Hiljaaegu ütles üks mu sõber elu kohta: "Selline tunne nagu oleksin ma õunaaias. Saad aru, ümber on 40 ha õunaaeda, aga mina õunu üleüldse ei armasta. Ma armastan hoopis ploome...". Kohmasin vastu vist midagi stiilis, et hädaga pidavat ka hunt jänesekapsaid sööma ja sinnapaika see asi jäi.
Aga minu ajus hakkas see mõte arenema hoopis isevärki suunas. Sõbra jutust kumas läbi isesugust lootusetut leppimist sellega, et tema, ploomiarmastaja, ongi loodud elama õunaaias. Hakkasin minagi siis mõtlema, et kas ka mina mitte ei ela omaenda õunaaias, armastades hirmsasti ploome ja mida siis peaks ette võtma, et jõuda ka nende ihaldatud ploomideni? Muidugi on täiesti võimalik, et lõpuks harjud ka õuntega ja nad hakkavad Sulle meeldima. Samas aga võid neid terve elu järada "pikkade hammastega", tehes nägu, et nad meeldivad sulle.
Jah, hunt sööb hädaga jänesekapsaid. Aga see hunt, kes kogu aeg jänesekapsaid sööb, on lahja ja arg hunt. Julge hundi rind on, teadagi, haavlitest must, aga siiski rasvane. Sest ta ei lepi jänesekapsastega vaid riskib.
Mida siis teha, et pääseda ploomideni.
Kõige parem variant on see, kui Sa täpselt tead, kuskohas Sa selles hirmsuures õunaaias asud ja kuspool kasvab Su ihaldatud ploomipuu. Sellisel juhul tuleb lihtsalt sisse hingata ja sirgjoones minema hakata. Olgu teekond kuipikk tahes, lõpuks jõuad ikka "tõotatud maale".
Natuke hullem variant on see, kui Sul pole õrna aimugi, kuskohas Sa asud selles aias ja kuskanti jäävad ploomid. Sellisel juhul tuleks vist lihtsalt riskida, võtta kompass ja kaart, määrata suund ja hakata minema, lootuses, et leiad oma ploomid. Ja kui ei leia, siis on ehk aega veel istutada. Peaasi, et pääseks sellest neetud ubinaaiast.
Veel hullem variant on see, et Sa küll oskad määrata oma asukohta ja tead ka ploomipuude paika, kuid... Vasakule minnes leiad kollased ploomid, paremale minnes aga punased. Sa armastad küll ploome, kuid ei suuda otsustada, kumbi rohkem, kollaseid või punaseid. Kahtlustes ja kõhklustes viseldes võid leida end elu otsani õunaaias valimas - kas vasakule või paremale. Tuleb midagi valida ja hiljem uskuda, et valitud sai parim. Seejärel aga teele!
Kõige hullem üleüldse on aga see, kui mitte midagi ette ei võta. Kui keerutad õunapuude vahel ja maitsed erinevaid vilju, lootuses, et ehk on sordiaretuse käigus mõnele õunale ploomimaitse juurde tulnud. Aga õunad ei muutu mitte kunagi ploomideks ning lõpuks lööd käega ja lepid Saatusega, mõeldes, et ju siis oli nii määratud... Ei saa ju ometi öelda oma lugupeetud egole, et omaenese arguse tõttu pidin eluaeg sööma õunu, mida ma tegelikult kunagi ei armastanud. Eks Saatust on ikka hea süüdistada, ehkki enamasti kutsume me Saatuseks omaenese vigade ja tegematajätmiste tagajärgi.
Niisiis - tuleb mingi joon maha tõmmata, mingi suund valida, plaan teha ja minema hakata. Sest siis on vähemalt lootust, et jõuan kunagi ihaldatud ploomideni. Küsimus on vaid - millal? Vahet pole. Mõni aastake veel, siis olen vaba ja võin otsida just seda, mida hing ihaldab. Mina ei kavatse leppida rahuolematu eluga õunaaias. Mina lähen oma ploome otsima.
Mina ei taha elu lõpul tunnistada: olin sündinud hundina, kuid oma arguse tõttu sõin terve elu vaid jänesekapsaid.
Sest jänesekapsad on jänestele...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar