Nagu ma kusagil eespool mainisin, olen ma olnud aasta aega rahulolev lapsevanem. Seevastu eelmised üheksa õppeaastat olin ma madalam kui muru ja elasin tundega, et olen halb lapsevanem, ebaõnnestuja, läbikukkuja... Nüüd ma tean, et see pole nii ja väga suur osa sellest tundest, mis mind saatis, oli tekkinud välise teguri mõjul. Kool... Ma ütlesin eile oma lapse endise kooli direktorile, et väga palju sõltub suhtumisest. Ka kooli suhtumisest. Kuidas lapsesse suhtutakse, mida temalt oodatakse, just seda ta endast annabki. See ei olnud mul esimene kord seda öelda, kuid kahjuks on jäänud minu arvamus peegeldatud või suunatud käitumisest hüüdja hääleks kõrbes. Kui koolis selle jutuks võtsin, tehti mu arvamus maatasa.
Ma olen näinud selle aasta jooksul totaalset muutumist. Ma näen motivatsiooni. Näen tahtmist olla tasemel. Miks ei näinud ma seda varasematel aastatel? Miks ma ei suutnud oma last motiveerida? Kui viga oleks minus ja kodus (nagu mulle kooli poolt sisendati), ei oleks ju sellist kannapööret toimunud. Kui viga oleks olnud ainult lapses, ei oleks see samuti aset leidnud. Järelikult andis olulise osa sellesse ebaõnnestumisse kolmas osapool ehk kool.
Esimesed neli aastat olid veel nii enam-vähem. Tegime tööd ja nägime vaeva ning saime ka teatud tulemusi, suures osas tänu õpetajale, kes nägi positiivsust ka selles, kui poiss suutis mõne etteütluse või matemaatika töö kolme peale pingutada. Viies kuni üheksas klass aga... Ainus hea, mis ma oma lapse kohta kuulsin, tuli ta klassijuhataja suust, kes korrutas, et poiss on mul väga laia silmaringiga. Sportlikke tulemusi nagu eriti esile ei tõstetud, ehkki ei olnud selle aja jooksul vist küll ühtegi võistlust, kus ta poleks käinud kooli au kaitsmas (üheksanda lõpus, kui nad maakonna jalgpallivõistluse ära võitsid, siis leiti, et ka need spordipoisid on tunnustust väärt). Praegu meenutatakse koolis neid aegu, kui veel oli võistkond välja panna. Enam ei ole. Aga laste jaoks on tunnustus väga oluline. Kasvõi tilluke tunnustus. Kunagi anti veerandi lõpus śokolaad neile, kes olid kõik päevad koolis käinud. Kutsuti kooli ette ja tunnustati. Ma mäletan, et see oli lapsele väga oluline. Vahel, kui ta ka ei tahtnud kooli minna (õppimata vms.), tuletas ta endale meelde, et ma olen kõik päevad käinud, ma ei taha puududa, sest... Ja siis ühel ilusal veerandilõpul tuli ta koju väga löödult. Ilmselt peeti sellist tunnustust liiga magedaks või siis śokolaadikulu liiga suureks, aga enam koolis käimise eest kiitust ei jagatud. Ja ta oli ikka väga pettunud, sest see oli olnud tema ainus võimalus tunnustatud saada, Nii ta siis istus seal ja ootas, et tema nime ka nimetataks ning oli pärast kohutavalt pettunud... Ja mina olin samuti pettunud, sest minu meelest võeti ära võib-olla midagi väikest, samas aga väga olulist. Samas jagati ohtralt tunnustust neile, kes õppisid neljadele-viitele. Kas neist 100% saavutasid selle ainult oma suure tööga. Vaevalt küll. Omast kooliajast mäletan, et mina omandasin aineid väga lihtsalt ja minul oli väga kerge õppida ainult viitele, mõni üksik neli sekka. See ei olnud töö vaid loomuliku intelligentsi tulem. Mõni kolmemees tegi sootuks rohkem tööd ja nägi tunduvalt rohkem vaeva kui mina, aga võimed ei lubanud rohkem. Niisiis sain mina tunnustust loomuliku eelduse eest, kuid tõelist tööd ei tunnustatud ei siis ega tehta seda ka nüüd. Ikka on suhtumine sama: pinguta rohkem. Aga kui kolm ongi mu võimete piir? Või kas on viieline see õpilane, kes parandab oma kolmesid? See on uusim trend. Meie kooliajal see lubatud ei olnud. Kui jooksvates hinnetes oli kolm, oli kokkuvõte neli. Õiglane. Nüüd aga on õiglus ümber jagatud. Kuidas tunneb ennast laps, kes seda kõrvalt näeb? Et ühele on kõik lubatud, aga teisele mitte. Mingil ajajärgul läks oivikute jumaldamine ja teiste laste kõrvalejätmine/maatasa tallamine üle inimlikkuse piiri. Oivikute austamiseks korraldati pidu ning lisaks sellele viidi nad ekskursioonile. Teistele ei olnud ette nähtud, isegi klassiekskursiooni mitte. Ei hakka ometi pedagoogid ennast vaevama selle "karjaga" kusagile minemisega. Istugu aga oma külas ja olgu vagusi. Kurvaks tegi selle juures see, et mõnel perel kindlasti ei olnudki võimalust oma lastega ise kusagile minna. Meie vähemalt käisime Tallinnas muuseumites.
Tegelikult ma imestan isegi, et ma oma lapse sellest kadalipust enam-vähem terve nahaga ja terve psüühikaga läbi lootsisin. Võib-olla oli oma osa ka sellel, et ma mitte kunagi ei ajanud taga hindeid. Ma sisendasin talle, et hinded ei ole olulised. Oluline on see, mis on hinnete taga. Kui hinne on kaks, siis peab seal taga olema kahe jagu teadmisi. Ja veel olulisem kui teadmine, on oskus seda teadmist kasutada, seda siduda, nii et tekiks terviklik maailmapilt. Tundub, et ma sain hakkama. Kui palju või vähe ta ka teadmisi sai, ta oskab neid kasutada.
Ma oleksin oma lapse päevapealt mõnda teise kooli viinud, kuid kahjuks ei olnud mul rahalisi vahendeid ja nii oli ta sunnismaisena kohaliku kooli küljes kinni ning pidi hakkama saama...
Nimelt ei ole pildike, mis kooli poolt meile maalitakse - armas väike maakool, suurepärane kollektiiv ja lastele parim võimalik keskkond - üldse nii idülliline, kui seda näidata püütakse. Miks?
Sellest teen eraldi postituse,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar