Meie igapäevane elu koosneb pisitillukestest murekestest ja probleemikestest, millega me madistame ja maadleme. Kogu aeg tundub, et midagi on ikka natuke halvasti. Isegi siis kui momendil oleks nagu kõik hästi. Kuni juhtub midagi pöördumatut ja paratamatut ja selle valguses tunduvad kõik muud mured, tülid või pahandused nii tühised, nii mõttetud...
Aeg jäi seisma. Tüdrukut, keda ma pisikese põnnina koduhoovil lippamas nägin, ei ole enam...Tüdrukut, kes patsijupatsite lehvides trepikoja treppidest üles alla silkas, ei ole enam... Ma ei suuda ette kujutada, mida tunnevad tema vanemad... Meeletu valu. Ilmselt ka eitus, et juhtunut tegelikult ju ei juhtunudki... Küsimus, millele pole vastust...miks? Küsimused, millele me tahaksime saada eitavat vastust, kui tegemist on meie lapsega: Kas ta jõudis taibata, et see ongi kõik? Kas ta kannatas?
Enamike inimeste jaoks on eile rallil juhtunud õnnetus lihtsalt selline veremaiguline sensatsioon. Kommentaariumites targutavad kõiketeadjad, oodates mahlaseid detaile ja üksikasju toimunu asjaolude kohta. Kolme hukkunu lähedastele on see aga isiklik tragöödia. Eile muutus nende elu: pöördumatut, paratamatult ja pole vahet, kes on selles süüdi. Inimesi ei too enam mitte miski tagasi.
Surmaga lõppenud õnnetused, eriti kui tegemist on noorte inimestega, mõjuvad mulle aastast-aastasse üha rängemini. Aga kui hukkub inimene, keda Sa tead, kelle vanemaid sa tunned, on see kõik veel palju-palju valusam.
Üks naeratus katki läks klirinal,
muutus pisaraks iga ta kild.
Ja teeveeres hakkas õitsema
kurb ära-mind-unusta lill...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar