Panen siis veel Vesipruuli

Inimene armastab ikka iseennast (mina) ja edev olen ka kui kurivaim... Minu luulet.

* * *
Mu käsi leidis paiga Sinu õlal
Sul küünlavalgus mängles silmades
Me jalgu toetas tuttav tantsupõrand
Ning vanalt plaadilt kõlas tuttav valss.

See valss kord liitis meid, siis lahku viis
Jättes südamesse veritsevad haavad
Ja hinges valusasti helises see viis
Kui läksid ära... Möödunud on aastad.

Ja kuigi tulid nüüd ning armastusest räägid
On muutund kõik. Ma pole enam see.
On juba hilja. Võõraks mulle jäägi.
Teelahkmelt eri suunas viivad teed.

Ja kui nad ristuvadki kord, ma Sind ei tunne
Siis oled minu jaoks Sa võõras mees.
Las tunded jäävad mälestustelumme
Nad kord on tuhmunud. Neid säravaks ei tee.

Nüüd lõppes valss. Pea kustub viimne küünal.
Sa mine nüüd. Ei! Haiget ma ei saa.
Mis siis, et öösiti ma Sinu nime hüüan
Su armastust ei vaja enam ma.

* * *

Sind olen sada korda ära neednud
ja sada korda tõstnud põrmust taas.
Su pärast olen tapnud, olen reetnud
ja poris olen püherdanud maas.

Sust laule tahmund tõrvikute kumal
ma olen loonud - ülal istund öid
ja alles täna mõistsin: olin rumal
mind selja tagant pikali Sa lõid.

Nüüd aru sain, et pimesi ma olin
Sind uskunud. Ei näinud puudusi.
Su kõverhingel oli vaba voli
mu kohta levitada laimukuuldusi.

Kuid täna lõpeb kõik. Ma oma piinad
noateraviku ümber manan nüüd.
Ning õrnalt sellega Su südant riivan.
Seejärel eluaja kannan nunnarüüd.

* * *

Lumivalged luiged
võtsid mu Unistused
ja lendasid lõõmavasse loojangusse...
Nad põlesid ära - luiged ning mu unistused...
Tuul pillutab vaid halli tusatuhka.

* * *

Sina oled tuul
mina tuules keerlev vahtraleht.
Sina oled rannaliiv
mina liival lebav teokarp.
Sina oled lill
mina liblikas õiel.
Sina oled kosk
mina vaht veepinnal.
Sina lähed ära
mina tulen ka.
Minu hing on Sinu sees peidus.
Minu hing - ja süda ka.
Ära mine nii kaugele,
muidu ma rebenen tükkideks.

* * *
Luuletaja hing

Vist kelmustükke teed, kuuvanamees?
Hei! Tule parem pilvevoodist üles!
Ja veele maali hõbedane tee,
kus armastus võiks hellust kanda süles.

Miks pilveloori taha Sa end peidad?
Ja katad kinni palged säravad?
Sa parem alla oma kiired heida
ja hiide maali kullast väravad.

Neist Unistuse väravatest läbi
poeet siis tuleb, ümber vaimurüü.
Ta seisab üksi Armastuse sillal.
Eks ole see vist näkineitsi süü?

Kuid piiga pilkugi ei pööra sinna,
kus lembusest loob laule noor poeet,
kes neiu järel põrgugi võiks minna,
kui sinna kuu vaid näitaks teed.

Kuid järsku... Kuu läeb jälle pilve taha
ja põrmuks variseb siis Armastuse sild.
Jääb luuletajast ainult luule maha,
kuid eks see olegi ju tema hing.