Vanadus pressib sisse uksest ja aknast. Hommikuti on luud-kondid kanged, igasugu vanainimeste tõved kimbutavad ja nüüd siis on hakanud silmanägemine ära kaduma.
Kuna ma juba pikalt tunnen, et õhtuks on pea kui tina täis ja enam ammu ei näe ma poes pakenditelt kirbukirjas infot lugeda, hakkasin ma oma silmanägemise pärast hirmsasti muretsema. Ega ei taha ju iseendalegi tunnistada, et oled juba selline memmeke, kes raamatu lugemiseks peab prillid ninale lükkama. Täna siis otsustasin, et aitab jokutamisest: aeg hakata "nohikuks". Võtsin telefoni ja helistasin silmaarsti kabinetti. Nii tore: esimene vaba aeg oli pakkuda 25. augustiks... Ähh... Kujutasin ette, kuidas ma selle aja peale olen juba sootuks pimedaks ennast pingutanud ja valisin siis teise tee... Maksta tuleb 15 eurot rohkem, aga arstile saab juba reedel. No hea küll... Selle ma kannatan ära. Siis hakkasin uurima prilliraamide ja klaaside pakkumisi ja hindu. Ohissversussverküll... Ühed korralikud prillid lähevad maksma peaaegu 300 eurot. Ma ei uskunud oma silmi... Prillid on mingi luksusaksessuaar?
Niisiis istun siin ja mõtlen... Vanaema vanad prillid või isa omad on ehk kusagil ikka alles. Äkki sobivad? Sellised retrokad. Pruunid, läikivad plastmassraamid...
Pole paha mõte... Vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar