Taas koidab hommik. Kohvi tassi valan.
Ah, hakkab jälle peale vana jant!
Ma seisan elu suurel näitelaval
ja olen Majesteet Komödijant.
Ma kaua kapist endal`maski valin.
Kas olla täna rõõmus või siis kurb?
Või peenutsev? Või hoopistükkis vali?
Või pahanegi - laubal murekurd?
Kuid peeglist mulle Tühjus vastu kajab
on mängimata jäänud hiigelroll.
Ma olen olnud arlekiin ja pajats,
maneerelt daam, kuid mõtteilt lihtsalt loll.
Ma ISE pole vaid estraadil olnud
ei tea, kas oskan üldse olla kord.
Kõik üllad plaanid varisevad tolmuks,
sest tähtsam sisust minu jaoks on vorm.
Ja jõuab õhtu, eesriide tasa suleb
ma kummardun. On lõppenud see jant.
Mul homsest etendusest mõtteidki ei tule...
Head ööd nüüd, Majesteet Komödijant!
Arvestades luuleraamatu järjekorraga, on sellel luuletusel vanust kõvasti üle 20 aasta. Niisiis olin ma plikake, kellele tundus, et elu on teater, kus ma mängin mingit rolli, kandes erinevaid maske. Elu pole olnud teater. Elu on olnud tee. Ja sellel teel pole mul olnud aega mängida mingeid rolle. Sellel laval olen ma pidanud olema MINA ISE. Ja enamasti ikka täie jõuga enda eest väljas. Aga maskid... Jah, maske kannan ma tänini. Enesekaitse...
laupäev, 11. mai 2013
Kuld- ja hõbeinimesi ilmas on...
Üks Idamaa muinasjutt algab sõnadega: "Kuld- ja hõbeinimesi ilmas on...". Jah. Ilmas on inimesi, kes on kullast, ilmas on inimesi, kes on hõbedast, kuid ilmas on ka selliseid inimesi, kes on tehtud mingist täiesti väärtusetust metallisegust ja on vaid väärismetallikihiga kaetud. Õhukese särava kihi alt koorub aga aja jooksul välja nii mõndagi.
Kurb on see, et enamikel juhtudest ei suuda me kohe alguses selgeks teha, kas tegu on ehtsa või võltsitud mündiga. Alles aeg ja katsumused toovad sellesse selgust. Kuipalju südamevalu, pettumusi ning haigetsaamist kaasneb sellega, kui näed kullakihti maha koorumas ning mündi tegelikku väärtust lagedale ilmumas. Ka kuld määrdub, kui teda läbi solgitorude vedada, tuhmub, kui jätta ta hooletusse, kuid pruugib vaid võtta lapp, pisut puhastusvahendit, näidata üles pisut hoolt ja armastust ning kuld lööb uuesti särama. Tuhmunud, kriimustatud, sära kaotanud võltsmünti ei tee säravaks enam ükski lapp ega puhastusvahend.
Niisamuti on ka inimestega. On neid, kes ka kõige hullemast solgist ja sopast, kõige raskematest katsumustest läbi tulles ei kaota oma sära. Pisut räsitud, pisut tuhmunud- kuid natuke hoolt ja hellust ning nad hakkavad taaskord särama. Ja on need, kes esimese katsumuse korral kaotavad kogu oma "kullakihi", kaotavad kogu sära ja läike. Kui kullasära on olnud vaid hoolega vermitud õhuke pealispind, siis katsumused kriibivad selle maha ning välja ilmub sisemus, mis ei pruugi eriti meeldiv olla. Sellised inimesed suudavad särada vaid siis, kui elu on olnud nende jaoks sametist vutlar, millest neid vaid rõõmupäevadel välja võetakse ja siidikinnastes hellitatakse. Esimesed katsumused ja kriimustused muudavad aga igaveseks nende välimust.
Aga tihtipeale eksleme me ilmas, otsides kulda, kuid leides vaid kullatut. Mina ei saa midagi teha teiste heaks, küll aga iseenda heaks. Kõik algab meie enese seest. Kõik, mis vaja on meis tegelikult olemas. Igaüks võib olla see kuld - ehtne ja puhas. Tuleb vaid soovida olla ehtne. Tähtis on olla päris kuld, mitte näida kullana.
Sest - pruugitud kuld särab sama hästi kui uus.
Kurb on see, et enamikel juhtudest ei suuda me kohe alguses selgeks teha, kas tegu on ehtsa või võltsitud mündiga. Alles aeg ja katsumused toovad sellesse selgust. Kuipalju südamevalu, pettumusi ning haigetsaamist kaasneb sellega, kui näed kullakihti maha koorumas ning mündi tegelikku väärtust lagedale ilmumas. Ka kuld määrdub, kui teda läbi solgitorude vedada, tuhmub, kui jätta ta hooletusse, kuid pruugib vaid võtta lapp, pisut puhastusvahendit, näidata üles pisut hoolt ja armastust ning kuld lööb uuesti särama. Tuhmunud, kriimustatud, sära kaotanud võltsmünti ei tee säravaks enam ükski lapp ega puhastusvahend.
Niisamuti on ka inimestega. On neid, kes ka kõige hullemast solgist ja sopast, kõige raskematest katsumustest läbi tulles ei kaota oma sära. Pisut räsitud, pisut tuhmunud- kuid natuke hoolt ja hellust ning nad hakkavad taaskord särama. Ja on need, kes esimese katsumuse korral kaotavad kogu oma "kullakihi", kaotavad kogu sära ja läike. Kui kullasära on olnud vaid hoolega vermitud õhuke pealispind, siis katsumused kriibivad selle maha ning välja ilmub sisemus, mis ei pruugi eriti meeldiv olla. Sellised inimesed suudavad särada vaid siis, kui elu on olnud nende jaoks sametist vutlar, millest neid vaid rõõmupäevadel välja võetakse ja siidikinnastes hellitatakse. Esimesed katsumused ja kriimustused muudavad aga igaveseks nende välimust.
Aga tihtipeale eksleme me ilmas, otsides kulda, kuid leides vaid kullatut. Mina ei saa midagi teha teiste heaks, küll aga iseenda heaks. Kõik algab meie enese seest. Kõik, mis vaja on meis tegelikult olemas. Igaüks võib olla see kuld - ehtne ja puhas. Tuleb vaid soovida olla ehtne. Tähtis on olla päris kuld, mitte näida kullana.
Sest - pruugitud kuld särab sama hästi kui uus.
neljapäev, 9. mai 2013
Vihaks läks vein...
Rõõmude karikaist jõin
Headuse õunu ma sõin
Õnnelilli ma noppisin
Naeru taskuisse toppisin.
Liialt siis jõin
aplalt ma sõin
räpakalt lilli noppisin
kadedalt taskuisse toppisin.
Vihaks läks vein
rõõmukarika sees.
Headuse õun
muutus mureks mu ees.
Närbusid lilled
mu õnnemäel.
Naeru teravad killud
lõikasid katki mu käed.
(selle laulu ikka mina ise luuletasin)
Seda luuletust lugedes tuli mulle mõte, et kuivähe me tegelikult hindame seda, mis meil parasjagu on. Ikka tahame midagi enamat ja midagi rohkemat. Ja nii käime me hoolimatult ringi kõige selle heaga, mis meile antud ajahetkes antud on. Ei hinda neid väärtusi, mis meil on ja igatseme ikka sinavate kauguste järele. Alles siis, kui oleme millestki või kellestki ilma jäänud, saame aru, kui hea, kui väärtuslik see tegelikult oli. Saame aru, missugust väärtust me omasime. Kahjuks on siis aga juba hilja midagi muuta.
Kas tõesti selleks, et mõista millegi tegelikku väärtust, peame me sellest ilma jääma?
Headuse õunu ma sõin
Õnnelilli ma noppisin
Naeru taskuisse toppisin.
Liialt siis jõin
aplalt ma sõin
räpakalt lilli noppisin
kadedalt taskuisse toppisin.
Vihaks läks vein
rõõmukarika sees.
Headuse õun
muutus mureks mu ees.
Närbusid lilled
mu õnnemäel.
Naeru teravad killud
lõikasid katki mu käed.
(selle laulu ikka mina ise luuletasin)
Seda luuletust lugedes tuli mulle mõte, et kuivähe me tegelikult hindame seda, mis meil parasjagu on. Ikka tahame midagi enamat ja midagi rohkemat. Ja nii käime me hoolimatult ringi kõige selle heaga, mis meile antud ajahetkes antud on. Ei hinda neid väärtusi, mis meil on ja igatseme ikka sinavate kauguste järele. Alles siis, kui oleme millestki või kellestki ilma jäänud, saame aru, kui hea, kui väärtuslik see tegelikult oli. Saame aru, missugust väärtust me omasime. Kahjuks on siis aga juba hilja midagi muuta.
Kas tõesti selleks, et mõista millegi tegelikku väärtust, peame me sellest ilma jääma?
kolmapäev, 8. mai 2013
Kodulaulud (või siis peaaegu)
Kolme järgmise luuletuse saamislugu on mul väga eredalt meeles. Nimelt oli minu isetegevuslasest emal tarvis mingile kodu-teemalisele kontserdile vahetekste. Selle asemel, et kusagilt korralikud luuletused hankida, läks mamps lihtsama vastupanu teed - teades, et laps harrastab aeg-ajalt sõnariimimise kunsti, andis ema karmi käsu luuletada kolm koduteemalist luuletust. Kuna minu ema, pehmelt öeldes, on komandöri kalduvustega, siis argumendid teemal: "Käsu peale ei saa luuletada", ei tulnud kõne allagi. Õigemini, vastuargumente ei võetud arvesse - kirja läks vastuhakk ja jonnimine. Nii ma siis üritasin silme ette manada oma vanavanemate kodu ja midagi endast välja pigistada. Hale, aga no, mis parata. Käsk on käsk. Kas need riimid ka kunagi kasutusse läksid või kas minu autorlus sai ka ära mainitud, sellest ajalugu vaikib.
* * *
Isa muremõtteist, ema silmaveest
lahti päästsin lingu, läksin kaugele.
Kaua ringi käisin mööda võõraid maid,
tunda õnne, tunda rõõmu, vaeva, muret sain.
Viimaks tundsin - olen liialt väsinud,
liialt rängad rajud on mind räsinud.
Koju pöördun - samaks jäänud mets ja aas,
samad põllud, samad niidud - koju jõuan taas.
Koduvärav lahti, rohtu kasvand aed,
tühi õu ja tühjad kambrid, längu vajund laed.
Ammugi ei ole keegi suppi keetnud leel,
ema-isa kõrvu käivad mööda Toone teed.
Võõraks olen jäänud, võõraks kõigile.
Muremõtteis seisan koduukse ees.
Kust kord päästsin lingu, läksin kaugele,
maha jättes isa, ema silmavee.
* * *
On õitelumme mattund vana maja
tuul kaevuvinnal mängib valsiviit.
Suur õu siin enne laste naerust kajas,
kui vahtraokstelt taevasse viis kiik.
Siin õuel lüpsisooja piima jõime
ja ema murdis sooja karaskit.
Kõik kullerkupud koplist koju tõime,
suud naeru täis ja silmad ärevil.
Nüüd isa käed on rahus rinnal risti.
Ka ema kirikaeda viidi siit.
Meid liialt järsult kodust lahti kisti
ja lennutati ilma laiali.
Kuid mõtteis näen ma tihti vana maja,
ta kõrval pruudiehteis toomepuu.
Ja alati, kui tuge läheb vaja,
mul meenub kaevuvinnal laulev tuul.
* * *
Las alati meile jääb kodu,
jääb lihtne ja liivane muld,
sest viibides kaugetel teedel
me vajame kodutuld.
Las alati meile jääb kodu
jääb lapse ja mängumaa,
siis mustemaid muresid võita
saab kergelt ja vaevata.
Las alati meile jääb kodu,
jääb isa ja emakeel,
las jäävad me kodused toomed
ja tolmune põllutee.
Sellised värsid siis. Nüüd, vanana vaadates, pole nagu väga vigagi. Aga toonast ponnistust ma mäletan. Mina viljelesin siis vabavärsilist kõrgkunsti ja mampsi luulesoov oli selline lihtlabane. Istusin ja mõtlesin nagu too Vesipruul : "No ei tule vaimu pääle..."
* * *
Isa muremõtteist, ema silmaveest
lahti päästsin lingu, läksin kaugele.
Kaua ringi käisin mööda võõraid maid,
tunda õnne, tunda rõõmu, vaeva, muret sain.
Viimaks tundsin - olen liialt väsinud,
liialt rängad rajud on mind räsinud.
Koju pöördun - samaks jäänud mets ja aas,
samad põllud, samad niidud - koju jõuan taas.
Koduvärav lahti, rohtu kasvand aed,
tühi õu ja tühjad kambrid, längu vajund laed.
Ammugi ei ole keegi suppi keetnud leel,
ema-isa kõrvu käivad mööda Toone teed.
Võõraks olen jäänud, võõraks kõigile.
Muremõtteis seisan koduukse ees.
Kust kord päästsin lingu, läksin kaugele,
maha jättes isa, ema silmavee.
* * *
On õitelumme mattund vana maja
tuul kaevuvinnal mängib valsiviit.
Suur õu siin enne laste naerust kajas,
kui vahtraokstelt taevasse viis kiik.
Siin õuel lüpsisooja piima jõime
ja ema murdis sooja karaskit.
Kõik kullerkupud koplist koju tõime,
suud naeru täis ja silmad ärevil.
Nüüd isa käed on rahus rinnal risti.
Ka ema kirikaeda viidi siit.
Meid liialt järsult kodust lahti kisti
ja lennutati ilma laiali.
Kuid mõtteis näen ma tihti vana maja,
ta kõrval pruudiehteis toomepuu.
Ja alati, kui tuge läheb vaja,
mul meenub kaevuvinnal laulev tuul.
* * *
Las alati meile jääb kodu,
jääb lihtne ja liivane muld,
sest viibides kaugetel teedel
me vajame kodutuld.
Las alati meile jääb kodu
jääb lapse ja mängumaa,
siis mustemaid muresid võita
saab kergelt ja vaevata.
Las alati meile jääb kodu,
jääb isa ja emakeel,
las jäävad me kodused toomed
ja tolmune põllutee.
Sellised värsid siis. Nüüd, vanana vaadates, pole nagu väga vigagi. Aga toonast ponnistust ma mäletan. Mina viljelesin siis vabavärsilist kõrgkunsti ja mampsi luulesoov oli selline lihtlabane. Istusin ja mõtlesin nagu too Vesipruul : "No ei tule vaimu pääle..."
Kui kuninglikult kõliseb mu ema kodukeel...
Minul ei ole oma kuninglikult kauni emakeele õigekirjaga kunagi probleeme olnud. Ehk seetõttu, et musikaalsetel inimestel on kerge ära tabada vältevahesid ja nõrku-tugevaid tähti. Enam-vähem lähevad komad ka tunde järgi oma kohale. Imelik, et ma ka koolide ajast ei mäleta selliseid inimesi, kellel oleks õigekirjaga jubedaid probleeme olnud.
Düsgraafikuga puutusin esmakordselt kokku oma esimesel töökohal, kus ühel suvel asendasin kaadriosakonna juhatajat. Tuli üks noormees tahtma tööraamatu dublikaati. Avalduse kirjutamiseks andsin noorhärrale paberi ja ütlesin sõna-sõnalt avalduse teksti ette: "Palun mulle väljastada tööraamatu dublikaat". Kui avalduse enda kätte sain, siis seisis seal : "Palun mule väliastata töramadu tupikat." Tegin kangelasliku jõupingutuse, et säilitada asjalik ametnikunägu ja oma "tupikati" see noormees ka sai. Hiljem... Noh, muidugi naersin ma ennast hingetuks. Aga egas siis karistus saabumata jäänud. Nimelt anti mulle laps, kes alates I klassist nägi emakeele õigekirjaga kurja vaeva.
PILT 1. 1. klass
Harjutame emakeele etteütluseks. Lause, millest kuidagi üle ei saa kõlab nii: "Ema teeb mulle kuuma teed". Järjekindlalt ilmub paberile: "Ema tep mule kuma tet". Umbes kümnendal korral hakkab asi edenema, paberile ilmub: "Ema teeb mulle kuma tet." Ema ei teinud selleks ajaks enam mingit kuuma teed. Ema laasis oksa, et arunatukest altpoolt ülespoole koputada ja koputamise objekt istus laua taga, näost punane, pisarad silmis. Ema ütles kole kurja häälega, et kui veel kord kirjutad "kuma tet", siis, ausõna, saad keretäie.Etteütlemise ajal ulus ema nagu hundi-Uudu, et kuuuuuuuuuma teeeeeeeeed. Paberile ilmus: "Ema teeb mulle kumatet." Naera lolliks.
PILT 2. 1. klass
Oleme kenasti etteütluse ära harjutanud. Kus tugev, kus nõrk täht. Tuleb laps järgmine päev koolist ja, teadagi, etteütlus sai hinnatud kõva number kahega. Lapsevanem hakkab siis vaatama, et mis valesti läks. Lause: "Vares Vaagul on vahtra otsas pesa". Nojah: "Vares Vakul on vahtra otsas (ja siis tuli meelde, et kusagil oli nõrk täht, niisiis) besa".
Samasse ooperisse kuulub ka see etteütlus, kus hommikul enne minekut luges ema sõnad peale, et kui Sa kirjutad iga sõna algusesse tugeva ja lõppu nõrga tähe, siis on 75% õige ja saad 3 ikka kätte. Tulemus: tubli 2. Lapsel läks segamini - tema pani ikka algusesse nõrga ja lõppu tugeva.
PILT 3. 2. klass
Tuleb minu laps kooli poolt, juba eemalt näha, et koti all küürus. Nojah, etteütluse päev. Polnud vaja küsidagi, et mis ja kuidas, eemaltki oli näha, mis seal kotis on. Ema hakkas siis uurima. Etteütluse kaks esimest sõna olid: "Kora bitaia..." Lugesin ja lugesin. Ime siis, et kott nii raske polnud, kui kotis oli tundmatu elukas kora bitaia. Kui emal õnnestus ka ülejäänud lause deśifreerida (suur vaev, sest käekiri on kohutav), siis sai sellest kora bitaia nimelisest elukast korrapidaja, kes tahvlit pühkis.
PILT 4. 2.klass
Loodusõpetuse töövihik. Harjutus.
Kasemets ehk kaasik (jumalime, ongi kahe a-ga)
Männimets ehk mänik
Tammemets ehk tamik
Kuusemets ehk ...ei olnud sugugi mitte kusik, nagu loogiline oleks olnud, kuusemetsa taha oli suurelt ja uhkelt kirjutatud kusemets.
Ema kahmas vihiku ja istus sahvrinurka, kus siis naeris nii, et hing kinni. Iga kord, kui mõtlesin, et nüüd lähen pärin aru, millise loogika alusel see kuusemets ei ole mitte kusik vaid on kusemets, vajutas kopsu kokku. Kõvasti naerda ka ei saa, lapsinimene solvub. Mõtlesin, et sealt sahvrist mind koolnult leitakse, hambad irevil, lapse loodusloo vihik krampunud näppude vahel.
Jah, selliseid juhtumeid oli ikka hulgi. Õnneks läks asi tunduvalt (kohe ikka väga tuntavalt) paremaks, kui laps hakkas 3. klassis raamatuid lugema. Sestsaadik, ehkki esineb vigu siiani, on asi siiski normaalne. Kui veel kuidagi saaks ka käekirja parandatud, siis oleks ikka päris hea. (Klassipäevikute kasutamise aegu tuli ette, et lapsevanem kirjutas tõendi, et lapsel on õppimata, kuna ei ema ega laps ei suutnud koodi murda). Kaheksa aastaga oleme vähemalt õigekirja enam-vähem paika saanud. Ilus!
Düsgraafikuga puutusin esmakordselt kokku oma esimesel töökohal, kus ühel suvel asendasin kaadriosakonna juhatajat. Tuli üks noormees tahtma tööraamatu dublikaati. Avalduse kirjutamiseks andsin noorhärrale paberi ja ütlesin sõna-sõnalt avalduse teksti ette: "Palun mulle väljastada tööraamatu dublikaat". Kui avalduse enda kätte sain, siis seisis seal : "Palun mule väliastata töramadu tupikat." Tegin kangelasliku jõupingutuse, et säilitada asjalik ametnikunägu ja oma "tupikati" see noormees ka sai. Hiljem... Noh, muidugi naersin ma ennast hingetuks. Aga egas siis karistus saabumata jäänud. Nimelt anti mulle laps, kes alates I klassist nägi emakeele õigekirjaga kurja vaeva.
PILT 1. 1. klass
Harjutame emakeele etteütluseks. Lause, millest kuidagi üle ei saa kõlab nii: "Ema teeb mulle kuuma teed". Järjekindlalt ilmub paberile: "Ema tep mule kuma tet". Umbes kümnendal korral hakkab asi edenema, paberile ilmub: "Ema teeb mulle kuma tet." Ema ei teinud selleks ajaks enam mingit kuuma teed. Ema laasis oksa, et arunatukest altpoolt ülespoole koputada ja koputamise objekt istus laua taga, näost punane, pisarad silmis. Ema ütles kole kurja häälega, et kui veel kord kirjutad "kuma tet", siis, ausõna, saad keretäie.Etteütlemise ajal ulus ema nagu hundi-Uudu, et kuuuuuuuuuma teeeeeeeeed. Paberile ilmus: "Ema teeb mulle kumatet." Naera lolliks.
PILT 2. 1. klass
Oleme kenasti etteütluse ära harjutanud. Kus tugev, kus nõrk täht. Tuleb laps järgmine päev koolist ja, teadagi, etteütlus sai hinnatud kõva number kahega. Lapsevanem hakkab siis vaatama, et mis valesti läks. Lause: "Vares Vaagul on vahtra otsas pesa". Nojah: "Vares Vakul on vahtra otsas (ja siis tuli meelde, et kusagil oli nõrk täht, niisiis) besa".
Samasse ooperisse kuulub ka see etteütlus, kus hommikul enne minekut luges ema sõnad peale, et kui Sa kirjutad iga sõna algusesse tugeva ja lõppu nõrga tähe, siis on 75% õige ja saad 3 ikka kätte. Tulemus: tubli 2. Lapsel läks segamini - tema pani ikka algusesse nõrga ja lõppu tugeva.
PILT 3. 2. klass
Tuleb minu laps kooli poolt, juba eemalt näha, et koti all küürus. Nojah, etteütluse päev. Polnud vaja küsidagi, et mis ja kuidas, eemaltki oli näha, mis seal kotis on. Ema hakkas siis uurima. Etteütluse kaks esimest sõna olid: "Kora bitaia..." Lugesin ja lugesin. Ime siis, et kott nii raske polnud, kui kotis oli tundmatu elukas kora bitaia. Kui emal õnnestus ka ülejäänud lause deśifreerida (suur vaev, sest käekiri on kohutav), siis sai sellest kora bitaia nimelisest elukast korrapidaja, kes tahvlit pühkis.
PILT 4. 2.klass
Loodusõpetuse töövihik. Harjutus.
Kasemets ehk kaasik (jumalime, ongi kahe a-ga)
Männimets ehk mänik
Tammemets ehk tamik
Kuusemets ehk ...ei olnud sugugi mitte kusik, nagu loogiline oleks olnud, kuusemetsa taha oli suurelt ja uhkelt kirjutatud kusemets.
Ema kahmas vihiku ja istus sahvrinurka, kus siis naeris nii, et hing kinni. Iga kord, kui mõtlesin, et nüüd lähen pärin aru, millise loogika alusel see kuusemets ei ole mitte kusik vaid on kusemets, vajutas kopsu kokku. Kõvasti naerda ka ei saa, lapsinimene solvub. Mõtlesin, et sealt sahvrist mind koolnult leitakse, hambad irevil, lapse loodusloo vihik krampunud näppude vahel.
Jah, selliseid juhtumeid oli ikka hulgi. Õnneks läks asi tunduvalt (kohe ikka väga tuntavalt) paremaks, kui laps hakkas 3. klassis raamatuid lugema. Sestsaadik, ehkki esineb vigu siiani, on asi siiski normaalne. Kui veel kuidagi saaks ka käekirja parandatud, siis oleks ikka päris hea. (Klassipäevikute kasutamise aegu tuli ette, et lapsevanem kirjutas tõendi, et lapsel on õppimata, kuna ei ema ega laps ei suutnud koodi murda). Kaheksa aastaga oleme vähemalt õigekirja enam-vähem paika saanud. Ilus!
Ikka ise ilutegija
* * *
Koos me naersime, kuid Sina naersid muud.
tähti otsisime, Sina leidsid kuu.
Koos me kõndisime, Sina kepsu lõid,
seltsis rääkisime, Sina sõnu sõid.
Ei ma enam naera ega otsi tähti
kurvalt longin seal, kus koos meid enne nähti.
Vaikin tusasena - meel on morn ja must.
Sina läksid... Kust nüüd leida lohutust?
* * *
Ikka naasevad päevad need
läbi tunnete sasikera.
Päev, mil nutvana leidsid mind teelt.
Päev, mil naersin ja läksin ära.
Tund, mil pisarais leidsid mind Sa
oli õnne ja rõõmu algus.
Sündis sellest me vikerkaar,
kasvas leegiks üks pisike valgus.
Hetk, mis pilkavast naerust on kibe
paiskas põrmu kõik kaunimad tunded.
Jäistest sõnadest tee oli libe
kustus armastus kalkuselumme.
* * *
Tunded laiali pillutud tuulde
sügislehtede kirkasse mängu.
Mõtted üksi jäid maailma suurde
rajuhoogudes hing vajus längu.
Milleks üldse veel jätkata draamat,
kui tunded on loobitud tuulde?
Lase lahti käest näidendiraamat
las ta lennata tunnete juurde.
Jäägu pooleli viimane vaatus,
sest me rolle ei õppinud pähe.
Küllap oligi see meie Saatus
laval kahele ruumi jäi väheks.
Koos me naersime, kuid Sina naersid muud.
tähti otsisime, Sina leidsid kuu.
Koos me kõndisime, Sina kepsu lõid,
seltsis rääkisime, Sina sõnu sõid.
Ei ma enam naera ega otsi tähti
kurvalt longin seal, kus koos meid enne nähti.
Vaikin tusasena - meel on morn ja must.
Sina läksid... Kust nüüd leida lohutust?
* * *
Ikka naasevad päevad need
läbi tunnete sasikera.
Päev, mil nutvana leidsid mind teelt.
Päev, mil naersin ja läksin ära.
Tund, mil pisarais leidsid mind Sa
oli õnne ja rõõmu algus.
Sündis sellest me vikerkaar,
kasvas leegiks üks pisike valgus.
Hetk, mis pilkavast naerust on kibe
paiskas põrmu kõik kaunimad tunded.
Jäistest sõnadest tee oli libe
kustus armastus kalkuselumme.
* * *
Tunded laiali pillutud tuulde
sügislehtede kirkasse mängu.
Mõtted üksi jäid maailma suurde
rajuhoogudes hing vajus längu.
Milleks üldse veel jätkata draamat,
kui tunded on loobitud tuulde?
Lase lahti käest näidendiraamat
las ta lennata tunnete juurde.
Jäägu pooleli viimane vaatus,
sest me rolle ei õppinud pähe.
Küllap oligi see meie Saatus
laval kahele ruumi jäi väheks.
Haavad kõik parandab...
Noh, lugesin siis eile oma luuletusi üle ja käisin pika tiiru minevikus. Oma muud üllitised, igasugused saatmata kirjad ja enda "tühjakskirjutamised" rasketel hetkedel, olen ma alati ära hävitanud. Kui süda enam ei piina, siis teen tuleriida ja lasen minevikul minna. Väga vabastav ja puhastav rituaal. Aga luuletusi ei ole raatsinud kunagi ära põletada. No, võib-olla olen mõelnud ka sellele, et kunagi tulevikus oleks järeltulijatel ikka hea vaadata, missugune üliväga andekas esivanem neil on olnud.
Aga eile minevikku vaadates tekkis mul mõte, et mitte midagi igavest siin päikese all tõesti ei ole. Valu, mis tundub jääma Su alatiseks osaks, läheb mööda. Kõik lähebki mööda. Valutades seda ei usu. Kaotades (ükskõik mis moel) oma elust kalli inimese, ei suuda uskuda, et elu võiks endistviisi edasi minna. Ei suuda uskuda, et maailm saaks kunagi olla endine. Ja siis, ühel hommikul, taipad, et valu ei ole enam. On vaid mälestus valust ja vanad armid ikka aeg-ajalt kirvendavad, kui neid riivata. Kuid valu ennast ei ole. Aeg kõik haavad parandab... Parandab jah. Ihuhaavad paranevad kiiremini, kui hingehaavad, aga lõpuks jäävadki vaid armid. Mul on paremal käel pikk arm, mille kauges lapsepõlves kassikriimustuse tagajärjel sain. Ma ei märka seda armi igapäevaselt, see on osa minust. Kuid kui märkan, meenub ikka must Miki-nimeline kõuts. Samuti on hingearmidega. Ma ei märka neid igapäevaselt, kuid kui vaatan, siis näen. Ja meenuvad ka need, kelle tõttu olen need armid saanud. Aga mida kaugemale minevikku sündmused jäävad, seda vähem ma neid tähele panen ja seda vähem ma meenutan neid inimesi. Minevik on minevik ja täna neid inimesi mu elus enam ei ole. On teised ja väga toredad. Karta on, et nii mõnestki saab aja möödudes ka lihtsalt minevik, kuid on neid, kes jäävad alatiseks mu ellu.
Ma olen elus võtnud nii mõnigi kord kätte ja ehitanud imeilusa lossi - puhtast õhust unistustelossi. Kui see loss siis kokku on varisenud, tuleb välja, et selle lossi rusud on raskest marmorist, mõned raudogad ka sees, mille alt siis välja tuleb roomata ja mis mind on küll laiaks litsunud, küll katki torkinud. Aga, näe, olen vintske ja olen kõik üle elanud.
Niisiis... Haavad kõik parandab aeg.
Aga eile minevikku vaadates tekkis mul mõte, et mitte midagi igavest siin päikese all tõesti ei ole. Valu, mis tundub jääma Su alatiseks osaks, läheb mööda. Kõik lähebki mööda. Valutades seda ei usu. Kaotades (ükskõik mis moel) oma elust kalli inimese, ei suuda uskuda, et elu võiks endistviisi edasi minna. Ei suuda uskuda, et maailm saaks kunagi olla endine. Ja siis, ühel hommikul, taipad, et valu ei ole enam. On vaid mälestus valust ja vanad armid ikka aeg-ajalt kirvendavad, kui neid riivata. Kuid valu ennast ei ole. Aeg kõik haavad parandab... Parandab jah. Ihuhaavad paranevad kiiremini, kui hingehaavad, aga lõpuks jäävadki vaid armid. Mul on paremal käel pikk arm, mille kauges lapsepõlves kassikriimustuse tagajärjel sain. Ma ei märka seda armi igapäevaselt, see on osa minust. Kuid kui märkan, meenub ikka must Miki-nimeline kõuts. Samuti on hingearmidega. Ma ei märka neid igapäevaselt, kuid kui vaatan, siis näen. Ja meenuvad ka need, kelle tõttu olen need armid saanud. Aga mida kaugemale minevikku sündmused jäävad, seda vähem ma neid tähele panen ja seda vähem ma meenutan neid inimesi. Minevik on minevik ja täna neid inimesi mu elus enam ei ole. On teised ja väga toredad. Karta on, et nii mõnestki saab aja möödudes ka lihtsalt minevik, kuid on neid, kes jäävad alatiseks mu ellu.
Ma olen elus võtnud nii mõnigi kord kätte ja ehitanud imeilusa lossi - puhtast õhust unistustelossi. Kui see loss siis kokku on varisenud, tuleb välja, et selle lossi rusud on raskest marmorist, mõned raudogad ka sees, mille alt siis välja tuleb roomata ja mis mind on küll laiaks litsunud, küll katki torkinud. Aga, näe, olen vintske ja olen kõik üle elanud.
Niisiis... Haavad kõik parandab aeg.
teisipäev, 7. mai 2013
Panen siis veel Vesipruuli
Inimene armastab ikka iseennast (mina) ja edev olen ka kui kurivaim... Minu luulet.
* * *
Mu käsi leidis paiga Sinu õlal
Sul küünlavalgus mängles silmades
Me jalgu toetas tuttav tantsupõrand
Ning vanalt plaadilt kõlas tuttav valss.
See valss kord liitis meid, siis lahku viis
Jättes südamesse veritsevad haavad
Ja hinges valusasti helises see viis
Kui läksid ära... Möödunud on aastad.
Ja kuigi tulid nüüd ning armastusest räägid
On muutund kõik. Ma pole enam see.
On juba hilja. Võõraks mulle jäägi.
Teelahkmelt eri suunas viivad teed.
Ja kui nad ristuvadki kord, ma Sind ei tunne
Siis oled minu jaoks Sa võõras mees.
Las tunded jäävad mälestustelumme
Nad kord on tuhmunud. Neid säravaks ei tee.
Nüüd lõppes valss. Pea kustub viimne küünal.
Sa mine nüüd. Ei! Haiget ma ei saa.
Mis siis, et öösiti ma Sinu nime hüüan
Su armastust ei vaja enam ma.
* * *
Sind olen sada korda ära neednud
ja sada korda tõstnud põrmust taas.
Su pärast olen tapnud, olen reetnud
ja poris olen püherdanud maas.
Sust laule tahmund tõrvikute kumal
ma olen loonud - ülal istund öid
ja alles täna mõistsin: olin rumal
mind selja tagant pikali Sa lõid.
Nüüd aru sain, et pimesi ma olin
Sind uskunud. Ei näinud puudusi.
Su kõverhingel oli vaba voli
mu kohta levitada laimukuuldusi.
Kuid täna lõpeb kõik. Ma oma piinad
noateraviku ümber manan nüüd.
Ning õrnalt sellega Su südant riivan.
Seejärel eluaja kannan nunnarüüd.
* * *
Lumivalged luiged
võtsid mu Unistused
ja lendasid lõõmavasse loojangusse...
Nad põlesid ära - luiged ning mu unistused...
Tuul pillutab vaid halli tusatuhka.
* * *
Sina oled tuul
mina tuules keerlev vahtraleht.
Sina oled rannaliiv
mina liival lebav teokarp.
Sina oled lill
mina liblikas õiel.
Sina oled kosk
mina vaht veepinnal.
Sina lähed ära
mina tulen ka.
Minu hing on Sinu sees peidus.
Minu hing - ja süda ka.
Ära mine nii kaugele,
muidu ma rebenen tükkideks.
* * *
Luuletaja hing
Vist kelmustükke teed, kuuvanamees?
Hei! Tule parem pilvevoodist üles!
Ja veele maali hõbedane tee,
kus armastus võiks hellust kanda süles.
Miks pilveloori taha Sa end peidad?
Ja katad kinni palged säravad?
Sa parem alla oma kiired heida
ja hiide maali kullast väravad.
Neist Unistuse väravatest läbi
poeet siis tuleb, ümber vaimurüü.
Ta seisab üksi Armastuse sillal.
Eks ole see vist näkineitsi süü?
Kuid piiga pilkugi ei pööra sinna,
kus lembusest loob laule noor poeet,
kes neiu järel põrgugi võiks minna,
kui sinna kuu vaid näitaks teed.
Kuid järsku... Kuu läeb jälle pilve taha
ja põrmuks variseb siis Armastuse sild.
Jääb luuletajast ainult luule maha,
kuid eks see olegi ju tema hing.
* * *
Mu käsi leidis paiga Sinu õlal
Sul küünlavalgus mängles silmades
Me jalgu toetas tuttav tantsupõrand
Ning vanalt plaadilt kõlas tuttav valss.
See valss kord liitis meid, siis lahku viis
Jättes südamesse veritsevad haavad
Ja hinges valusasti helises see viis
Kui läksid ära... Möödunud on aastad.
Ja kuigi tulid nüüd ning armastusest räägid
On muutund kõik. Ma pole enam see.
On juba hilja. Võõraks mulle jäägi.
Teelahkmelt eri suunas viivad teed.
Ja kui nad ristuvadki kord, ma Sind ei tunne
Siis oled minu jaoks Sa võõras mees.
Las tunded jäävad mälestustelumme
Nad kord on tuhmunud. Neid säravaks ei tee.
Nüüd lõppes valss. Pea kustub viimne küünal.
Sa mine nüüd. Ei! Haiget ma ei saa.
Mis siis, et öösiti ma Sinu nime hüüan
Su armastust ei vaja enam ma.
* * *
Sind olen sada korda ära neednud
ja sada korda tõstnud põrmust taas.
Su pärast olen tapnud, olen reetnud
ja poris olen püherdanud maas.
Sust laule tahmund tõrvikute kumal
ma olen loonud - ülal istund öid
ja alles täna mõistsin: olin rumal
mind selja tagant pikali Sa lõid.
Nüüd aru sain, et pimesi ma olin
Sind uskunud. Ei näinud puudusi.
Su kõverhingel oli vaba voli
mu kohta levitada laimukuuldusi.
Kuid täna lõpeb kõik. Ma oma piinad
noateraviku ümber manan nüüd.
Ning õrnalt sellega Su südant riivan.
Seejärel eluaja kannan nunnarüüd.
* * *
Lumivalged luiged
võtsid mu Unistused
ja lendasid lõõmavasse loojangusse...
Nad põlesid ära - luiged ning mu unistused...
Tuul pillutab vaid halli tusatuhka.
* * *
Sina oled tuul
mina tuules keerlev vahtraleht.
Sina oled rannaliiv
mina liival lebav teokarp.
Sina oled lill
mina liblikas õiel.
Sina oled kosk
mina vaht veepinnal.
Sina lähed ära
mina tulen ka.
Minu hing on Sinu sees peidus.
Minu hing - ja süda ka.
Ära mine nii kaugele,
muidu ma rebenen tükkideks.
* * *
Luuletaja hing
Vist kelmustükke teed, kuuvanamees?
Hei! Tule parem pilvevoodist üles!
Ja veele maali hõbedane tee,
kus armastus võiks hellust kanda süles.
Miks pilveloori taha Sa end peidad?
Ja katad kinni palged säravad?
Sa parem alla oma kiired heida
ja hiide maali kullast väravad.
Neist Unistuse väravatest läbi
poeet siis tuleb, ümber vaimurüü.
Ta seisab üksi Armastuse sillal.
Eks ole see vist näkineitsi süü?
Kuid piiga pilkugi ei pööra sinna,
kus lembusest loob laule noor poeet,
kes neiu järel põrgugi võiks minna,
kui sinna kuu vaid näitaks teed.
Kuid järsku... Kuu läeb jälle pilve taha
ja põrmuks variseb siis Armastuse sild.
Jääb luuletajast ainult luule maha,
kuid eks see olegi ju tema hing.
Ja nii mõnigi naerab...
Nagu ma juba kusagil eelpool mainisin, meeldivad mulle igasugused tsitaadid ja salmikesed jne.
"On inimesi, kes rõõmsad peavad olema, et varjata seda, mida nad kannatavad. Ja nii mõnigi naerab sellepärast, et mitte nutta."
Mina naeran. Naeran, sest tegelikult on elu ikka päris hirmus olnud. Aga egas tönnimine aita. Tönnida armastan ma küll, aga pigem ikka filme vaadates või raamatuid lugedes. Elu nutunõrku ei salli. Niisiis naeran. Seepärast, et kui ma poleks suutnud õppida elu huumoriga võtma, oleksin ma ammu olnud kinnises asutuses pehmete seintega toas. Ja alati on võimalus valida : naerda või nutta. Ei, ma ei pea silmas seda, et kellegi surma või millegi muu väga kurva sündmuse korral peaks hambad irevil naerma. Lein on lein ja valu on valu. Need on kohad, kus ka elus tuleb nutta.
Muidu aga... Muidu valin ma naermise. Mitte teiste üle irvitamise (see oleks inetu tegu) vaid iseenda ja elu üle naermise. Ega ma pole seda alati teha suutnud. Kulus päris pikk aeg, kui ma õppisin vaatama elule koomilise nurga alt. Seetõttu tean, et seda on võimalik õppida. Kui on häda, ei aita Sind ei halisemine ega naermine. Kuid naerdes on lihtsam, sest siis on tuju natuke parem. Põsed lohkus, küür seljas ringi käies, pidevalt kurtes ja halisedes, ei meeldi me kellelegi. Enda tuju ka veel kogu aeg halb. Seepärast mina naeran, naeran ka siis kui endal on selline tunne, et olen põlvili põrandal ja kogu maailm on mul kukil. Ja kuna ma täna suudan seda teha, siis on mul tekkinud kahtlus, et ma olen saanud liiga tugevaks, nii tugevaks, nagu üks naisterahvas kunagi olla ei tohiks. Aga mis siis... Ikkagi naeran.
Ja kuna ma kogu aeg mingit lobajuttu ajan, enda üle irvitan ja elu näen läbi kõverpeegli, siis on mul hakanud tekkima aimdus, et inimesed ei võta mind enam tõsiselt. On see hea või halb? Üldiselt hea - võid omaloodud imago varjus kõik välja öelda, mida mõtled. Teised arvavad, et tegid nalja. Aga natuke halb ka. Mulle tundub, et tänu minu oskusele elu huumoriga võtta, minu kombele käia ringi naeratusega, mitte tundeküllaselt uduste silmadega, on jäänud mulje nagu polekski mul tundeid. Et minu jaoks ongi elu üks suur ehhehhe- ja pir-akee. Et ma olen tore-lahe-lustlik semu, kuid ei ole võimeline armumiseks või suureks sügavaks armastuseks. Et ma ei tunne kurbust ega ole mul kunagi valus. Vale puha. Ma olen võimeline kõigiks tunneteks, aga ma ei lähe neid ilma ette laiali laotama. Minu valu on minu valu ja minu armastus on ka minu oma. Ma ei pea selleks, et midagi tõestada, ronima torni ja üle maailma kõigile karjuma. Ma hoopis naeran. Ja loodan, et tuleb keegi, kes saab aru : on inimesi, kes rõõmsad PEAVAD olema, et varjata seda, mida nad kannatavad. Ja nii mõnigi naerab selle pärast, et mitte nutta...
"On inimesi, kes rõõmsad peavad olema, et varjata seda, mida nad kannatavad. Ja nii mõnigi naerab sellepärast, et mitte nutta."
Mina naeran. Naeran, sest tegelikult on elu ikka päris hirmus olnud. Aga egas tönnimine aita. Tönnida armastan ma küll, aga pigem ikka filme vaadates või raamatuid lugedes. Elu nutunõrku ei salli. Niisiis naeran. Seepärast, et kui ma poleks suutnud õppida elu huumoriga võtma, oleksin ma ammu olnud kinnises asutuses pehmete seintega toas. Ja alati on võimalus valida : naerda või nutta. Ei, ma ei pea silmas seda, et kellegi surma või millegi muu väga kurva sündmuse korral peaks hambad irevil naerma. Lein on lein ja valu on valu. Need on kohad, kus ka elus tuleb nutta.
Muidu aga... Muidu valin ma naermise. Mitte teiste üle irvitamise (see oleks inetu tegu) vaid iseenda ja elu üle naermise. Ega ma pole seda alati teha suutnud. Kulus päris pikk aeg, kui ma õppisin vaatama elule koomilise nurga alt. Seetõttu tean, et seda on võimalik õppida. Kui on häda, ei aita Sind ei halisemine ega naermine. Kuid naerdes on lihtsam, sest siis on tuju natuke parem. Põsed lohkus, küür seljas ringi käies, pidevalt kurtes ja halisedes, ei meeldi me kellelegi. Enda tuju ka veel kogu aeg halb. Seepärast mina naeran, naeran ka siis kui endal on selline tunne, et olen põlvili põrandal ja kogu maailm on mul kukil. Ja kuna ma täna suudan seda teha, siis on mul tekkinud kahtlus, et ma olen saanud liiga tugevaks, nii tugevaks, nagu üks naisterahvas kunagi olla ei tohiks. Aga mis siis... Ikkagi naeran.
Ja kuna ma kogu aeg mingit lobajuttu ajan, enda üle irvitan ja elu näen läbi kõverpeegli, siis on mul hakanud tekkima aimdus, et inimesed ei võta mind enam tõsiselt. On see hea või halb? Üldiselt hea - võid omaloodud imago varjus kõik välja öelda, mida mõtled. Teised arvavad, et tegid nalja. Aga natuke halb ka. Mulle tundub, et tänu minu oskusele elu huumoriga võtta, minu kombele käia ringi naeratusega, mitte tundeküllaselt uduste silmadega, on jäänud mulje nagu polekski mul tundeid. Et minu jaoks ongi elu üks suur ehhehhe- ja pir-akee. Et ma olen tore-lahe-lustlik semu, kuid ei ole võimeline armumiseks või suureks sügavaks armastuseks. Et ma ei tunne kurbust ega ole mul kunagi valus. Vale puha. Ma olen võimeline kõigiks tunneteks, aga ma ei lähe neid ilma ette laiali laotama. Minu valu on minu valu ja minu armastus on ka minu oma. Ma ei pea selleks, et midagi tõestada, ronima torni ja üle maailma kõigile karjuma. Ma hoopis naeran. Ja loodan, et tuleb keegi, kes saab aru : on inimesi, kes rõõmsad PEAVAD olema, et varjata seda, mida nad kannatavad. Ja nii mõnigi naerab selle pärast, et mitte nutta...
Luuleanne on mul kasin...
Leidsin täna oma vana "luuleraamatu". Hmm... Luuletused. Vabavärsilised ja riimis. Enamasti nukrad. Mõni üksik rõõmsamatooniline. Inimene on ikka imelik loom. Kui rinnus pitsitab, siis hakkab luuletama. Aga ma hakkan tasahaaval oma luuletusi siia blogisse üles märkima. Kahju, et ma pole neid dateerinud, niisiis võin ainult aimata järjekorra järgi, missuguse sündmuse tagajärjel sellised teosed on sündinud.
* * *
Saialilledesse peitsin oma silmad
Hinge sorkasin liiliatesse
ning südame istutasin mooniõite sügavusse.
Silmad leidsin ma mooniõite seest
Hinge sain kätte saialillede vahelt
Südant otsima minnes
leidsin, et Keegi oli purustanud liiliad
nende valevad õiekroonid ja minu südame.
Hüvastijätt
Kas mäletad?
Sel ööl oli taevas miljon tähte.
Sa seisid mustaval rannal
öövarjude keskel üksinda...
Su käsi hoidis minu kätt,
kuid ma ise olin seal,
kus rakendanud Vähi Väikse Vankri ette
ma sõitsin külla Kaksikute kanti
just mööda Linnuteed.
Ja tee peal külastasin Skorpioni
(ma tema teisik) koos me jõime teed,
ei märganud me jutuhoos neid teisi,
kes käisid mööda meist sel täheteel.
Kuid viimaks Ambur Suures Vankris tuli,
tal tähed käisid sõiduriista ees,
me kaarik lendas mööda taevatuuli
ning lõpuks Neitsi juurde viis me tee.
Oo, üllas neid, Su õndsa jala juures
Suur Lõvi lebas, pilk tal morn ja kõrk.
Su juuksed olid lendvel tuules
ja kahte Kaalu hoidis käeke nõrk.
Kuid Ambur tahtis külastada sõpra
ja nii Veevalajale külla viis me reis.
Teel kohtasime Kaljukitse kõrki
seal Sõnn ja Jäärgi tervitasid meid...
Sel imelisel tähelennu öösel
vaid seisid üksi tühjal rannal Sa
ning taamal vilkus majakas
ja Sina vist rääkisid? Kuid Sind ei kuulnud ma.
Sel ööl,
kui taevas oli miljon tähte
Sa seisid, käsi hoidis minu kätt
ja Sa ei mõistnud, Sa ei teadnud seda,
et oli see me jumalagajätt...
sel nõiduslikul tähelennu öösel...
* * *
Viin oma Armastuse hauale
valged Igatsuse roosid
ning päitsisse istutan kõvera
Mälestuste Männi.
Siis istun ja ootan.
Ootan kuni mänd
kasvab nii suureks,
et varjab mu eest
Armastuse haua
ja Igatsuse roosid.
Alles siis tõusen ja lähen otsima...
uut Armastust.
Oh, need on ikka väga vanad luuletused. Ja ma teeksin neid palju ümber. Aga see poleks siis enam aus. Las jääda just nii nagu oli...
* * *
Saialilledesse peitsin oma silmad
Hinge sorkasin liiliatesse
ning südame istutasin mooniõite sügavusse.
Silmad leidsin ma mooniõite seest
Hinge sain kätte saialillede vahelt
Südant otsima minnes
leidsin, et Keegi oli purustanud liiliad
nende valevad õiekroonid ja minu südame.
Hüvastijätt
Kas mäletad?
Sel ööl oli taevas miljon tähte.
Sa seisid mustaval rannal
öövarjude keskel üksinda...
Su käsi hoidis minu kätt,
kuid ma ise olin seal,
kus rakendanud Vähi Väikse Vankri ette
ma sõitsin külla Kaksikute kanti
just mööda Linnuteed.
Ja tee peal külastasin Skorpioni
(ma tema teisik) koos me jõime teed,
ei märganud me jutuhoos neid teisi,
kes käisid mööda meist sel täheteel.
Kuid viimaks Ambur Suures Vankris tuli,
tal tähed käisid sõiduriista ees,
me kaarik lendas mööda taevatuuli
ning lõpuks Neitsi juurde viis me tee.
Oo, üllas neid, Su õndsa jala juures
Suur Lõvi lebas, pilk tal morn ja kõrk.
Su juuksed olid lendvel tuules
ja kahte Kaalu hoidis käeke nõrk.
Kuid Ambur tahtis külastada sõpra
ja nii Veevalajale külla viis me reis.
Teel kohtasime Kaljukitse kõrki
seal Sõnn ja Jäärgi tervitasid meid...
Sel imelisel tähelennu öösel
vaid seisid üksi tühjal rannal Sa
ning taamal vilkus majakas
ja Sina vist rääkisid? Kuid Sind ei kuulnud ma.
Sel ööl,
kui taevas oli miljon tähte
Sa seisid, käsi hoidis minu kätt
ja Sa ei mõistnud, Sa ei teadnud seda,
et oli see me jumalagajätt...
sel nõiduslikul tähelennu öösel...
* * *
Viin oma Armastuse hauale
valged Igatsuse roosid
ning päitsisse istutan kõvera
Mälestuste Männi.
Siis istun ja ootan.
Ootan kuni mänd
kasvab nii suureks,
et varjab mu eest
Armastuse haua
ja Igatsuse roosid.
Alles siis tõusen ja lähen otsima...
uut Armastust.
Oh, need on ikka väga vanad luuletused. Ja ma teeksin neid palju ümber. Aga see poleks siis enam aus. Las jääda just nii nagu oli...
esmaspäev, 6. mai 2013
Tegematajätmine võib olla heategu
Tee täna üks väike heategu. Õieti küll, ära tee mitte midagi. Jäta tegemata ja heategu ongi sündinud. Kas tõesti on nii raske oma äramälutud kummitükk sülitada prügikasti? Või kui kasti läheduses pole, siis keerata paberitükki ja pista tasku kuni kasti leiad. Või nopi maast leht ja keera sellesse... Alati on olemas võimalus valida.
Siin internetikeskkonnas on jäänud mulle mulje, et inimesed tahavad kangesti pürgida kuhugile kõrgustesse, tahavad olla valgustunud ja teha head, ainult head. Inimesed tahavad päästa maailma tundmatute ohtude käest - reptiilid ja taevakeemia on olnud viimasel ajal kõvasti kõneaineks. Ja needsamad inimesed hävitavad loodust.
Aga võib-olla polegi maailma päästmiseks vaja pingutada ja midagi teha? Piisab ka mõnest tegematajätmisest. Ära sülita nätsu maha, ära tassi loodusesse prahti, mis seal ka saja aasta jooksul ei lagune, kuid kujutab ohtu elusolenditele. Ära põleta kulu, ära viska kuival ajal maha põlevat tikku või hõõguvat sigaretikoni. On palju asju, mida saab tegemata jätta. Ole inimene ja mõtle, et Sinu mõtlematuse tagajärg võib tuua kellelegi surma.
Suiti kasvatan ma rõduamplites lilli. Ja igal suvel kordub üks ja sama stsenaarium: pommituslennuki põrinaga lendab iga päev enam-vähem ühel ja samal ajal mu rõdule maamesilane ja käib järjekorras kõik õied läbi. Aga mitte kunagi ei tule kahte mesilast korraga. Ikka ainult üks paks karvane mumm. Ja see on ilus vaatepilt. Väga ilus. Ilmselt on kusagil lähedal maamesilaste pesa ja korjemaad on omavahel ära jagatud. Ma oleksin väga kurb, kui kellegi hoolimatuse või pahatahtlikkuse tõttu jääks maamumm suvel mu rõdule tulemata.
Ei ole vaja püüelda kusagile kõrgele ja kaugele. Pööra pilk maha - aita röövik üle tee ja kes teab... Ühel päeval saab temast imeilus liblikas, kes oma lummava lennuga Sulle silmailu pakub ja Su südant soojendab.
pühapäev, 5. mai 2013
Ilu nõuab ohvreid
Kuna mu tänase päeva muude toimetuste käigus tuli ette mõttemõlgutus teemal: "Mida kõike on naised ilu heaks valmis tegema", siis jätkan aga sama joru.
Päris jube on mõelda, kuipalju igasugu kahtlast kraami olen mina oma elunatukese jooksul endale näkku ja pähe määrinud. Ikka selleks, et ilusam välja näha. Kas sellest ka eales mingit tulu on tõusnud - ei tea. Isased nagunii ei saa aru, enne kui oled räigelt üle võõbatud ja teised emased lähevad kadedaks, kui oled osanud endale iseäranis ilusa maski joonistada.
Nõuka ajal, teadagi, ega miskit korralikku kosmeetikat ju saada ka ei olnud. Sai siis leiutatud ja aretatud, et vähe pole. Mina näiteks mäletan, et kord tegin laovärvist, põsepunast ja vaseliinist endale igavesti ägeda huuleläike. Ja pähe sai määritud küll vesinikku, küll templitinti... Ime, et juuksed veel tänini peas on. Olid ajad.
Kord tahtsin ma oma enam-vähem blonde juukseid punaseks toonida. Selliseks ilusaks tumepunaseks... Aga "Orto" firma "tumedat kastanit" poes polnud. Oli hele kastan ja must. Hele kastan oli liiga punane ja must tundus liiga kole. Niisiis - ostsin mõlemad ja võtsin õhtul ette suurema keemiku- ja maalritöö. Kõiksepealt segasin punase värvi sisse pool tuubi musta ja siis möglasin kogu kupatuse pähe, lootuses, et tuleb ilus tumepunane. Aga tuli... Must. Kergelt punaka varjundiga. Hirmus, aga mis mul ikka teha oli. Tegin siis näo, et just sellist tahtsingi. Ise ehmatasin iga kord kui peeglisse juhtusin vaatama, et kes, kurat see peletis veel on. Ja töökaaslane kimas minust järgmisel hommikul mööda kui tühjast tünnist, nägemata mind selle uue ja uhke imago taga.
Kusagil paar nädalat hiljem tekkis mul tahtmine lasta oma ilusatesse mustadesse salkudesse (mul oli selline kaelale ulatuv paaźisoeng) kerge keemiline lokk teha. Et oleks ilusasti laines. Aga kuna juuksed on mul pulksirged ja kõvad kui harjased, siis ega sinna just kerge polnud keemilist teha. Juuksur, kes lokke tegi, oli asjaga kursis, kahjuks aga jätsin ma mainimata asjaolu, et enne mustaks värvimist olin ma vesinikblond. Ma ei tea, kas see mõjus või mis, aga... No kui juuksur rullid ära kruvis siis kippus mulle minestus peale, sest et ilusa laine asemel oli mul peas kärsand kuhi kõva keemilist, mis ilusti harali hoidsid. Soeng meenutas kahtlaselt illustratsiooni ühe eesti muinasjutu juures. Muinasjutu nimi on "Puulane ja tohtlane". Noh, soengu üldmulje oli selline, et juuksed ulatusid täpselt kõrvade alumise punktini, aga ei rippunud otse alla vaid seisid ümber pea harali nagu lambivari. Juuksur kohkus ka ära ja et päästa siis mis päästa annab, lõikas mu peapealsed salgud lühikeseks, mis asja sugugi ei parandanud. Pigem hakkasin suuresti sarnanema puudliga.
