Inimese elu on ikka imelik: esimesed 20 aastat kasvad, siis 10 -15 aastat oled selline kobe ja siis hakkad vaikselt kuluma ja logisema... Üleneljakümnesena hakkad igasugu ihuhädasid juba enda küljes täheldama: juuksed lähevad halliks, hambad lagunevad ära, silmanägemine hakkab vaikselt ära kaduma. Inimkond on hädade leevendamiseks igasugu abivahendeid välja mõelnud. Juuksed võib värvida just seda tooni nagu sobilikuks pead, hammaste aset hakkavad täitma proteesid, silmanägemise teravustamisel pakuvad abi prillid. Teeme näo, et kõik on hästi, aga kui selle peale mõelda, siis teeb ikka nukraks, et vanadus hiilival sammul läheneb... Varsti läheb liikumisel tarvis keppi, siis karku, siis ratastooli... Me kõik jääme vanaks...
Vanas vene multikas "Kaelkirjak ja prillid" laulis kaelkirjak, et prillid peas hea luuuugeda, prillid peas hea uuuuunelda... Lugeda on parem küll. Ei pea enam niipalju silmi pingutama ja näeb ka väikeseid tähti, ilma et peaks lugemiskaugust sättima. Nõeltele ilmusid jälle silmad ja sodi ja tolm paistab ka paremini kätte (see on miinuspool, enne oli elamine palju puhtam). Ma küll püüdsin prille valides leida sellised, mis mulle targa ja tähtsa ilme annavad (no mingit kasu võiks sellest halvast asjast ju ikka lõigata), aga nüüd, pilte vaadates, leian ennast kahtlaselt sarnase olema selle eelpoolnimetatud kaelkirjakuga... Vanadus, vanadus, vanadus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar