Ja nii mõnigi naerab...

Nagu ma juba kusagil eelpool mainisin, meeldivad mulle igasugused tsitaadid ja salmikesed jne.
"On inimesi, kes rõõmsad peavad olema, et varjata seda, mida nad kannatavad. Ja nii mõnigi naerab sellepärast, et mitte nutta."
Mina naeran. Naeran, sest tegelikult on elu ikka päris hirmus olnud. Aga egas tönnimine aita. Tönnida armastan ma küll, aga pigem ikka filme vaadates või raamatuid lugedes. Elu nutunõrku ei salli. Niisiis naeran. Seepärast, et kui ma poleks suutnud õppida elu huumoriga võtma, oleksin ma ammu olnud kinnises asutuses pehmete seintega toas. Ja alati on võimalus valida : naerda või nutta. Ei, ma ei pea silmas seda, et kellegi surma või millegi muu väga kurva sündmuse korral peaks hambad irevil naerma. Lein on lein ja valu on valu. Need on kohad, kus ka elus tuleb nutta.
Muidu aga... Muidu valin ma naermise. Mitte teiste üle irvitamise (see oleks inetu tegu) vaid iseenda ja elu üle naermise. Ega ma pole seda alati teha suutnud. Kulus päris pikk aeg, kui ma õppisin vaatama elule koomilise nurga alt. Seetõttu tean, et seda on võimalik õppida. Kui on häda, ei aita Sind ei halisemine ega naermine. Kuid naerdes on lihtsam, sest siis on tuju natuke parem. Põsed lohkus, küür seljas ringi käies, pidevalt kurtes ja halisedes, ei meeldi me kellelegi. Enda tuju ka veel kogu aeg halb. Seepärast mina naeran, naeran ka siis kui endal on selline tunne, et olen põlvili põrandal ja kogu maailm on mul kukil. Ja kuna ma täna suudan seda teha, siis on mul tekkinud kahtlus, et ma olen saanud liiga tugevaks, nii tugevaks, nagu üks naisterahvas kunagi olla ei tohiks. Aga mis siis... Ikkagi naeran.
Ja kuna ma kogu aeg mingit lobajuttu ajan, enda üle irvitan ja elu näen läbi kõverpeegli, siis on mul hakanud tekkima aimdus, et inimesed ei võta mind enam tõsiselt. On see hea või halb? Üldiselt hea - võid omaloodud imago varjus kõik välja öelda, mida mõtled. Teised arvavad, et tegid nalja. Aga natuke halb ka. Mulle tundub, et tänu minu oskusele elu huumoriga võtta, minu kombele käia ringi naeratusega, mitte tundeküllaselt uduste silmadega, on jäänud mulje nagu polekski mul tundeid. Et minu jaoks ongi elu üks suur ehhehhe- ja pir-akee. Et ma olen tore-lahe-lustlik semu, kuid ei ole võimeline armumiseks või suureks sügavaks armastuseks. Et ma ei tunne kurbust ega ole mul kunagi valus. Vale puha. Ma olen võimeline kõigiks tunneteks, aga ma ei lähe neid ilma ette laiali laotama. Minu valu on minu valu ja minu armastus on ka minu oma. Ma ei pea selleks, et midagi tõestada, ronima torni ja üle maailma kõigile karjuma. Ma hoopis naeran. Ja loodan, et tuleb keegi, kes saab aru : on inimesi, kes rõõmsad PEAVAD olema, et varjata seda, mida nad kannatavad. Ja nii mõnigi naerab selle pärast, et mitte nutta...