Minu jaoks on minevik üldjuhul lihtsalt minevik. Mis olnud see olnud - muuta ega ümber teha ei saa nagunii enam midagi. Kui tänase tarkusega saaks ajas tagasi minna, siis teeks nii mõndagi teisiti, aga konks just selles ongi, et tänane tarkus läbi toonaste eksimuste minu manu on tulnud. Kahtlustan kõvasti, et kui lihtsalt uuesti otsast alustada saaks, siis korduksid kõik vanad vead. Aga tänu sellele, kes ma kunagi olin ja missuguseid valikuid ja eksimusi tegin, on minust saanud just see inimene, kes ma täna olen (enamasti ma ikka meeldin endale väga). Seetõttu, et ma nii mitmelgi korral olen pidanud end kildudest kokku korjama ja roomama, on minust saanud tugev isiksus. Oh, muidugi meenutan ma lapsepõlve ja kooliaega, kus taevas oli sinisem ja rohi rohelisem, kuid need on ainult ilusad mälestused, mis minuga kaasas käivad. Ma ei igatse minevikku tagasi ega klammerdu selle külge. Koledad, valusad ja piinlikud mälestused olen pannud lukku ja enamasti õnnestub mul neist päris kenasti mööda vaadata. Minu meelest on tähtis see, mida ma olen suutnud õppida, mitte see, mida ma õppetunni saamiseks tegin või üle elasin.
Ja ometi aeg-ajalt kohtan ma inimesi, kes annavad minu tänasele minale hinnangu selle alusel, missugune ma kunagi olin või mida ma kunagi tegin. Oi, kuidas ma ei salli selliseid olukordi. Ma olen siin, ma ei ole enam minevikus - no miks siis teie seal ringi tuhnite. Mina olen ammu edasi läinud ja kusagile mujale jõudnud, aga keegi on klammerdunud minu minevikku ja ei raatsi sellest kuidagi lahti lasta. Hirmus.
Kord, olles sattunud just sellisesse olukorda, tuli mul ilus poeetiline mõte pähe: liblikat kohates ohkame, et oi, kui ilus ja keegi ei hakka mõtlema sellele, et minevikus oli see liblikas lihtsalt vastik tõuk, kes võib-olla puulehti õgis. Miks siis inimese puhul ikka ja jälle talle tema mineviku eksimusi meelde tuletatakse? Ja siis meenus mulle üks nn. "liblikas", kelle nägemisel meile kohe meenub tema must minevik ja vähe sellest, et meenub - me tormame kibekiiresti seda minevikku ka üles otsima ja selles sorima...
Niisiis... Ma olen koiliblikas... Aga vähemasti olen ma kusagile jõudnud. Olla koiliblikas ja omada minevikku on siiski parem kui jääda elu lõpuni mingiks vastikuks vastseks (nagu need tõugud, kes ei suuda mu minevikku kuidagi rahule jätta). Võib loota, et kui pingutan ja ponnistan, saan äkki veel kapsaliblikaks ja võib-olla siis... Päevapaabusilmaks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar