Haavad kõik parandab...

Noh, lugesin siis eile oma luuletusi üle ja käisin pika tiiru minevikus. Oma muud üllitised, igasugused saatmata kirjad ja enda "tühjakskirjutamised" rasketel hetkedel, olen ma alati ära hävitanud. Kui süda enam ei piina, siis teen tuleriida ja lasen minevikul minna. Väga vabastav ja puhastav rituaal. Aga luuletusi ei ole raatsinud kunagi ära põletada. No, võib-olla olen mõelnud ka sellele, et kunagi tulevikus oleks järeltulijatel ikka hea vaadata, missugune üliväga andekas esivanem neil on olnud.
Aga eile minevikku vaadates tekkis mul mõte, et mitte midagi igavest siin päikese all tõesti ei ole. Valu, mis tundub jääma Su alatiseks osaks, läheb mööda. Kõik lähebki mööda. Valutades seda ei usu. Kaotades (ükskõik mis moel) oma elust kalli inimese, ei suuda uskuda, et elu võiks endistviisi edasi minna. Ei suuda uskuda, et maailm saaks kunagi olla endine. Ja siis, ühel hommikul, taipad, et valu ei ole enam. On vaid mälestus valust ja vanad armid ikka aeg-ajalt kirvendavad, kui neid riivata. Kuid valu ennast ei ole. Aeg kõik haavad parandab... Parandab jah. Ihuhaavad paranevad kiiremini, kui hingehaavad, aga lõpuks jäävadki vaid armid. Mul on paremal käel pikk arm, mille kauges lapsepõlves kassikriimustuse tagajärjel sain. Ma ei märka seda armi igapäevaselt, see on osa minust. Kuid kui märkan, meenub ikka must Miki-nimeline kõuts. Samuti on hingearmidega. Ma ei märka neid igapäevaselt, kuid kui vaatan, siis näen. Ja meenuvad ka need, kelle tõttu olen need armid saanud. Aga mida kaugemale minevikku sündmused jäävad, seda vähem ma neid tähele panen ja seda vähem ma meenutan neid inimesi. Minevik on minevik ja täna neid inimesi mu elus enam ei ole. On teised ja väga toredad. Karta on, et nii mõnestki saab aja möödudes ka lihtsalt minevik, kuid on neid, kes jäävad alatiseks mu ellu.
Ma olen elus võtnud nii mõnigi kord kätte ja ehitanud imeilusa lossi - puhtast õhust unistustelossi. Kui see loss siis kokku on varisenud, tuleb välja, et selle lossi rusud on raskest marmorist, mõned raudogad ka sees, mille alt siis välja tuleb roomata ja mis mind on küll laiaks litsunud, küll katki torkinud. Aga, näe, olen vintske ja olen kõik üle elanud.

https://www.youtube.com/watch?v=oc6fBqxmQwg

Niisiis... Haavad kõik parandab aeg.