Kogu elu on tee

Taas koidab hommik. Kohvi tassi valan.
Ah, hakkab jälle peale vana jant!
Ma seisan elu suurel näitelaval
ja olen Majesteet Komödijant.

Ma kaua kapist endal`maski valin.
Kas olla täna rõõmus või siis kurb?
Või peenutsev? Või hoopistükkis vali?
Või pahanegi - laubal murekurd?

Kuid peeglist mulle Tühjus vastu kajab
on mängimata jäänud hiigelroll.
Ma olen olnud arlekiin ja pajats,
maneerelt daam, kuid mõtteilt lihtsalt loll.

Ma ISE pole vaid estraadil olnud
ei tea, kas oskan üldse olla kord.
Kõik üllad plaanid varisevad tolmuks,
sest tähtsam sisust minu jaoks on vorm.

Ja jõuab õhtu, eesriide tasa suleb
ma kummardun. On lõppenud see jant.
Mul homsest etendusest mõtteidki ei tule...
Head ööd nüüd, Majesteet Komödijant!

Arvestades luuleraamatu järjekorraga, on sellel luuletusel vanust kõvasti üle 20 aasta. Niisiis olin ma plikake, kellele tundus, et elu on teater, kus ma mängin mingit rolli, kandes erinevaid maske. Elu pole olnud teater. Elu on olnud tee. Ja sellel teel pole mul olnud aega mängida mingeid rolle. Sellel laval olen ma pidanud olema MINA ISE. Ja enamasti ikka täie jõuga enda eest väljas. Aga maskid... Jah, maske kannan ma tänini. Enesekaitse...