Täna on imeilus päev. Päike paistab (noh, kuu ikka ka, see viimasel ajal ei puhka enam üldse), taevas on sini-sinine ja lakkamatult voorib üle pea haneparvi... Kohe kisub, suu ammuli, taeva poole vahtima. Nii mina siis vahtisin, kuni aju lükkas ette käsu: "Pea maha, suu kinni, muidu...". Jah, muidu. Mul on lindudega selline eriline suhe. Vahel tundub mulle, et iga viimne kui lind siin ilmas on võtnud nõuks mind täis lasta. Kui noorem olin ja rohkem väliüritusi väisasin, siis juhtus ikka nii, et kui üksik, tuulega triiviv kajakas üle piduplatsi hõljus, siis oma soolestiku tühjendas ta just minu pea kohal. Pole siis imestada, et mul tekkis tõsine plaan, soetada endale väliürituste tarbeks üks kobe kummiülikond või siis avada selgel soojal suveõhtul kaaskodanike hämminguks suur must vihmavari. Õnneks on üritustel käimine tunduvalt vähenenud.
Aga ega see mind sellegipoolest veel päästnud pole. Nimelt paar suve tagasi sammusin kenal soojal õhtupoolikul parasjagu kodu poole, kui tundsin korraga, et nina läks imelikult soojaks ja midagi nagu hakkas üle ninaotsa suu poole valguma. Tõmbasin käega - no muidugi... Pääsukesed, kullakesed, linnukesed, lendasid pea kohal edasi-tagasi ja üks siis oli ikka väga hästi sihtinud. Samal õhtul ajasin maja ees naistega juttu, kui linnukesed rõõmsalt vidistades üle kimasid ja kolm korda võib arvata, kelle rinnaesisel pärast "orden" oli. Kaks korda sama päeva jooksul - see on juba midagi!
Niisiis, hõljugu taevavõlvil kuipalju tahes kauneid linnuparvi, mina pean ikka pea maas ja suumulgu kinni hoidma. Muidu... No pole siin maamunal miskit võimatut.
Selles valguses on mul muidugi väga hea meel, et armas loodus jaanalinnud lendamisvõimest ilma on jätnud. Kui vaid kujutada ette, et sõidaksin puhkama, seaksin end mõnusasti sisse ja siis kihutab üle jaanalinnuparv...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar