasuta, see kasutu.
pühapäev, 5. aprill 2015
Koristamine on saatanast...
Või umbes nii arvab minu laps. Miks muidu teatab ta mulle järjepidevalt, et pole vaja, mis asja Sa terroriseerid naabreid oma tolmuimejaga, mine tee midagi kasulikku - istu arvutis või midagi... Nojah ja nüüd ma siis lugesin, et täna ei tohigi koristada (täitsa vanarahva uskumus kohe). Hurraa! Las siis olla! Teen midagi kasulikku kohe: istun näiteks arvutis. :D
Hommikul tegelesin munavärvimisega. Ostsin valgeid mune, et need siis kodus sibulakoortega pruuniks värvida. No samahästi oleks ju võinud pruune mune osta, aga kus sa sellega. Kõikpuha värvimise rõõm oleks ära jäänud.
Niisiis pole ma pea aasta aega mitte kui midagi kribanud. Pole aega olnud. Pole tahtmist olnud... No lihtsalt pole vaimu pääle tulnud. (Loll on see, kes vabandust ei leia.) Selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Kõige olulisem vast see, et lõpetasime (ema ja laps on üks) üle kivide ja kändude selle põhikooli ikka ära. Ja astusime ametikooli ametit õppima. Pidasin sügisel innustava loengu teemal :"See on uus algus, see on Sinu võimalus ennast tõestada.". Imelikul kombel tundub, et sellest oli kasu. Kui kooli sisseelamise vaevad mööda said, hakkas asi edenema. Kuna õpetajatel puudub eelarvamus "et ah, mis temast ikka tahta", siis suhtuvad nad lastesse just täpselt nii nagu paistab. Ja tänastele õpetajatele paistab, et minu poiss on vastutus- ja kohusetundlik. Käib korralikult koolis, õppevõlgnevusi ja puudumisi ei ole, isegi kahtesid jooksvates hinnetes mitte. Õpetajatele tundub, et ta on tubli ja ta on ka ise sellesse uskuma hakanud. Kuna trennid neelavad suurema osa vabast ajast, siis on poiss seadnud endale eesmärgiks maksimaalselt koolis käia ja maksimaalselt tundide ajal oma asjad ära teha, sest järelvastamiseks ei ole lihtsalt aega. Ja pingutusi on krooninud ka edu. Esimese semestri järel hakkas stipendiumi saama. Ja juba heietab mõtteid kooli lõpus riigieksamite tegemiseks, et tagada endale võimalus edasiõppimiseks. Ausalt, tänase päeva seisuga hakkan ma uskuma, et kõik on võimalik. Tundub, et ta on endale mingid eesmärgid püstitanud ja pürgib nende poole. Ise ka imestan, et mul on õnnestunud niivõrd arukas inimlaps üles kasvatada. Väärtushinnangud tunduvad paigas olema. Puhas rõõm. Kõik see 9 aastat olin ma madalam kui muru. Koolis oma lapse kohta ma enamasti head sõna ei kuulnud. Tavaliselt istusime ikka kusagil häbipostis, kui lapse hindeid ja käitumist arutati. Ja nüüd siis totaalne muutumine. Vot nii tähtis on see, kuidas Sinusse suhtutakse. Põhikoolis ei oodatud temalt enamat ja ta ei tahtnudki parem või edukam olla. Praegu oodatakse temal rohkem ja ta pingutab, et olla tubli. Ja mina olen oma lapse üle väga uhke. Ja see, et ma saan uhke olla, see on üks ütlemata hea tunne.
Vot siis, millised mõtted tulid pähe tänu sellele, et koristamine on täiesti out tegevus...
Hommikul tegelesin munavärvimisega. Ostsin valgeid mune, et need siis kodus sibulakoortega pruuniks värvida. No samahästi oleks ju võinud pruune mune osta, aga kus sa sellega. Kõikpuha värvimise rõõm oleks ära jäänud.
Niisiis pole ma pea aasta aega mitte kui midagi kribanud. Pole aega olnud. Pole tahtmist olnud... No lihtsalt pole vaimu pääle tulnud. (Loll on see, kes vabandust ei leia.) Selle aja jooksul on nii mõndagi juhtunud. Kõige olulisem vast see, et lõpetasime (ema ja laps on üks) üle kivide ja kändude selle põhikooli ikka ära. Ja astusime ametikooli ametit õppima. Pidasin sügisel innustava loengu teemal :"See on uus algus, see on Sinu võimalus ennast tõestada.". Imelikul kombel tundub, et sellest oli kasu. Kui kooli sisseelamise vaevad mööda said, hakkas asi edenema. Kuna õpetajatel puudub eelarvamus "et ah, mis temast ikka tahta", siis suhtuvad nad lastesse just täpselt nii nagu paistab. Ja tänastele õpetajatele paistab, et minu poiss on vastutus- ja kohusetundlik. Käib korralikult koolis, õppevõlgnevusi ja puudumisi ei ole, isegi kahtesid jooksvates hinnetes mitte. Õpetajatele tundub, et ta on tubli ja ta on ka ise sellesse uskuma hakanud. Kuna trennid neelavad suurema osa vabast ajast, siis on poiss seadnud endale eesmärgiks maksimaalselt koolis käia ja maksimaalselt tundide ajal oma asjad ära teha, sest järelvastamiseks ei ole lihtsalt aega. Ja pingutusi on krooninud ka edu. Esimese semestri järel hakkas stipendiumi saama. Ja juba heietab mõtteid kooli lõpus riigieksamite tegemiseks, et tagada endale võimalus edasiõppimiseks. Ausalt, tänase päeva seisuga hakkan ma uskuma, et kõik on võimalik. Tundub, et ta on endale mingid eesmärgid püstitanud ja pürgib nende poole. Ise ka imestan, et mul on õnnestunud niivõrd arukas inimlaps üles kasvatada. Väärtushinnangud tunduvad paigas olema. Puhas rõõm. Kõik see 9 aastat olin ma madalam kui muru. Koolis oma lapse kohta ma enamasti head sõna ei kuulnud. Tavaliselt istusime ikka kusagil häbipostis, kui lapse hindeid ja käitumist arutati. Ja nüüd siis totaalne muutumine. Vot nii tähtis on see, kuidas Sinusse suhtutakse. Põhikoolis ei oodatud temalt enamat ja ta ei tahtnudki parem või edukam olla. Praegu oodatakse temal rohkem ja ta pingutab, et olla tubli. Ja mina olen oma lapse üle väga uhke. Ja see, et ma saan uhke olla, see on üks ütlemata hea tunne.
Vot siis, millised mõtted tulid pähe tänu sellele, et koristamine on täiesti out tegevus...
Tellimine:
Postitused (Atom)