Lisaks veel kõigel, õpetaja...

Minu ajal oli koolis legendaarne matemaatikaõpetaja, kelle pandud kaks pluss tähendas seda, et edasiõppima minnes oli sul matemaatika kas neli või viis. Oli selle õpetamise metoodikaga kuidas oli, aga kindel oli üks: kooli lõpetades olid ka kõige hullematel puupeadel matemaatika algteadmised omandatud.
Nüüdne matemaatikaõpetaja on ka legendaarne, kuid kahjuks vastupidises mõttes. Aastast aastasse, klassist klassi, on üks ja sama probleem: õpetaja ei suuda tagada tunnis niipalju korda, et oma ainet õpetada. Lisaks sellele ei oska õpetaja, kes kahtlemata on ise tark inimene, oma ainet lastele niimoodi edasi anda, et lapsed sellest aru saaksid. Kes on süüdi? Nagu mina nende aastate jooksul aru sain, siis süüdi olin mina, minu laps, kõik teised lapsevanemad ja lapsed, aga mitte õpetaja... Põhidogma, millele kooli poolt tugineti, oli selline: kes tahab õppida, see saab õppida igal pool. Jah, ma usun seda, kui asi puudutab humanitaaraineid. Reaalaineid aga... No kui Sa mingi eriline matemaatiline geenius ei ole, siis ei ole võimalik matemaatikat õppida, kui õpetaja ei suuda seda sulle õpetada. Kui matemaatikas põhja pole, siis ei saa ka keemiast ja füüsikast head nahka tulla. Iseenesest ajas naerma asjaolu, et klassides ei ole ju 20 last. Keskmiselt 5 või 6, aga õpetaja ei saa tundi anda ja pool klassist veedab tundide aja veel koridoris... Igal aastal on kuues klass, kus toimub matemaatika riiklik tasemetöö, kooli kõige lollim klass, kellelt midagi ei oodatagi. Loomulikult ei oodata ka seda, et 9 klass teeks täies koosseisus ära matemaatika lõpueksami. Nii lollidelt lastelt ei saa ometi midagi niisugust nõuda.
Pildike koolist.
Ümarlaud, kuhu on kutsutud laps, lapsevanem ja pedagoogid. Arutusel lapse käitumine ja õppeedukus. Jõuame sujuvalt matemaatikani. Matemaatika õpetaja kannab probleemi ette. Lapsed segavad tundi, tema ei saa ainet õpetada ja siis vaatab süüdistavate silmadega minu otsa... Ja mina ei tea, kuidas teda aidata. Luban veelkord lapsega rääkida, aga sisimas tean, et sellel ei ole tulemit. Probleem ei ole minus, probleem ei ole isegi lastes mitte. Probleem on temas, aga seda ei tunnistata. Samas lauas istuv teine õpetaja räägib õppeedukusest, tahtmatusest kaasa töötada, kuid lisab, et klassis korra tagamisega ei ole tal probleeme... Saan aru, et siin on minu tegemata töö ja lapse laiskus põhjuseks. Tunnistan end süüdi ja tunnen ka süüdi. Samas kerkib küsimus, et kuidas siis see õpetaja nendega hakkama saab, kui nad nii hullupöörased on nagu matemaatikaõpetaja väidab? Kui ühe klassiga oleks probleem kõikidel õpetajatel, siis ma nõustuksin väitega, et klass on kole raske. Kui aga ühel õpetajal on probleem kõikide klassidega, siis on viga ju õpetajas. Mida ma teha saan? Hakkan koolis kaasas käima? Tulen töölt ära, lihtsalt seepärast, et keegi teine ei suuda oma tööd teha. Muide, sellel aastal käisid lapsevanemad koolis matemaatikatunnis istumas... Kasutegur? Suur null, ma arvan. Ehk sellel päeval, kui võõras vanem klassis oli, oli kord ka tagatud, aga mis sai nendest päevadest, kui õpetaja klassiga omavahele jäi?
Ja saabub ümarlaua kulminatsioon, kus peetakse loeng teemal, et sa saaksid, kui vaid tahaksid. Võiksid olla klassi positiivne liider kuna omad autoriteeti ja teised joonduvad Sinu järgi jne... jne... Tühipaljad sõnad. Võiks öelda, et näägutamine. Jah ta saaks kui ta tahaks, Ta võiks, aga ta ei TAHA ja selle probleemi lahendamine ei ole minu võimuses. Mina ei suuda kodus motiveerida last olema parim, olema liider, kui tegelikkuses koolis seda ei soodustata. Midagi kusagil on viltu. Mis täpselt ja kus? Mina ei oska vastata. Ehk algab kõik sellest, et pedagoogide meelest on "materjal", millega nad töötavad allapoole igasugust arvestust, jäänuk majandiajal siiakolinud vähese intelligentsiga perede järeltulijatest (see arvamus on välja öeldud, ehkki tegelikkuses ei vasta see tõele). Igatahes ei olnud asi vaid minus ja lapses, sest nagu ma ütlesin, läheb meil sel aastal, teises koolis, väga hästi. Seal on ta see, mida temalt vanas koolis, vähemalt sõnades, oodati. Positiivne liider. Õpetajad ootavad temalt rohkem ja ta pingutab, et olla nende ootuste tasemel, Seda ma ka ta eelmise kooli direktorile ütlesin, kes väitis, et küllap on asi selles, et ta nüüd on vanem ja targem. Seda kindlasti ka, aga arvata, et see tarkus tuli suvevaheajal kahe kuuga, on naiivsus. Miskipärast ta oma vanas koolis ei tahtnud olla see, kes ta on oma uues koolis...
Muide, kui arvata, et lapsed panevad kõik õpetajad, kellega neil on kooliajal probleeme esinenud, ühte patta, siis see ei ole õige. Eesti keele õpetaja, kellega mu lapsel oli tugev isiksuste konflikt ning kelle tõttu ei olnud mu lapse käitumishinne mitte ühelgi veerandil rahuldav, ei kuulu tema silmis siiani halbade õpetajate nimekirja. Alati ütleb poiss, et oma ainet õpetas see õpetaja väga hästi, aga see, et nad läbi ei saanud, see olla hoopis teine teema.