No mis ma teha sain. Läksin järgmine päev juuksurisse ja lasin endale lühikese poisipea lõigata (õnneks kasvavad mul juuksed väga kiiresti). Aga enne juuksurisse minekut käisin fotograafi juures, et ajalooline hetk jäädvustada.
Ja nii on mul albomis kõrvuti kaks pilti : enne (kena blond, sirgete juustega ) ja pärast (must puudel), et meenutada endale, kuidas edevus võib karmilt kätte maksta.
Päris jube on mõelda, kuipalju igasugu kahtlast kraami olen mina oma elunatukese jooksul endale näkku ja pähe määrinud. Ikka selleks, et ilusam välja näha. Kas sellest ka eales mingit tulu on tõusnud - ei tea. Isased nagunii ei saa aru, enne kui oled räigelt üle võõbatud ja teised emased lähevad kadedaks, kui oled osanud endale iseäranis ilusa maski joonistada.
Nõuka ajal, teadagi, ega miskit korralikku kosmeetikat ju saada ka ei olnud. Sai siis leiutatud ja aretatud, et vähe pole. Mina näiteks mäletan, et kord tegin laovärvist, põsepunast ja vaseliinist endale igavesti ägeda huuleläike. Ja pähe sai määritud küll vesinikku, küll templitinti... Ime, et juuksed veel tänini peas on. Olid ajad.
Kord tahtsin ma oma enam-vähem blonde juukseid punaseks toonida. Selliseks ilusaks tumepunaseks... Aga "Orto" firma "tumedat kastanit" poes polnud. Oli hele kastan ja must. Hele kastan oli liiga punane ja must tundus liiga kole. Niisiis - ostsin mõlemad ja võtsin õhtul ette suurema keemiku- ja maalritöö. Kõiksepealt segasin punase värvi sisse pool tuubi musta ja siis möglasin kogu kupatuse pähe, lootuses, et tuleb ilus tumepunane. Aga tuli... Must. Kergelt punaka varjundiga. Hirmus, aga mis mul ikka teha oli. Tegin siis näo, et just sellist tahtsingi. Ise ehmatasin iga kord kui peeglisse juhtusin vaatama, et kes, kurat see peletis veel on. Ja töökaaslane kimas minust järgmisel hommikul mööda kui tühjast tünnist, nägemata mind selle uue ja uhke imago taga.
Kusagil paar nädalat hiljem tekkis mul tahtmine lasta oma ilusatesse mustadesse salkudesse (mul oli selline kaelale ulatuv paaźisoeng) kerge keemiline lokk teha. Et oleks ilusasti laines. Aga kuna juuksed on mul pulksirged ja kõvad kui harjased, siis ega sinna just kerge polnud keemilist teha. Juuksur, kes lokke tegi, oli asjaga kursis, kahjuks aga jätsin ma mainimata asjaolu, et enne mustaks värvimist olin ma vesinikblond. Ma ei tea, kas see mõjus või mis, aga... No kui juuksur rullid ära kruvis siis kippus mulle minestus peale, sest et ilusa laine asemel oli mul peas kärsand kuhi kõva keemilist, mis ilusti harali hoidsid. Soeng meenutas kahtlaselt illustratsiooni ühe eesti muinasjutu juures. Muinasjutu nimi on "Puulane ja tohtlane". Noh, soengu üldmulje oli selline, et juuksed ulatusid täpselt kõrvade alumise punktini, aga ei rippunud otse alla vaid seisid ümber pea harali nagu lambivari. Juuksur kohkus ka ära ja et päästa siis mis päästa annab, lõikas mu peapealsed salgud lühikeseks, mis asja sugugi ei parandanud. Pigem hakkasin suuresti sarnanema puudliga.
No mis ma teha sain. Läksin järgmine päev juuksurisse ja lasin endale lühikese poisipea lõigata (õnneks kasvavad mul juuksed väga kiiresti). Aga enne juuksurisse minekut käisin fotograafi juures, et ajalooline hetk jäädvustada.
Ja nii on mul albomis kõrvuti kaks pilti : enne (kena blond, sirgete juustega ) ja pärast (must puudel), et meenutada endale, kuidas edevus võib karmilt kätte maksta.
laupäev, 4. mai 2013
Putukatest, mutukatest ja elukuulidest
Üks imeilus video juutuubist. Putukad, mutukad, satikad. Maailm, mille olemasolust me küll teadlikud oleme, kuid millele me igapäevaselt ei mõtle. Ometi on seesamane maailm igapäevaselt meie kõrval olemas. Justkui teine dimensioon või paralleelmaailm.Alates 9.50 toimetab selles klipis üks väga asjalik sitikas. Ta võlus mind juba esmakordsel vaatamisel. Kui toimekalt ta oma kuulikest veeretab. Ja siis... Oh, õnnetust - kuulike veereb orki ja jääb kinni. Olen mõelnud, et meie, inimesed, oleme just samasugused sitikad - igaüks meist veeretab oma elukuulikest ja tahes-tahtmata juhtub ikka, et veeretame selle kuulikese "orgi otsa". Kuidas me siis käitume? Meie, inimesed, kipume jääma oma kuulikese kõrvale ahastama, hädaldama, ohkima ja appi hüüdma, sest kuul on suur ja raske ning nii kõvasti kinni, et ega me seda nagunii ju lahti ei saa. Vahime taevasse ja ootame imet. See sitikas aga vahtima ei jää. Temal ei ole kellegi peale loota peale iseenda. (Ülalt võib ehk tulla suur jalatald, mis ta koos oma kuulikesega lömastab) Niisiis asub sitikas toimetama, nuputama, sikutama ja, kae imet, sikutab oma kuulikese orgi otsast lahti ja jätkab tõsiselt-asjalikult teekonda.
See lõik tuleks siit videost välja lõigata ja koolides näidata pealkirja all: "Elamise õpetus". Ei ole Sul siin ilmas loota mitte kellelegi peale iseenda. Ei aita Sind taevased väed ega kosmilised energiad. Sina ise oma elukuuli orki lükkasid ja ainult Sina ise oled see jõud, kes saab ja suudab selle sealt ka lahti sikutada ja uuesti veerema lükata. "Selles sogases vees saab mereröövel ainult iseenda peale kindel olla..."!
Just täna tuli mul tunne, et seal orgis ma oma eluga nüüd olengi. Ei jaksa enam. Tõstan käed üles ja ootan, et ehk mõni torm tuleb ja lükkab uue hoo sisse. Aga kaua ma niimoodi siis ootan? Võib-olla kestab tuulevaikus väga pikka aega. Midagi peab ette võtma. Kuidagi tuleb see kuulike lahti sikutada ja kuhugipoole veerema lükata. Ainult, et - kuidas? Peab mõtlema ja plaani pidama. Ja kui plaan paigas, siis sikutan lahti oma elukuuli ja hakkan aga edasi veeretama.(Ja mis alternatiive mul ikka on?) "Edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi" - ütles tigu lastelavastuses "Tammetõru seiklused". Ja-jah.
reede, 3. mai 2013
Hinga,loe kümneni...
Kõik, mida vajad, tuleb su juurde
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.
Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
Hind selgub hiljem. D. Kareva
Kareva kuulub kindlalt minu lemmikluuletajate esiviisikusse ja see luuletus kahtlemata minu lemmikluuletuste top kümnesse. Kõik tuleb Su juurde õigel ajal ja õigel viisil, tuleb see, mis antakse, ainult ära tunda.
Minu tutvusringkonda kuulub inimesi, kes kardavad luua uusi suhteid. Kardavad oma ellu lasta uusi inimesi, sest minevikuvarjud on nii tumedad, et kartus selle hinna ees, mida võib-olla kunagi maksta tuleb, ületab rõõmu uute ja põnevate inimestega kohtumisest. Ma tean seda tunnet. Tean, mida tähendab karta uusi inimesi, uusi tutvusi, uusi kohtumisi, sest mis siis kui... Mis siis kui ma saan jälle haiget? Mis siis kui alguses tore-armas inimene osutub alatuks reeturiks? Mis siis kui...? Kuni päevani kui ma taipasin, et kõik on minu enda teha, olin ma ikka väga ettevaatlik. Sest kõik sõltub ju tegelikult ainult vaatenurgast. Mulle on ka elus väga-väga haiget tehtud, aga see, kas ma mäletan valu või seda rõõmu, mis oli enne valu, see on minu enda teha. Inimesed kipuvad keskenduma ainult halvale ja niimoodi tundubki, et enamik inimesi meie elus on reetlikud ja mitte just kõige paremad inimesed. Aga kui keskenduda sellele, et iga inimene, kes on tulnud Su ellu, on toonud Sulle ka midagi head ja ilusat (sest muidu ei oleks Sa ju teda endale lähedale lubanud), siis ei tundugi elu olevat nii suur hädaorg.
Sõbra ootamatu surm ja sellele järgnenud lein muutis minu maailma väga pikaks ajaks suureks hädaoruks. Kulus kaua-kaua aega enne kui ma mõistsin - see pidigi niimoodi minema. Mulle anti inimene, kes õpetas, kuidas olla INIMENE ja võeti siis ära. Selleks, et ma ei jääks igavesti klammerduma ja abi ootama, selleks, et ma mõistaksin - mina ise võin olla just samasugune nagu tema oli. Selle asemel, et haletseda ennast sõbrast ilmajäämise pärast, hakkasin tundma rõõmu selle üle, et ta mul üldse olemas oli. Nii ka nendega, kes on mind reetnud või mulle haiget teinud. Ma võtsin kaasa ainult selle rõõmu, mis nad mu ellu tõid. Valu jätsin maha. Võtsin vaid kogemused, mida õppetund toonud oli. See ei ole kerge, kuid on täiesti võimalik, kui tahad, et Su ellu tuleks ka edaspidi toredaid inimesi.
Mina lähtun inimestega tutvumise juures eeldusest, et kõik inimesed on siirad ja head. Ehkki ma tean, et mitte kõik seda ei ole, annan ma uuele inimesele alati võimaluse. Sest need, kes meie ellu tulevad, ei ole süüdi selles, et keegi teine kunagi minevikus on meile haiget teinud. Kui aga karta seda hinda, mida võib-olla tuleb maksta, siis ei leiagi ühtegi toredat inimest. Hind selgub hiljem... Ja maksame siis, kui see hind on selge. Mitte ei mõtle kohe algusest selle peale, kas me ikka maksta tahame ja suudame.
Kõik inimesed, ka need, kes on meile mingil moel halba teinud, antakse meile põhjusega. Antakse selleks, et me midagi õpiksime. Kui tutvus ka lõppeb halvasti, lõppeb valuga, mingi ebameeldiva kogemusega, siis ju oli meil seda õppetundi antud ajahetkes vaja. Sest kõik, mis Sa vajad, tuleb Su juurde... Ja see, kas me kanname endaga kaasas head või halba, see on juba ainult meie endi teha. Nagu ka see, kas me otsustame haliseda, viriseda ja olla õnnetud või oma eksimuste ja äparduste üle naerda (aga see on juba üks teine teema).
Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata
Ning näha, et hallimast hallim
ühel või teisel varjatud kujul.
Kui tunned ta ära,
saab ta su omaks.
Kõik mida tahad, tuleb su juurde,
tunneb su ära ja saab sinu osaks.
Hinga, loe kümneni.
Hind selgub hiljem. D. Kareva
Kareva kuulub kindlalt minu lemmikluuletajate esiviisikusse ja see luuletus kahtlemata minu lemmikluuletuste top kümnesse. Kõik tuleb Su juurde õigel ajal ja õigel viisil, tuleb see, mis antakse, ainult ära tunda.
Minu tutvusringkonda kuulub inimesi, kes kardavad luua uusi suhteid. Kardavad oma ellu lasta uusi inimesi, sest minevikuvarjud on nii tumedad, et kartus selle hinna ees, mida võib-olla kunagi maksta tuleb, ületab rõõmu uute ja põnevate inimestega kohtumisest. Ma tean seda tunnet. Tean, mida tähendab karta uusi inimesi, uusi tutvusi, uusi kohtumisi, sest mis siis kui... Mis siis kui ma saan jälle haiget? Mis siis kui alguses tore-armas inimene osutub alatuks reeturiks? Mis siis kui...? Kuni päevani kui ma taipasin, et kõik on minu enda teha, olin ma ikka väga ettevaatlik. Sest kõik sõltub ju tegelikult ainult vaatenurgast. Mulle on ka elus väga-väga haiget tehtud, aga see, kas ma mäletan valu või seda rõõmu, mis oli enne valu, see on minu enda teha. Inimesed kipuvad keskenduma ainult halvale ja niimoodi tundubki, et enamik inimesi meie elus on reetlikud ja mitte just kõige paremad inimesed. Aga kui keskenduda sellele, et iga inimene, kes on tulnud Su ellu, on toonud Sulle ka midagi head ja ilusat (sest muidu ei oleks Sa ju teda endale lähedale lubanud), siis ei tundugi elu olevat nii suur hädaorg.
Sõbra ootamatu surm ja sellele järgnenud lein muutis minu maailma väga pikaks ajaks suureks hädaoruks. Kulus kaua-kaua aega enne kui ma mõistsin - see pidigi niimoodi minema. Mulle anti inimene, kes õpetas, kuidas olla INIMENE ja võeti siis ära. Selleks, et ma ei jääks igavesti klammerduma ja abi ootama, selleks, et ma mõistaksin - mina ise võin olla just samasugune nagu tema oli. Selle asemel, et haletseda ennast sõbrast ilmajäämise pärast, hakkasin tundma rõõmu selle üle, et ta mul üldse olemas oli. Nii ka nendega, kes on mind reetnud või mulle haiget teinud. Ma võtsin kaasa ainult selle rõõmu, mis nad mu ellu tõid. Valu jätsin maha. Võtsin vaid kogemused, mida õppetund toonud oli. See ei ole kerge, kuid on täiesti võimalik, kui tahad, et Su ellu tuleks ka edaspidi toredaid inimesi.
Mina lähtun inimestega tutvumise juures eeldusest, et kõik inimesed on siirad ja head. Ehkki ma tean, et mitte kõik seda ei ole, annan ma uuele inimesele alati võimaluse. Sest need, kes meie ellu tulevad, ei ole süüdi selles, et keegi teine kunagi minevikus on meile haiget teinud. Kui aga karta seda hinda, mida võib-olla tuleb maksta, siis ei leiagi ühtegi toredat inimest. Hind selgub hiljem... Ja maksame siis, kui see hind on selge. Mitte ei mõtle kohe algusest selle peale, kas me ikka maksta tahame ja suudame.
Kõik inimesed, ka need, kes on meile mingil moel halba teinud, antakse meile põhjusega. Antakse selleks, et me midagi õpiksime. Kui tutvus ka lõppeb halvasti, lõppeb valuga, mingi ebameeldiva kogemusega, siis ju oli meil seda õppetundi antud ajahetkes vaja. Sest kõik, mis Sa vajad, tuleb Su juurde... Ja see, kas me kanname endaga kaasas head või halba, see on juba ainult meie endi teha. Nagu ka see, kas me otsustame haliseda, viriseda ja olla õnnetud või oma eksimuste ja äparduste üle naerda (aga see on juba üks teine teema).
Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata
Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime. E. Niit
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime. E. Niit
Juba linnukesed
Täna on imeilus päev. Päike paistab (noh, kuu ikka ka, see viimasel ajal ei puhka enam üldse), taevas on sini-sinine ja lakkamatult voorib üle pea haneparvi... Kohe kisub, suu ammuli, taeva poole vahtima. Nii mina siis vahtisin, kuni aju lükkas ette käsu: "Pea maha, suu kinni, muidu...". Jah, muidu. Mul on lindudega selline eriline suhe. Vahel tundub mulle, et iga viimne kui lind siin ilmas on võtnud nõuks mind täis lasta. Kui noorem olin ja rohkem väliüritusi väisasin, siis juhtus ikka nii, et kui üksik, tuulega triiviv kajakas üle piduplatsi hõljus, siis oma soolestiku tühjendas ta just minu pea kohal. Pole siis imestada, et mul tekkis tõsine plaan, soetada endale väliürituste tarbeks üks kobe kummiülikond või siis avada selgel soojal suveõhtul kaaskodanike hämminguks suur must vihmavari. Õnneks on üritustel käimine tunduvalt vähenenud.
Aga ega see mind sellegipoolest veel päästnud pole. Nimelt paar suve tagasi sammusin kenal soojal õhtupoolikul parasjagu kodu poole, kui tundsin korraga, et nina läks imelikult soojaks ja midagi nagu hakkas üle ninaotsa suu poole valguma. Tõmbasin käega - no muidugi... Pääsukesed, kullakesed, linnukesed, lendasid pea kohal edasi-tagasi ja üks siis oli ikka väga hästi sihtinud. Samal õhtul ajasin maja ees naistega juttu, kui linnukesed rõõmsalt vidistades üle kimasid ja kolm korda võib arvata, kelle rinnaesisel pärast "orden" oli. Kaks korda sama päeva jooksul - see on juba midagi!
Niisiis, hõljugu taevavõlvil kuipalju tahes kauneid linnuparvi, mina pean ikka pea maas ja suumulgu kinni hoidma. Muidu... No pole siin maamunal miskit võimatut.
Selles valguses on mul muidugi väga hea meel, et armas loodus jaanalinnud lendamisvõimest ilma on jätnud. Kui vaid kujutada ette, et sõidaksin puhkama, seaksin end mõnusasti sisse ja siis kihutab üle jaanalinnuparv...
Aga ega see mind sellegipoolest veel päästnud pole. Nimelt paar suve tagasi sammusin kenal soojal õhtupoolikul parasjagu kodu poole, kui tundsin korraga, et nina läks imelikult soojaks ja midagi nagu hakkas üle ninaotsa suu poole valguma. Tõmbasin käega - no muidugi... Pääsukesed, kullakesed, linnukesed, lendasid pea kohal edasi-tagasi ja üks siis oli ikka väga hästi sihtinud. Samal õhtul ajasin maja ees naistega juttu, kui linnukesed rõõmsalt vidistades üle kimasid ja kolm korda võib arvata, kelle rinnaesisel pärast "orden" oli. Kaks korda sama päeva jooksul - see on juba midagi!
Niisiis, hõljugu taevavõlvil kuipalju tahes kauneid linnuparvi, mina pean ikka pea maas ja suumulgu kinni hoidma. Muidu... No pole siin maamunal miskit võimatut.
Selles valguses on mul muidugi väga hea meel, et armas loodus jaanalinnud lendamisvõimest ilma on jätnud. Kui vaid kujutada ette, et sõidaksin puhkama, seaksin end mõnusasti sisse ja siis kihutab üle jaanalinnuparv...
Tellimine:
Postitused (Atom)