Kevad... Rabarberid. Elu on korraga nii lihtsaks muutunud. Keedad aga õhtul mannavahu olluse valmis, lased hommikul vahtu ja terveks päevaks toit olemas... Või vähemalt nii ma lootsin, kui eile hommikul terve potitäie mannavahtu valmis suristasin. Viis liitrit... Annab ikka vohmida. Oh, mind, sinisilmset naiivitari, küll... Kaugelt enne õhtut oli kogu laar otsas ja hakkas kostuma haledat halinat, et keeda aga uus. Nii hea olla hommikut alustada mannavahtu lürpides. Ega need rabarberid siis üleöö ka suureks ei sirgu. Keetsin väiksema potitäie sedapuhku... Kogemustest tean, et tuleb aga keeta ja keeta ja keeta, senikaua kui jääb seisma. Siis ei taheta rabarbereid enam nähagi enne kui millaski talvel.
Aga mannavahtu vahustades tuli mulle meelde imelik seik lapsepõlvest. Meil kodus oli mannavahu tegemine ikka suur töö. Mikserit meil ei olnud ja mudru tuli käsitsi vahtu kloppida. Valmiskeedetud mannavahu toore valati suurde silmapesukaussi, viidi välja jahtuma ja ss aeg-ajalt klopiti, kuni oli jahtunud ja vahus. Valmistoodang valati kaussidesse ning hüva kraami sai mitu päeva süüa.
Kord juhtusin ühe mängukaaslase poole minema ja nägema, kuidas ta potist mingit imelikku nätsket ollust ammutas ja sõi. Kui küsisin, et mis see on, vastas Maris, et tegemist olla mannavahuga. Aga vahust oli asi kaugel. Mannavaht oli jäetud vahustamata. Nii ma siis ütlesingi, et see ei ole ju vahus, mille peale Maris nipsakalt teatas, et eile oli vahus, täna on alla vajunud... Miks see seik mulle nii eredalt meelde on jäänud? Võib-olla seetõttu, et keegi valetas mulle rõõmsalt otse näkku, mina teadsin, et tema valetab, aga öelda ei julgenud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar