Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen kuldmagaja. Eriti hommikuti. No tee, mis tahad, silmaluugid on nagu kinni kleebitud ja nende lahtikiskumine on üks rist ja viletsus. Ema ütles vanasti ikka, et mina olevat nagu unest tehtud. Ema - see on mul varajane linnuke. Eriti veel nüüd, vanemas eas. Poiss kaebas, et vanaema juures ööbimine on kui kannatuste rada, sest vants ärkab hommikul kell viis ja hakkab uste krigisedes "ringi hiilima". Kord juhtus isegi niimoodi, et suures vaikselt tegutsemise tuhinas läks ta koridori kapist midagi võtma ja pillas otse poistetoa ukse taga paar potti kolinal maha... Meie kodus pärast küll kahtlustasime, et see oli tal meelega tehtud. Lihtsalt igav oli üksi ringi hiilida, kui poisid ometi külas olid. Mina ei lase ennast tavaliselt temast häirida, aga ta kohe oskab niimoodi asju ajada, et kauem kui kaheksani tema juures magada küll ei saa.
See-eest kodus magan mina viimse minutini ja vahel natuke kauemgi. Kord magasin tööpäeva hommikul poole kümneni. Kui tööle tormasin ja küsisin, miks keegi mulle ei helistanud, vastasid kolleegid rõõmsalt, et nad ju arvasidki, et küllap ma magan... (Aga võib-olla ma olin surnud? Ja keegi ei tunne isegi huvi? :D ). Poiss on aga aasta läbi igal argipäeva hommikul kell kuus üles tõusnud, et kooli minna. Mina magasin ja tema toimetas. Selleks, et ta saaks endale kohvi ise teha, ostsin kohvimasina, sest presskannuga ta teha ei viitsinud. Olen ikka ka helbeid või võileivakraami varunud, aga ta ei viitsi endale hommikul isegi mitte võikusid teha. Läheb näljasena kodust ära ja siis ostab kooliteelt saiakesi, mida mugida.
Ühes õhtuses vestluses heitis ta mulle ette, et sõbra ema teeb hommikuti pannkooke või praemuna või... nomisiganes, aga tema peab näljasena kodunt välja minema. Mina muidugi küsisin, et kus on kirjas, et mina pean hommikul enne kella kuut end üles ajama, et täismehele süüa teha, et kas pole käsi küljes, et endale kasvõi võileib meisterdada. Vastus oli lihtne. See olevat kirjas kusagil "Emade raamatus", et tuleb hommikul lapsi toita... No, ma salamisi otsustasin, et ajan järgmisel hommikul ennast aovalges üles ja keedan talle putru. Vaatan, kas sööb (salamisi lootsin, et ega ta hommikul kell kuus süüa ei taha) ja kui ei söö, siis jääb see esimeseks ja viimaseks korraks.
Mõeldud-tehtud. Ajasin ennast järgmisel hommikul kell 5.45 sängist püsti ja kõikusin kinnisilmi kööki. Kui järeltulev põlv kell kuus saabus, auras mannapuder kausis ja kohv oli ka valmis... Minu suureks meelhärmiks pistis ta kausitäie putru rõõmsalt nahka. Oli algul küll imestunud, et mis ma nii vara kolistan, aga paistis, et talle see meeldis, et teenindav personal hommikul aovalges juba toitlustamisega tegeleb. Proovisin paaril hommikul veel, et kas ikka sööb. Sööb küll. Ja nüüd oleks juba imelik öelda, et eksperiment on lõppenud, pöördume tagasi normaalse elukorralduse juurde. (Pealegi leidis spordiarst tal tillukese terviserikke, nii et korralik toitumine on tähtis).
Nõndasiis ärkan ma äripäeva hommikuti kell 5.45. Voodist välja roomates vannun, et kui puder valmis, keeran uuesti sängi ja magan veel tunnikese, aga tavaliselt läheb pliidi juures seistes see mõte üle. Kuna mul on tööleminekuni kaks tundi vaba aega, siis tegelen ma millegi kasulikuga. Kui ilma on, sõidan tunnikese jalgrattaga. Kui pole, siis näiteks imen (naabrite meelehärmiks) tolmu või pesen pesu või... Ja niimoodi ma hakkan vaikselt emastuma. Kell üheksa õhtul tuleb ilmvõitmata uni juba peale, aga laupäeva hommikul läks kell 5.30 uni ära ja ma vähkresin pool tundi voodis, enne kui õnnestus uuesti magama jääda. Mis liig, see liig! Puhkepäevad on magamiseks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar