"Iga pada leiab kord oma tekli" ehk siis "Iga pott leiab kord oma kaane". Teadagi...
Ometi on vahete-vahel mõni pada kukkunud välja nii asümmeetriline, et sellist kaant pole kellelgi pähe tulnud tootmisesse võtta. Olles mõned korrad katsunud kaant parajaks kohendada ja selle tulemusel ikka väga suure kolinaga pange astunud, otsustasin, et aitab küll. Kas leian selle päris sobiva, oma ja õige või siis olen pigem üksi (no, kisub selle viimase variandi poole). Aga nii ma enam ka ei tee, et võtan peaaegu sobiva, siis mõtlen puuduoleva ise juurde ja armun ära. Kui aga see enda poolt juurdemõeldud kraam aja jooksul maha pudeneb, siis leian, et seda inimest ei ole ma kunagi armastanud, vähe sellest, pole teisega mitte millestki rääkida ja ega ta eriti ei meeldigi mulle. Nii ka ei taha, et tassin kellegi koju, pesen puhtaks ja hakkan aga elama, sest keegi peab ju olema.
Kogu oma vanuse ja tarkuse juures usun mina endiselt sinisilmselt, et paarisuhtes peab olema ennekõike armastus. Kui on armastus, siis tuleb kõik muu iseenesest - austus, usaldus, teineteisemõistmine. Noh, loota ju ikka võib, ehkki mõne aja eest tuli mulle hoopis selline mõte: mis siis, kui olen seda oma, tõelist ja õiget elus juba kohanud, aga lihtsalt mitte ära tundnud. Nagu ühes venekeelses luuletuses, kus tema vaatas maha, temake aga taevasse. Nad küll kohtusid, aga pilgud ei ristunud, nii nad edasi läksidki, jättes maha jäljed sündimata armastusest...
Nimelt kohtasin ma mõne aasta eest juhuslikult inimest, keda noorusajal tundsin. Ta meeldis mulle ja mina talle ka. Kuid... Mina olin liig uhke, et läheneda ja tema liig arg. Nii see asi sinnapaika jäigi. Elu pööras ja meie teed läksid lahku.Kohtusime juhuslikult 20 aastat hiljem. Juttu ajades selgus, et oleme mõlemad elus väga haiget saanud ja tegelikult väga õnnetud olnud. Ja siis me mõtlesime, et mis siis kui... Noh, me ei saa seda kunagi teada. Võib-olla oleks läinud nii, võib-olla naa. Aga kuna me oleme mõlemad õnnetud olnud ja praegu enam-vähem üksi ka, siis miks mitte proovida nüüd? Sellel on kaks põhjust:
1. Lisaks õigele inimesele, peab kohtumiseks olema ka õige aeg. Mina ei ole enam see tüdruk ja tema ei ole enam see poiss. Tunnet ei ole enam. Koos kasvades oleksime kasvanud kokku, eraldi minnes, aga kasvasime lahku. Ühisosa on jäänud õige kitsukeseks.
2. Kunagi olime me enam-vähem ühepikkused ja ka ühelaiused. Nüüd aga... Tundub nagu oleks ta jupi maad madalamaks vajunud kui mina, aga see-eest laiemaks... Kohe väga laiaks. Kohe nii laiaks, et kuigi mul on hea fantaasia ja kuigi tehti ka vihjeid, siis ei suutnud ma isegi hämaralt ette kujutada asja tehnilist külge. Tore inimene, aga mis liig, see liig!
Nii et võib ju olla, et tema siiski ei olnud see õige ja et päris ja tõeline on ikkagi kusagil olemas (karta on muidugi, et jookseb dźunglis palja tagumikuga ringi ja katsu sa teda sealt siis kätte saada ja ära kodustada). Ja kuna on jube moodne universumilt igasugu kraami tellida, siis ma tegin ka tellimuse ära. Prints hobusega (hobuse lubas sõbranna endale võtta, mul pole seda kuhugi panna). Minu vedamise juures võib kindel olla, et saabub ainult hobune, kuna 2 in 1 tellimusi vastu ei võetud.
Nüüd siis ootan...
Aga kui midagi ei saabu, siis ei ole üldse välistatud, et mingi 10-15 aasta pärast endale siiski mingi taadi sleppi võtan. Vaata, vanas eas on ikka hea kui keegi aitab hommikul hambaid otsida ja juhib tähelepanu asjaolule, et teadmata kadunud prillid on sul tegelikult peas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar